Mulle üks prints punasel Ferraril, palun!

Teate küll seda lugu tuhkatriinust… Naisest, kes on lahkema südamega, kui tema haldjast ristiema ise ning kes on alati valmis kõigi lähedaste eest kuulipilduja ette astuma ja end ohvriks tooma, kui olukord seda nõuab, kuid keda sellegi poolest keegi ei armasta (peale mõninga sea laudas ja üksiku hooldajatädi) ja üleüldse kellel on elus nii armetult läinud, et kes saakski armastada sellist kivi, mis teda kingas hõõrub.

Seda tuhkatriinu lugu on aegade möödudes püütud ümber jutustada tänapäevasemaks, sest milline kaasaegne naine ikka suudaks mõelda, et prints valgel hobusel kusagilt pilvelõhkujast välja kargab või üleüldse on ainukesed inimesed linnas hobustega võibolla need habemikud, kes turiste sõidutavad ning kellel seegi on raske selle sõnniku ülekülluse tõttu. Aga sellegi poolest on vaja tänapäeva noortele ja naistele luua seda illusiooni, et kusagil on ka kõige armetuma pardipoja jaoks üks superuhke luik.

Ja nii seda siis tehaksegi… Ühel hetkel saabub kusagilt paksust udust prints punasel Ferraril, olles sealjuures kena välimusega ja omades lademetes raha, mille ta tänapäeval on muidugi mugavalt pangakaardile talletanud. Ta on alati mõni vennike, kes on huvitatud vaid neiukese nutikast mõistusest, kelle jaoks kõik teised naised on kas ühesugused või niisama pealiskaudsed, kes kodus magab raha kaisus, kuid keda see absoluutselt õnnelikuks ei tee ja muidugi ütleks ta üleüldse troonist lahti, kui stsenarist selle loosse sisse saaks kirjutada. Aga kuna elul on tema jaoks oma plaan, on ta mingil seletamatul põhjusel esimesest vaidlusest või silmapilgust (jättes hetkel kõrvale need keskkooli lood, kus jalkameeskonna täht pole märganud kunagi mingit tšikki, kes tema koduseid ülesandeid lahendab) lummatud naispoole julgusest ja atraktiivsusest ning peab seda õrnukest siis tingimata veelkord nägema ja võimalusel temaga sõbrunema.

Tuhkatriinuks on muidugi mõni naine, kelle ilu keegi mitte kunagi ei ole märganud (peale selle ühe tobujussi) ning kes on oma elu veetnud näiteks prostituudina või kusagil laudas väljaheiteid rookides, hamburgeriputkas hambaharjaga põrandaid küürides või mõnes suures tähtsas asutuses töötades (mis on tema kuuest töökohast alles esimene) ning muidugi olles sealjuures selle koha kõige väiksem ja mõttetuim lüli. Aga mingil veidral viisil on ta alati just nii julge, et printsile õunaga pikki pead virutada, oma mõtted valitseva poliitika kohta välja köhida (lisaks palju super häid ideid välja käia, kuidas elu parandada), mõne suure vägiteoga hakkama saada ja mitte kunagi vinguda selle üle, et elu raske on, teda kodus piitsutatakse ja, et üleüldse on ta mujal üks mõttetu rott. Tuhkatriinu on alati printsi läheduses just nii kõva pähkel, et ainult mehehakatis suudab selle katki hammustada.

Ja nii jagunevadki need tänapäeva vallalised naised justkui kahte tsooni… On need, kes loodavad Ferrariga meest kohata ööklubis/tööl/kaubamajas või kusagil mujal, kus võib potentsiaalseid kandidaate leida, ning on need, kes istuvad õhtuti kodus, passides neid samu filme ja süües arbuusikoorest lusikaga punast möksi seni, kuni elu ise ennast elama hakkab. Bottom line siinjuures on see, et ühel või teisel juhul otsivad ja loodavad need naised leida midagi sellist, mida särisevalt ekraanilt näidatud on. Tulgu kasvõi veeuputus, sest mõte üksi hakkamasaamisest ja bioloogilise kella tiksumisest on niivõrd hirmutav, et otsimist ei saa hetkekski peatada, kuna lihtsalt elu nautides võib oma šansid maha magada, ja see ei tohi ometigi juhtuda! Millises filmis ikka tuhkatriinu aja maha võttis ja midagi enese jaoks tegi??? Never.

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga