*absoluutselt ebahuvitav pealkiri*

Mul soovitati küll selle postituse pealkirjaks kirjutada midagi mahlast või sellise “tabasin vist hella kohta” sarnast, aga kuna see tundus mulle liialt provotseeriv, siis otsustasin ma selle ära jätta ja sellest kohe postituse alguses plämada, et kõik ikka teaksid, kes edasi lugeda ei viitsi.

Ma tõsimeeli ei tea kust alustada. Ma tahaksin kokku võtta kõik need sõnad ja kuidagi oma mõtteid sellel teemal väljendada, aga ma istun siin ja mõtlen ainult seda, kuidas see võimalik on?

Kuidas on võimalik, et siin maailmas on inimesi, kes usuvad, et ma päriselt arvan, et keegi selle pärast lapsi teeb, et kuulsaks blogijaks saada? Või abiellub või muidu midagi suurt korda saadab oma elus. Et reaalselt see ongi see ainuüksik plaan tal kogu elus, sest kuulsaks blogijaks saada on lihtsalt niivõrd oluline? Tõsiselt?

Olgem ausad, mul peakski midagi ikka tõsiselt viga olema, kui ma nii päriselt arvaksin. Et ilmselt siin maailmas kusagil inimesed lapsi ja pulmi ainult selleks teevadki, et klikke koguda ja populaarsemaks saada. Mitte, et nad oleksid enne bloginud ja näinud selles lihtsalt vahendit paremini ja kergemini edu saavutada.

Mul on hea meel, kui sina oled üks nendest blogijatest, kes saab korraks võtta endale selle aja ja mõelda, et ta ei ole kirjutanud postitusi mõttega, et järsku saab ta nende pealt mõne jälgija juurde. See on tore… Aga kui sa korraks nüüd mõtled ja tõesti kasvõi ainult endale tunnistad, et sa oled seda teed läinud, siis soovitaksin ma sul sellega rahu teha. Ma ei ole öelnud, et see on halb… Ma ütlesin, et see pole minu tassikene teed ning blogid, kellest ma sarnast vibe‘i tunnen, on minu jaoks jubedad. Võibolla on see viimane natukene liialt karm sõna, aga las ta olla. Inimesed ja nende arvamused on ju erinevad, eks.

Aga kui ma lähen nüüd korraks oma eelmise postituse juurde tagasi, siis võibolla natukene täpsustusi…

Kui ma kirjutan sellest, et mulle ei sobi sättida toitu taldrikul selleks, et ma saaksin seda oma lugejatega jagada, siis ma mõtlen selle all seda, et ma ilmselt ei sobi toidublogijaks. Ma pole kusagil kirjutanud, et seda toitu sätitakse seni kuni see jahtunud või lausa külm on. Ma pole kusagil öelnud, et keegi seda teha ei võiks. Toidufotograafia on üks igati mõnus ala. Aga MULLE see ei sobi. Lisaks ei ole ma just eriline kokk.

Kui ma kirjutan sellest, et mulle ei sobi see mustvalge stiil riietuses, siis ma mõtlen selle all seda, et ilmselt ei sobi ma moeblogijaks. Ja kui keegi tahab öelda, et valdav enamus nö kuulsatest moeblogijatest ei ole sellise suhteliselt sarnase stiiliga, siis okei. Mina enda jaoks olen liialt palju neid sarnasusi näinud ja MULLE see ei sobi. Ka tunnen ma end mega imelikult kui ma pean kellelgi paluma endast pilti teha ja siis poseerin seal kaugusesse vaadatult või nii muuseas, nagu ma ei isegi ei teaks, et mind pildistatakse.

Kui ma kirjutan sellest, et mulle ei sobi üleni mustvalge kodu, siis mõtlen ma selle all seda, et ilmselt ei sobi ma ka sisustus- või remondiblogijaks. Alles eelmine nädal saatis sõbranna mulle pildid sellest, et leidis ideaalse korteri. See oli sarnane mustvalge korter ja nägi väga ilus välja. Tõesti nägi. Ja ma ütlesin ka seda, et ma tean, et see on ilus, kuid ma ikka ja endiselt ei sooviks endale sellist kodu, sest MULLE see ei sobi. Ma ütlesin sama ka sõbrannale. Kõik oli okei.

Ja kui ma kirjutan sellest, et mulle ei sobi koostada liste riietest või meigitarvikutest, siis ilmselt ei sobi ma ka ilublogijaks jne jne jne.

Aga kuidagi ei ole see üldse oluline. Kuidagi on hoopis olulisem see kuidas keegi teine populaarsuse saavutanud on. Sest raudselt soovisin ma ise selle postitusega kuulsaks saada (loe: ei ole varasemalt läbi löönud) ja selle pärast ka Mallu nime sinna sisse toppisin. Mitte selle pärast, et ta lihtsalt on KÕIGE SUUREM blogija meie pisikesel blogimaastikul. (Palun parandage mind, kui te leiate kellegi teise suurema). Mitte selle pärast, et ta on üles ehitanud nii hea persoonibrändi, et tema leht jookseb kokku, kuna seal on LIIGA PALJU külastajaid.

Keegi kusagil arvas, et ma olen õppinud ärijuhtimist või muud säärast. Ei ole. Erialaks on reklaam ja imagoloogia. See sama brändimine, millest ma rääkisin ja see, mida ma tean. Võibolla oleks olnud parem tuua näidetena välja tõesti Mihkel Raud ja Oprah, sest olgugi Anu Saagim ja Edgar Savisaar meie pisikeses riigis tugevad, head ja kõvad persoonbrändid, siis ikka võib nendega kaasneda mingi negatiivsus. On ju mõlemal ka palju “vihkajaid”. Aga sellegi poolest ei saa eitada seda, et tegu on väga heade persoonbrändidega. Väga tugevate persoonibrändidega.

Ma ei tea, kas tõsimeeli saab arvata, et selline 15 minuti kuulsus mulle midagi annab? Keegi, kes satub siia blogisse vaid korra, ei ole ju eesmärk ja ma poleks osanud oodatagi, et keegi sellest postitusest nii agaralt kinni hakkab. Jah, ma teadsin, et see võib puudutada, aga kas just sedavõrd? Kui ma sooviksin nii väga blogimaastikul kuulus olla, siis teeksin ma ilmselt natukene rohkem, kui postitaks neli korda aastas. Sellisel juhul näeksin ma vaeva selle jaoks.

Nagu ma ütlesin, siis ma teadsin seda postitust kirjutades, et inimesed võivad tunda end puudutatuna. Aga ma ei osanud oodata, et see kedagi niivõrd riivab, et selle teema üle arutlemise asemel on vaja selline seisukoht pigem kiiresti maha teha ja seda naeruvääristada. Ma olen alati leidnud, et mul võib olla inimesega mõnest asjast erinev arvamus, kuid ma saan endiselt olla temaga sõber, sest inimesed ja nende arvamused on erinevad asjad ning mingi kindel mõte ühest asjast ei tee selle inimese olemust. Või siis on maailmas hulk selliseid inimesi, kes nt vaktsineerivad oma last ja on tugevalt selle poolt ning saades teada, et sõbranna ei vaktsineeri, siis selle sõpruse ka pikalt saadavad. Kindlasti neid on, aga ma tahaks ikka mõelda, et pigem on nad vähemuses.

Ja see võibolla teebki mind selle blogimaailma juures pigem kurvaks. Ma mäletan kuidas kunagi tundsin ma selles maailmas ühtsust, aga juba sellel ajal kui Leenu korraldas esimesi blogiauhindade jagamisi, tundus mulle, et tegu on pigem nagu ühe suure haide akvaariumiga. Lihtsalt on suuremad haid ja väiksemad haid ja nõrgukesed selles maailmas süüakse lihtsalt ära. Sellest tegin ma tookord isegi video siia blogisse.

Seega on minu jaoks kurb vaadata seda, kuidas blogijad, keda ma olen mingil viisil imetlenud seda sama teed lähevad. Et nad muutuvad justkui kiuslikuks, sest kellegi teise arvamus on meeletult halenaljakas ja seda on vaja naeruvääristada. Seda on vaja üle võlli tõmmata nii kuidas annab ja ise juurde luuletada kui materjalist väheks jääb. Ma ei tea mida on halba selles, kui tunnistatakse, et populaarsust on juurde saadud just siis kui on hakatud blogima oma rasedusest, pulmadest või muust sellisest? Pigem tekib mul tunne, et kui seda ei tehta klikkide saamiseks, siis ilmselt ei peaks end ka puudutatuna tundma? Või seisneb mõte selles, et tekib kartus, et keegi teine võib samamoodi arvata ning see vähendaks ka südamest tehtud postituste väärtust?

Veel kurvem aga on lugeda kirja, mille keegi sulle on kirjutanud ja kus ta tunnistab, et arvab samamoodi, aga ei julge seda kuskile kirjutada, sest “siis on kõik suured blogijad ka temal kaelas”. Vot nii siis sõbrakesed…

Enda kohta olen ma nüüdseks aga läbi teiste teada saanud, et ilmselt pole ma ise blogijana lihtsalt läbi löönud ja olen kade. Mul puudub kirjutamissoon. Ma pole piisavalt julge ja avameelne. Ja tegelikult soovin ise, et minu elu oleks selliselt perfektne, aga kuna see ei ole, siis õigustangi seda sellega, et mulle need asjad üldse ei meeldigi. Tõepoolest… Lapsi mul ei ole ja abielluma ka ei hakka. Seega on mul justkui materjalist puudu? Sest see pole lihtsalt võimalik, et keegi ei eelistaks sellist kodu või ei tahaks endale kõiki uusi meigividinaid ja värke või lapsi ja abielu.

Ma ei saa midagi teha, et minu jaoks mõne oma tähtsa elu sündmuse väga avalik jagamine kahandab selle väärtust. Ma ei saa midagi teha, et ma tean, et kui minu elus see hetk kätte jõuab, siis ei soovi ma seda nii jagada. See on väga tore kui kellegi teise jaoks on see okei. On ka võimalik, et suurem meediakajastus muudab selle inimese sündmuse hoopis erilisemaks. Et tal on suur hulk inimesi, keda ta ise võibolla ei teagi, aga kes kõik talle veel lisaks õnne soovivad. Kellele siis õnnesoovid ei meeldiks? Küll aga imetlen ma vaikselt ja tasa neid inimesi, kes astuvad korraks tagasi ja hoiavad mõne erilise hetke ka vaid endale. Võibolla tõesti nüüd selle pärast olengi imelik ja mul on midagi viga.

Ja võibolla kogu selle loo lõpetuseks veel…

“Mida rohkem ma aga jälgisin seda blogimaastiku, seda vähem soovisin ma justkui “tagasi tulla”. Mulle kohe päris ausalt ei meeldi see, mis vahepeal blogides toimub. Mulle ei meeldi see draama. Mulle ei meeldi need blogisõjad, kus alati mingid grupid vastamisi mõõtu võtavad või kus neid ise ärgitatakse seda tegema. Mulle ei meeldi kui pea iga blogi samast teemast kirjutab.”

Nii kirjutasin ma oma üle-eelmises postituses, mis oli juulis. Ma sitsin terve selle kuu jälle vaikselt ja üritasin enda jaoks selgeks mõelda seda kas ma üldse tahaksin enam kirjutada. Kas ma tahaksin olla osa sellest maailmast? Ma poleks osanud arvatagi, et minu lihtne postitus ja mõtted nii suure kella külge riputatakse, et selle kallal ironiseeritakse. Et alati peab olema mingi opositsioon. Grete poolt ja vastu, veganluse poolt ja vastu. Antud juhul siis kes kardab, et teda võidakse klikikogujaks pidada ja kes ei karda.

Aga kogu selle värgenduse juures oli vist Facebookis või ma täpselt ei mäletagi kusagil üks kommentaar, mis ütles, et neid sõnu on veider kuulda blogija enda suust. Justkui kritiseeriks ma blogimaailma, aga siis oleksin ise samuti blogija. Ma loen väga hea meelega neid samu blogisid ja samu teemasid. Mulle meeldib neid lugeda. Aga ma tõesti ei tunne, et ma ise oleks aktiivne blogija oma üksikute postitustega. See üks osa pani mind mõtlema küll. Sest ma leidsin nii palju asju selles maailmas mis mulle ei sobi ja võibolla tuleb tõesti vaadata vastupidi ning leida, et mitte teatud asjad ei sobi mulle vaid mina ise lihtsalt enam ei sobi sellesse maailma. Olgugi, et paljud blogijad ise on mind kunagi mõne postituse eest tänanud. Võibolla tõesti.

PS! Mallu, sa oled mul Facebookis täitsa olemas. Kui mul oleks meeletu kuulsusejanu, siis ilmselt oleks ma juba varasemalt üritanud sulle mega külje alla ujuda ja sinuga koos hängida, et sa siis minu nime oma blogis pidevalt välja tooksid ja mind sinna blogrolli tagasi topiksid. Kindlasti treiksin ma mitu korda nädalas postitusi, et inimesed ikka tagasi tuleksid ja ma saaksin sellest võimalikult palju välja pigistada. Lisaks võtaksin ma kinni erinevatest draamadest, sest sul on õigus – intriigid müüvad. Kuna mul aga peale eelmise postituse tekitatud uut draamat on blogimise isu taaskord pikaks ajaks läinud, siis ilmselt ei juhtu midagi sellist nii pea.

PPS! Tänks klikkide eest. 😉

Kuidas ja miks me publitseerime oma elu? Ja miks see mulle ei sobi…

Ma tegelikult tean, et sellele küsimusele on olemas lihtne vastus… Me laome oma elu letti tänu sellele, et kusagil on olemas huvi selle elu või täpsemalt selle mitmete tahkude vastu. Kusagil on keegi, keda huvitab see milline kellegi teise elu on. Kui palju ta oma mehega kakleb, kui tihti koristab ja mida õhtusöögiks sööb. Sest mingil põhjusel on inimestel vastupandamatu soov oma elu teiste omadega võrrelda ja kuidas muidu seda paremini teha, kui vaadates ja lugedes kuidas teised oma elu elavad. Mida rohkem informatsiooni, seda parem. Selles see blogide fenomenaalsus ju seisnebki?

Mis mind teinekord imestama paneb on see viis, kuidas inimesed seda teevad. Kuidas nad loovad oma elust justkui brändi. Ma olen seda ülikoolis õppinud ja peaksin ju ometi teadma. Vahet ei ole millised omadused sellele brändile omastatud on, aga ühte või teistpidi üritavad inimesed end teistest eristada. Nii on meil olemas sellised persoonbrändid. Meil on Anu Saagim ja Edgar Savisaar. Meil on Mallukas ja marimell. Ja blogimaailmas on meil muidugi hunnik pisemaid tegelasi, kes samuti soovivad kuidagi kaardile pääseda. Et ka nemad oleksid leitavad. Aga hoolimata sellest, et ma kõike seda tean, paneb mind vahel imestama kuidas seda tehakse. Kuidas tehakse end nähtavaks ja millise hinnaga.

Ammu teada tuntud tõde on ju see, et kui sa tahad saada kuulsamaks blogijaks, siis on sul selleks vaja kahte asja:

Esiteks on sul vaja kirjutamissoont ja tahet blogida absoluutselt kõigest. See annab sulle võimaluse avaldada igasuguseid erinevaid ja kohati intiimseid detaile, mida paljud salamisi teada tahavad. Piiluda kellegi teise elu suletud ukse taha on ju äge. Seega peab sul olema tahtmist ja soovi oma elu laiali laotada.

Teiseks on sul vaja jääda rasedaks.

Kõik.

See on see, mida sa vajad. See on see, mille üle ma imestan. Et me oleme leiutanud justkui sellise valemi, mis paljudele mokkamööda on ja massid sinu karjamaale toob. Mitte, et ma nüüd ütleksin, et kõik nö kuulsad blogijad just seda valemit kasutanud on, kuid põhiline mõte jääb samaks.

Ning kui raseduse dokumenteerimisest saan ma veel aru (sest meeldib ju rasedatele ikka võrrelda oma rasedust kellegi teise omaga), siis sellest kuidas tehakse oma elu tähtsatest sündmustest mingisugused klikimagnetid, see on minu meelest lihtsalt jube. Minu pisikene minimina jookseb peas mitmeid kordi piki seina iga kord kui ma midagi sellist näen.

Ütlen päris ausalt, et kunagi ei vaadanud ma sellisele tegutsemisele veidra pilguga. See tundus minu jaoks okei ja täiesti arusaadav viis, kuidas nt oma lapseootusest, pulmadest või mis tahes muust suurest sündmusest ikka viimane välja pigistada. Nüüd ilmub meil neid blogisid nagu seeni pärast vihma. Oma pulmadest tehakse mitmed postitused, sest miks mitte rääkida eraldi kutsetest, ettevalmistustest, kleidist ja riietest, ilupiltidest, tseremooniast, rahast, külalistest, lastest, mis läks õigesti, mis läks valesti, pulmareisist, lennupiletitest, fotograafist jne jne… Miks mitte kirjutada kõigest ja koguda võimalikult palju uusi jälgijaid selle pealt?

See sama tung ja eesmärk saada kuulsaks blogijaks, saada palju jälgijaid või jagada iga detaili oma tähtsast päevast – see on see, mis pole minu tassikene teed. See on see, mis minu jaoks kahandab nende asjade, nende päevade ja hetkede väärtust. Ning oi ma tean kui palju on tegelikult neid inimesi, kes mind mõttes nüüd siunavad ja end puudutatuna tunnevad. Aga ma tean ka seda, et seni kuni on huvi ja nõudlus selliste postituste järele, seni on ka inimesi, kes on valmis seda nõudlust rahuldama. See on täpselt nii lihtne.

Ja siin ma siis olen. Täiesti väike. Täiesti mitte kuulus. Täiesti teadmata. Täiesti puuduva sooviga jagada sarnaseid asju või saada tükki mõnest uuest draamast. Ja ma mõtlen, et ma ei sobi siia maastikule kohe üldse, sest mulle ei sobi see, mis sobib paljudele…

Mulle ei sobi sättida taldrikul oma toitu selleks, et ma saaksin seda oma lugejatega jagada.

Mulle ei sobi osta oma garderoobi ainult mustvalgeid riideid, sest kuidagi on need saanud minu lemmik värvideks või neid on hea ja kerge omavahel kokku sobitada. Valge võib ju olla minu lemmik värv, aga ma soovin, et minu riidekapis oleks ka kollast ja punast ja sinist ja rohelist ja lillat ja pruuni ja üleni värvilist ja mis iganes muud värvi veel.

Mulle ei sobi üleni mustvalge kodu, millel on need aktsenditoonid vastavalt vajadusele. Ma tean, et see näeb ilus välja. Ma tean, et see on paljude ideaal, aga ma tahan ikkagi oma ellu rohkem värvi. Ma ei taha seda lihtsalt oma garderoobis, vaid ma tahan seda ka oma köögis, diivanil ja seintel.

Mulle ei sobi koostada piltidega liste riietest ja meigi tarvikutest ja esemetest, mida ma tahan või igatsen või oma uues kodus näha tahan. Mind ei pane ootusärevusest värisema see, et H&M või Lindex kellegagi koostööd teeb ja ma olen näinud seal uues kollektsioonis eset, mille ma kohe kindlasti endale soetama pean. Mul puudub wishlist H&M Home küünlajalgade ja Kylie Jenneri lip glossist.

Oeh…

Aga ometi olen ma siin ja mul on minu oma mitte ainult mustvalged riided ja ma käin tööl ja tegelen oma ettevõtetega ja pildistan ja söön väljas ja kokkan kodus ja kallistan ja armastan ja elan sama õnnelikult. Vot. Sain ära halada. 😛

Palun… Siin on teile üks burksi pilt. Me käisime Dineris söömas, ma olin liiga näljane ja võtsin kohe mitu hampsu enne kui ma taipasin pilti teha. 😀

2016-08-22 13.22.38

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...