Natukene närvikõdi on vahel hea!

Kas pole mitte veider see, kuidas inimene võib lühikese aja jooksul millegagi nii ära harjuda, et kui seda enam pole, siis tunduvad paljud asjad vähem tähtsad ja vaikselt igatsed seda asja tagasi. Või kuidas inimene harjub olema mingis situatsioonis nii mitmeid kordi, et hiljem ei tekita see enam sellist närvikõdi nagu see tegelikult tekitada võiks.

Meil oli koolis luulehommik… See on selline väikene kogunemine, mida gümnasistid meie koolis emakeelepäeval korraldavad. Tegelikult ajab inimesed kokku muidugi õpetaja, kuid see ei muuda hetkel olukorda. Lugesin Maarja ja Kädi blogidest neid vaimustunud ettekandeid sellest päevast. Nendest üürikestest laval veedetud hetkedest, mis panevad sinu südame kiiremini lööma ja süstivad sulle just nii palju adrenaliini, et sa sooviksid selliste asjadega tegeleda mitmeid ja mitmeid kordi veel.

Natukene kahju on tunnistada, et kui ma ise sinna üles lavale jalutasin ei tundnud ma midagi. Ei pisematki adrenaliinitulva, ootust või ärevust. Seda tõenäoliselt sellepärast, et olen juba mitu aastat harjunud laval olema. Ma tean väga hästi, et jätsin mulje nagu räägiksin neid sõnu kogu südamest, mõeldes sellel hetkel vaid sellele, kuidas enda mõte kuulajateni viia. Tegelikult ei tundnud ma midagi. Ma olin seal vaid selleks, et öelda ära oma sõnad ning teha seda taaskord veenvalt ja mõttega nagu mind koolitatud on. Sealjuures, nagu Maarjagi, vaatasin ka mina publikusse. Silmasin erinevaid inimesi, vaadates neile silma justkui oleksid minu suust välja tulnud sõnad mõeldud just neile kindlalt, kuid tegelikult ei jäänud ükski neist nägudest mulle meelde. Tegelikult ei oleks ma sellel hetkel vist arugi saanud, kui kõikide inimeste asemel oleksid istunud koerad, kassid või dinosaurused. Ma oleks ikka jätnud mulje, et varalahkunud venna tuhk ja ploomikivist tagavarsilm on ainukesed asjad, mis mulle korda lähevad.

Sellegipoolest esineb ka minu elus just neid adrenaliinihetki. Ma ei mäleta, oli see Kuressaare teatri laval, kusagil Vene draamateatris, Haapsalus või vahest mõnel muul laval, kus kogu meie trobikond üleni valgesse riietatud näitlejatest oli valmis oma etendusega alustama ning lamas keset lava pikali. Sest just nii meie etendus algab. Kogu point on selles, et kui me oleme andnud loa saali uksed lahti teha ning inimesed vaikselt sisse jalutavad, pead sina olema seal täiesti liikumatult ja hääletult.

Ja seal me siis lamame ning enne, kui uksed on lahti tehtud arutleme veel viimistluste üle. Kes kuhu läheb või astub. Arutlemine tuleb tavaliselt sellepärast, et jälle on keegi puudu ning teised jaotavad peas tema repliigid ära. Vahel ei arutle me midagi justkui oleksime me nii tasemel, et kellelgi pole vaja teada ühtegi liigutust peale selle, mis ta ise tegema peab ning isegi kui keegi avastab keset etendust, et midagi on vaja muuta, arutatakse seda ruttu lava taga viie sekundi vältel, milleks meil aega on. Professionaalsus, eks. 😀

Aga nii me siis lamame. Keegi lava tagumisest otsast laulab Katie Melua – My aphrodisiac is you‘d. Vaikselt ümisevad kõik kaasa. Keegi viskab nalja. Paljud muhelevad, et leida endale veel see viimane poos, milles sa pead püsima kuni etenduse alguseni. Ja siis avatakse uksed… Automaatselt langeb teile haudvaikus, sest te teate, et teie kohal olevad väikesed mikrofonid kannavad ka sosinad inimestele saali. Ja just nii oledki sa seal, sulged silmad, tundes seda närvikõdi, sest lõppude lõpuks kuuled sa kõiki inimesi rääkimas teiselpool saali. Nad kõik jälgivad teid ja otsivad vigu. Aga sa ei liiguta… Sinu sees aga tuhiseb see pisikene närvikõdi, mis iga korraga kahjuks natukene väiksemaks jääb. Ja kohe kui muusika algab see närvikõdi kaob ja tugeva lavavalgustuse tõttu kaob ka publik. Enam neid ei ole.  Te olete tuli. Ja sina oled säde, mis vaikselt tõuseb ning siis suureks leegiks lahvatab. Sest teie etendu algabki just tulekahjuga. Sellepärast olete te kõik üleni valges ning neoonpunane valgus muudab teid punaselt helendavaks. Ja see on lihtsalt vinge!

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga