Suhted, suhted, suhted…

Juba ongi oktoober. Täpsemalt hakkab seegi läbi saama ja nii ongi sügis vargsi jälle meieni jõunud.
Ning nagu sügisele ikka omane, on ka praegu väljas nutune ja külm. Just nendel samadel põhjustel veedan ka mina juba mitmendat päeva järjest enamiku oma ajast toas sooja teki all. Nosin melonit ja vaatan järjest filme, mida ma nii mitmeid kordi olen juba näinud. Oh kui melanhoolne see võib tunduda. Tegelikult on kõik suurepärane ja see vihmane ilm ei morjenda mind üldse. Seda võibolla sellepärast, et melonit ei nosi ma mitte üksinda. Ilmselt teadsite te sedagi.

Juba mitmendat õhtut järjest kummitab mind üks järjemõte peas. Kas täiuslikkus või ideaalsus on olemas? Räägitakse, et ei ole olemas midagi ideaalset, seega ka midagi täiuslikku. Aga miks seda täiuslikkust siis nii väga taga aetakse? Mis üldse on täiuslik? On see kuu- või päikesevarjutus, on see täiuslikult üles tehtud voodi, perfektselt riisutud lehed, ideaalne punane ja mahlane õun millele on hea hambad sisse lüüa või hoopis suurepärane õppimis- või töökoht… Võibolla on kellegi jaoks täiuslik inimene tema kõrval või suhe, millesse ta just investeeris. Mis omakorda tähendab seda, et täiuslikkus on vaataja silmades, sest võibolla ei pea keegi teine neid varjutusi üldse oluliseks. Võibolla ei viitsi mõni oma voodit üldse üles teha ja vahel on inimestel suhteliselt ükskõik mille sisse nad enda hambad löövad, peaasi, et see kõhtu täidab. Minu point on see, et täiuslikkus ja ideaalsus on vaataja silmades. Mis toob mind teise mõtteni.

Loodan, et kui keegi tunneb järgnevas jutus ära just iseennast ei tunne ta ennast kuidagi solvatuna. See ei ole minu eesmärk. Üritan lihtsalt enda jutu mõtet selgeks teha. Nüüd aga selle teise mõtte juurde.

Suhted. Täpsemalt nende algus. Mis on see miski, mis alati teeb need alguses nii täiuslikuks ja ideaalseks. Kõik on hea ja tore ja meeldiv. Aeg aga möödub ja ühel hetkel avastate mõlemad, et see miski mis teil alguses oli, on kuskile kadnud. Kuhu – seda ei tea. Aga üha rohkem tuleb teie jutuajamistesse tülisid. Üha vähem on teil ühiseid ettevõtmisi ja üha vähem arutlete te oma päevasündmuste üle. Ellu kipub vargsi sisse see rutiin, millest te kuulnud olete ja millest kohe kuidagi ei oska vabaneda. Paar või mitu aastat hiljem aga on teie tegemised nii argipäevased, et isegi mõte enam sinna rutiinist väljakiskumise poole ei kisu. Mis seal siis enam tegutseda, kui isegi mõte sinna poole ei liigu. Ega ei olegi midagi.

Hiljuti leidsin, et rutiin just ongi see kurjajuur mis enamik paare lahku ajab. Mitte, et ma seda enne teadnud ei oleks. Lihtsalt… Enne ma ei mõistnud kuidas on võimalik sellise asja pärast lahku minna – keegi ei lähe ju lahku lihtsalt selle pärast, et ta ei oska rutiinist vabaneda. Mis ma aga leidsin on see, et just rutiin põhjustabki need pisikesed tülid, mis hiljem kogunedes kasvavad suuremateks ning just rutiini tõttu kaugenevad inimesed teineteisest, ega suuda enam leida üles seda vajalikku kontakti.

Teie, kes te olete nn paaris… Kas olete tähele pannud, et pikemal suhtel hakkab teid ühel hetkel tugevalt häirima mingi pisikene asi. Ühel õhtul istute te lihtsalt kaaslasega söögilaua taga ja teid häirib kasvõi see kuidas tema saiale võid määrib, kuidas ta istub või midagi muud säärast pisikest, millele te suhte alguses ei mõelnudki tähelepanu pöörata või lasite sellest lihtsalt üle. Millest selline asi tuleb? Arvan, et kusagil sügaval hinges häirib teid see rutiin, mis teil on. Selleks, et sellest vabaneda kisute te meelega tüli. Võibolla te isegi ei tunnista seda endalegi. Aga tüli on teil ju kusagilt vaja. Sellepärast häirivad teid ka need kõige pisemad asjad, millele te muidu isegi tähelepanu ei oskaks pöörata. Nii kisute te vastamisi välja kõik vanad asjad mis teine kunagi vähegi valesti teinud on, meenutate suurima hea meelega, kuidas teil mingis osas õigus oli, kuidas teine eksis ning lasete praeguse elu asjadel paista hullemana teise jaoks kui need tegelikult on. Vahest laste tal arvata midagi, mida tegelikult olemas pole. Oh seda armukadedust ja sarkasmi siis!

Olen alati olnud arvamusel, et kui kusagil on probleem, tuleb sellega juba eos tegeleda. Tänu sellele pole tõsist rutiini meil veel ette tulnud. Muidugi ei ole minu suhe ka mitmeid aastaid veel kestnud. Sellegi poolest hoidun ma juba nüüd sellest rutiinist. Üritan alati panna ennast ka teise olukorda, et leida parim lahendus. Tunnistan, et unustan selle mõnikord ja ajan taga nn enese õigust, avastades hiljem, et tegelikult olin siiski mina see kes eksis. Ma ei ütle, et seda juhtub kogu aeg, aga seda juhtub. Ei ole ju võimalik, et mina olen see inglike ja kogu aeg on süüdi ainult keegi teine minu probleemides.

Mis aga saab siis, kui meil on olemas nn paar, kellest mõlemad ajavad taga seda oma õigust, keeldudes tunnistamast, et tegelikult lasub süü mõlemal. Ja isegi, kui seda tunnistatakse ei võeta sellega tegelemisel midagi ette. Mis saab siis, kui kumbki pooltest ei ole huvitatud teise inimese seisukohtadest või mõtetest, sundides peale aina enda omi. Öelge teie mulle. Mis saab sellest suhtest?

See viib meid aga järgmiste küsimuste juurde: Millal sai teie suhtest võimuvõitlus? Millal lakkas eksisteerimast “Kallis, teeme nii nagu sina tahad, sest sinul on nii parem!” ja asendus “Kas me lihtsalt ei võiks teha nii nagu mina tahan???” Millal hakkasite te teineteist iseenesest võtma, justkui peaks teine teadma, millega te päeval hakkama saite.
Jõudsin järeldusele, et sellised asjad juhtuvad siis, kui rutiin hakkab varjutama teie elu.

Võibolla ei jõua te praegu mõttele järele. Juba enne sai selgeks, et rutiin on see mille käigus võib ka väiksemast tülist tekkida suur. Kas mitte pole rutiin ka see, mille pärast inimesed lähevad otsima seda seiklusjanu kusagilt mujalt, et leida kusagilt keegi kellele “Teeme nii nagu sina tahad,” on kuidagi tähtsam, kui sellele kes sind kodus ootab. Kui kõik välja tuleb jõuamegi tagasi jälle tülide juurde.

Nüüd on olemas veel üks aspekt… Oletame, et teie eludes läks tänu rutiinile midagi väga nihusti. Kõik olid õnnetud ja kellelegi ei meeldinud selline asjade kulg aga mida muud te siis teha oskasite. Läbi kogu jama meenutasite uuesti neid algusaegasid. Igatsesite tagasi neid aegu kui kõik oli veel nii kerge ja neid nõmedaid elumuresid ei olnud. Te rääkisite, andestasite ja leidsite lahenduse otsustades oma suhtele uue võimaluse anda. Kumbki loobus millestki ja kõik sai korda. Mis sai edasi? Jälle tuli rutiin. Jälle tulid need pisikesed tülid ja jälle hakkasite te meenutama neid kõiki halbu asju, mida see teine inimene korda on saatnud. Otsiste vastamisi poolehoidu igaltpoolt mujalt kogudes justkui jüngreid, kes sõjas teie poolt oleksid. Selleks, et teisele ikka korralikult tagasi teha maksite te kätte tõenäoliselt samasuguste asjadega või tegite midagi sellist, mida teinegi, ja isegi kui ei teinud, siis jätsite sellise mulje. „Säh sulle… On nüüd mõnus või!?“, “Näed nüüd, mis tunne minul oli!”

Mõtleme nüüd uuesti järele… Mis te arvate, kuhu selline käitumine teid viib? Kas te arvate, et see ongi nii, et te näitate teisele inimesele mida kõike tema on teinud, seejärel lisate paar ilusat sõna ja räägite igatsusest ja armastusest ja uuesti vanadest aegadest ja siis jääte kokku, et järgmisel korral kõike kolmekordselt tagasi teha? Milleks, kui kogu asja mõte on vaid teineteisele haiget teha. Kas ei oleks parem neid probleeme käsitleda ja andestada, üritada teist mõista ja proovida midagi paremini teha, kui teisele nn kätte maksta?

Seega kallid paarid, kes te tundsite ennast puudutatuna. Lõpetage see lõputu teineteise maha tegemine, istuge rahulikult maha ja ärge lihtsalt rääkige vaid vestelge ja kuulake, sest te võite avastada midagi, mille peale te enne ei tulnud. Pange ennast teise inimese olukorda. (Ja kord teevad kõik vigu). Võibolla suudate te siis koos oma suhte jälle korda seada. Just nii, et kõik oleksid õnnelikud. Nagu ikka nendel vanadel headel aegadel.

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...

3 mõtet “Suhted, suhted, suhted…

  1. Maarja

    Tead, sõltumata minu kogemustest, olen ma sinuga täiesti nõus!Pean mainima, et sa suudad väga kenasti ja viisakalt sõnu ritta seada. Väga meeldiv on lugeda ja aitäh selle eest. 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga