Sad goodbye…

Mul on alati olnud pisikene “teema” kuupäevadega ja mingil põhjusel on minu elus erinevad tähtsad sündmused toimunud just sellistel huvitavatel kuupäevadel mida näiteks abiellujad armastavad. Mõned nädalad tagasi lootsin ma väga, et 14.04.14 saab selleks kuupäevaks kui me lõpuks registreerime ettevõtte ja saame oma tegevust alustada. Et selleks hetkeks on Töötukassa vastus käes, sest see oli ju minu uus tähtaeg ja kas siis poleks mitte kena just sellel kuupäeval lõpuks alustada?

Tänaseks võin ma öelda, et vastus on mul tõepoolest käes ja on seda olnud juba mitu päeva, kuid sellest räägin ma teile mõnes teises postituses. Ettevõte mul tänase päevaga registreeritud aga ei saanud. Sellest ei ole midagi hullu ja paari päeva pärast on ka see tehtud. Lõppude lõpuks on see ju siiski vaid kuupäev.

Selle asemel saab see kuupäev endale hoopis teistsuguse tähenduse, sest täna hommikul tegi oma viimased hingetõmbed meie armas Brackla. Ma tean, et tal oli pikk ja ilus elu ning ta oli väga armastatud. Tean ka seda, et seal kus ta on, on tal parem. Aga ikkagi oli kurb vaadata teda kustumas ning teha need viimased kallistused meie parimale sõbrale. Ma arvan, et ei olnud kedagi, kelle südant ta ei oleks võitnud.

Braks

Braksu tuli meie juurde jõuluõhtul 13 aastat tagasi ja nii, et me varem ise teda näinud ei olnudki. Tänapäeval ju valitakse tihti koera nii, et käiakse enne ikka vaatamas aga meiega läks teisti. Kuigi me temaga kunagi koerte koolis ei käinud, siis oli ta ikkagi kõige targem koer keda ma tean. Selline tüüpiline voodikoer. Armastas vahel magada ka pea padja peal või selili ning siis kui pesemast tuli ka teki all, et külm ei hakkaks. Öösel sättis ta oma selja vastu sinu selga ja nii siis magaski.

Ja kuigi ta oli meil pisikene voodikoer, siis armastas ta ikkagi puhtust ja ei soovinud voodisse minna kui käpad poriseks said. Siis tuli käpad ära pesta ja hea kui võibolla üldse tervenisti pessu minna, sest siis on ju lõbus hiljem end kuivatada ja puhtana magama minna. Aga ega see ei tähenda, et ta selle pärast pessu tahtis, et vett armastas. Hoopis vastupidi. Kui hommikul väljas sadas, siis ega ei kippunud välja end mustaks tegema ja pigem võis rahulikult edasi magada. Sadagu või pool päeva. Siis tuli koer kaenlasse võtta ja ise vihma kätte kõndida, sest muidu jäi häda tegemata. Tuppa ka ei teinud ja kannatas aga peaasi, et keegi sinna välja ei sunniks selle jubeda ilmaga.

Ma täpselt ei mäletagi, mille pärast ma tookord kurb olin kuid miski mind kurvaks tegi ja nii tihkusin ma kodus natukene nutta. Siis tuli Braksu minu juurde, asetas mulle oma käpakese põlvele ja vaatas siis oma pisikeste silmakestega ainiti, et mis sa töinad siin, lähme parem välja. Ja ma ei tea kuidas minu vend seda tegi aga kunagi õpetas ta Braksule selgeks, et kui ütled “viska viis”, siis Braksu lõi ühe käpaga vastu sinu kätt ning kui ütled “viska kümme”, siis tõusis tagajalgadele püsti ja lõi kohe kahe käpakesega korraga. Sest kes ei tahaks vahepeal öelda high five asemel high ten!

Vot. Nii tark koer oligi ja just nii armsa ja targana jääme me teda ka mäletama!

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga