Uus või juba-täiega-vana minikatk – Candy Crush!

Appi! Mul vist on probleem! Võibolla ei ole ka. Või ikka on? Ah ma enam ei tea… Võibolla ma kirjutan siin seda teksti ka ainult selleks, et kinnitada endale, et teisi minusarnaseid on samuti ja siis ma ei ole nii veider. Võibolla olen ikka. Aga ma ju enam ei tea…

Sest nooo… Mul on pisikene sõltuvus! Või siis on see selline uuema aja minikatk… Selle katku nimi on Candy Crush! Teate seda? Kes ei tea, siis… mm… okei… mmm… wait what??? Kuidas ei tea?

pug

Ma ausõna võin enda nakatumises süüdistada ainult ühte sõbrannat! See on kõik tema süü… Ühel ilusal suvepäeval lamasime me tema rõdul, võtsime päikest ja tema mängis arvutist midagi, mis tundus nii lahe, nii lahe, nii lahe. Istus seal levelis 45 ja see oli omaette väljakutse… Oi… Kas ma kuulsin sõna väljakutse???
Selge! Ülejäänu on ajalugu! Ja mis nüüd?… Tema ei mängi seda jama enam ammu aga vot mina mängin… Arvatavasti elu lõpuni kui nad ei lõpeta nende levelite tootmist.

Tegelikult ei ole see selline probleem, mis segab minu elu sest kõik toimetused saan ma kenasti tehtud ja reaalsele elule mängu ei eelista. Aga no natukene nagu häirib küll kui hommikul pole jõudnud süüagi aga ikka on vaja telefonis need 5 elu ära mängida. Või siis olen juba jõudnud otsaga voodisse ja magama aga ikka oleks vaja siis need 5 elu ära mängida. Tule taevas appi. Maga inimene, maga! Aga ma ei saa… Ma üritan nautida seda rahulikku hetke ja siis see mäng kisedab seal telefonis. Mängi minuga, mängi minuga, mängi minuga!

play with me

Kuidas ma kogu selle mängimise jamaga üldse alustasin? Eks ikka Facebook’is. See oli Olav Osolin, kes ühel hetkel meil tunnis ütles, et neil reklaamiinimestel, kellel veel Facebook’i kontot pole, et no need ei ole õiged reklaamiinimesed ja üleüldse on see Orkut üks surnud koht. Kaks tundi hiljem oli mul Facebook’i konto olemas ja mida ma tegin? Mängisin mänge otse loomulikult! Võibolla on see Olav Osolini süü! 😀 Unustage ära need uued sõbrad ja tuttavad ja kõik muu, mul on minu virtuaalne akvaarium!

Jah, suhteliselt ruttu oli mul olemas oma akvaarium kuhu sai kalu osta. Käisid neid söötmas ja ostsid kvaliteettoitu ning tegid erinevatele inimestele kingitusi, et nad saadaks sulle toitu ja muud head kraami. Mis eesmärgil? Ma ei tea. Aga mind kohe häiris kui kellelgi teisel (kes ilmselgelt oli seda mängu varem alustanud) olid ägedamad ja paremad kalad kui mul. Seega mul oli vaja saada endale ka selline cool ja äge akvaarium. Ega see kaua ei kestnud ja mäng tüütas ruttu ära. Selleks, et saaksin selle rahus ära kustutada ja, et ma ei mõtleks, et need kalad seal nüüd igavikuni nälgivad ja surevad, siis müüsin ma kõik tavaari koos nende samade kaladega maha ja jätsin akvaariumi lihtsalt seisma. Ja naeruväärne on see, et need olid ikkagi virtuaalsed kalad ja mina lollikene ei tahtnud, et nad piinleks kui ma enam ei lähe neid söötma. Mis mul viga on?

wtf

Muidugi on seal Facebookis olnud veel teisigi mänge nagu see Cafe something-something, kus sai enda restorani teha ja siis pidi seal käima toitu valmistamas iga natukese aja tagant. Ilmselgelt üks Farmville’i alternatiiv. Peale seda oli mingi saare mäng kus sul oli oma saareke millele ehitisi teha ja raha koguda ning Sorority life kus sa said käia ja osta enda pliksile ilusaid riideid ja siis natukene kakelda, et varastada ära sõbranna raha või mees või midagi muud sellist. Nagu mismõttes??? Mis otsast on see mäng hea? Mis on selle mõte? Vot näed ei olegi vist sellist. Aga mingi hetk mängisin natukene sedagi. Kauaks ei jäänud ühegi asja peale pidama ja sellised mängud elasid oma aja ära sarnaselt mängukalakestele.

Ja siis tuli nutitelefon. Halleluuuja! Ja koos sellega muidugi Angrybirds ja Andgrybirds Space ja Bad Piggies ja Doodle Jump ja Poo ja kõik muu selline jama mida ma vahelduva eduga olen mänginud. Tähendab, nendest ei mängi ma enam ühtegi kuigi nad minu telefonis veel endiselt ruumi võtavad. Aga ära ka ei kustuta. Ärge küsige miks, sest ma ise ka ei tea. Võibolla ma arvan, et nad teevad leveleid juurde ja siis ma pean otsast alustama.

Mõnda aega tagasi tõmbas William endale Ice Age’i mängu millest ta ruttu ära tüdines. Mina muidugi mängisin edasi sest ma tahtsin, et selles virtuaalses maailmakeses oleks kõik perekonnad täielikud ehk siis kõikidel Ice Age perekondadel oleks kaks vanemat ja kaks last. Halloo??? Nagu milleks??? Mis põhjus mängimiseks see on? Olles mänginud seda asja juba nii palju, et ma olin saanud vähemalt ülepäeva sisselogimise eest preemiaid, jäin ma toppama päeva 99 (reaalselt olin ma muidugi mänginud juba kuid) ja korraga ma enam päeva 100 preemiat (mis oli eriti suur) ei saanud sest ma unustasin sisse logida. Appi kui solvunud ma olin. Oleksin pidanud 3 eurot selle eest maksma aga ma keeldusin. Ei ole ma kunagi selliste asjade eest maksnud ja never say never aga ei hakka ma seda ka kunagi tegema! Lihtsalt, ei! Aga kui vihane ma siis selle mängu peale paar päeva olin. Mismõttes??? Ma sulle veel näitan mis nüüd saab! Tsau pakaaaa mäng!

nonono

Aga iga uue mänguga… Olgu see Bubble World või Angry Birds siis ma kohe pean ära tegema need kõik levelid ja saama igas levelis maksimum tärnid. See käib nii, et sa kõigepealt teed kõik levelid ära ja siis hakkad igavusest taga ajama kõiki tärne. Ärge küsige milleks. Ma ise ka ei tea. Ühel hetkel, kui ma olin terve Bubble World’i otsast lõpuni mänginud ja kõik tärnid saanud, juhtus midagi ja see mäng kadus mul telefonist. Mida ma tegin? Tõmbasin selle jura uuesti ja mängisin uuesti otsast lõpuni läbi. Hullumeelne! Enne ei lubanud endal edasi liikuda järgmise levelini kui eelmises oli kolm tärni olemas. Ja oi kui õnnelik ma siis olin kui ma lõpuks lõpetasin. Olin selle tobeda mängu perfektselt algusest lõpuni läbi mänginud. Helistasin Williamile ja keksisin selle teadmisega nagu oleks just medali võitnud.

jeeeei

Ja siis tuli see Candy Crush seal sõbranna rõdul. Ja tuli vist selleks, et jääda… Ja kui te nüüd küsite kaugel ma selles asjanduses siis olen, siis vot ma olen nii kaugel, et ükski minu tuttavatest pole nii kaugel. Ma olen maailmas 547! Viissada nelikümmend seitse ma ütlen!!! Aga tegelikult mängul ju lõppu pole, sest iga natukese aja tagant lisatakse neid leveleid juurde ja nii saan ma veel ja veel mängida ja ma ei jõua kunagi lõppu kus ma peaksin olema, et see mäng ükskord läbi saaks. Istun seal lõpus kuni keegi uued maailmad teeb, et ma oleks ikka esimene kes sinna edasi liigub. Kui ma jõuan lõppu ja elusid on üle, siis ma raiskan need elud selle peale, et saada paremad skoorid juba nendes levelites mida ma olen mänginud. Crazy person ausõna! Palun aidake mind!

Kas te teadsite, et kui te mängite Candy Crush’i enda telefonist siis teil on 5 elu ja kui te lähete samal ajal arvutisse, siis on teil seal ka 5 elu? No kui ei teadnud, siis nüüd teate! Teil on 10 elu! Kas te teadsite, et kui kerida enda telefoni kella edasi saab elusid juurde? Kes see viitsiks oodata kuni keegi sulle neid saadab??? Ma saan miljon requesti päevas, et saada elusid, saada elusid. Miks te neid ootate? Kerige seda kella lihtsalt natukene ja jätke mu hing rahule! 😀 Kui mängimine on lõpetatud paned kella tagasi ja nii teeb ta ise natukene seda aega tagasi mida sa just varastasid. Lihtne! + et oleks siis selge… Pole mõtet küsida inimeste käest miljonit elu päevas, sest news flash… Ta saab sulle päevas saata ainult ühe! Ülejäänud tulevad läbi siis kui 24h möödub ja seda ka ühekaupa. Mul on küll seal nimekirjas selliseid, kes küsivad elusid umbes 5 korda päevas, mis tuletab mulle umbes 10 korda päevas meelde seda asjaolu, et see mäng seal kisendab ja mängimist ootab.

Appi! Palun öelge, et ma ei ole ainukene kes seda jama mängib! 😀 Või mängib keegi midagi muud mis on nii üüber lahe? Kes jättis enda kalad surema? Või loomad nälga? 😀 Appi! Appi! Appi!

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...

8 mõtet “Uus või juba-täiega-vana minikatk – Candy Crush!

  1. Britt

    Täiesti kohutav mäng minu arvates 😀
    Ma kunagi avastasin selle ja natukene mängisin igavusest ja näitasin Brunole ka. Noh..mina olen endiselt oma miski 30. leveli juures ja ei ole absoluutselt huvitatud samas kui Bruno on kohe varsti levelil 500 ja mängib seda iga vaba hetk telefonist või arvutist, täiesti utoopia 😀

    Minus tekitab see mäng lihtsalt trotsi ja ängi 😀 Liiga palju tuleb ette mõelda ja mingisugused kombod ja ma ei tea mis, mu ajumaht ei võta nii palju vist. Viimane kord kui ma seda mängida proovisin, siis ma oleks peaaegu midagi vastu seina visanud 😀

    Igasugused farmid ja muud asjad mind ka absoluutselt ei köida. Ainuke asi mida ma olen päris kaootiliselt palju mänginud oli bejeweled blitz, aga seda pole ka peale Eileeni sündi enam kordagi avanud 😀

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Mina ja Bruno peame siis vist klubi tegema! 😀

      Ja hetkel on hästi, et Bruno ei ole minu sõbralistis… Muidu ma peaksin kartma, et ta minust ette jõuab! 😀

      Vasta
  2. Zippy

    Ma olen vist lihtsalt nii vanamoodne inimene, et tõesti pole veel kordago Candy Crushi mänginud. Telefonis on ka mingi täiesti suvaline mäng, mida mängin vahel bussis, kui igav hakkab. See on ka kõik. Kunagi mängisin Super Mariot, vot see oli lahe 😀

    Vasta
  3. lipsuke

    Issandjumal. Mul on see nõme farmville. Ma olen seda juba mingi poolteist aastat järjepanu mänginud. Põhimõtteliselt iga jumala päev. Endal on ka juba nii siiber ees aga ära ei saa ka lõpetada, sest alati tuleb midagi uut ja siis tahad näha mis sellega saab või mis too teeb ja nii see nõiaring käib. Kuigi vahepeal oli periood kus ei viitsinud üldse mängida ja ei käinud paar päeva ja siis korra käisin ja siis jälle ei käinud paar päeva jne… 😀 Hetkel on ka kopp ees jälle sellest, sest sain endale telefoni mingi sarnase mängu ja nüüd olen selle järgi hull hoopis.
    Agh, nii tüütu, aga noh küll lapse sünniga sellest jamast lahti saab. 😀

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga