Asjad, mida ma ei mõista Vol.2: Hobusemaania

Põhimõtteliselt mulle tundub, et hobuste osas jagunevadki inimesed väga kaheks. On need, kellele hobused väga meeldivad ja kes seovad oma elugi nendega ja on need, kellel ei saaks rohkem sooja ega külma olla hobustest. Muidugi on selliseid vahepealseid inimesi ka kindlasti olemas aga nendest ma praegu ei räägi. 🙂

Julgen väita, et mina kuulun sinna teise gruppi. Mitte, et mul oleks täiesti suva hobustest aga minu jaoks on nad suhteliselt loomad nagu kõik teised. Kui ma näen hobuse pilti, siis mul ei vaju suu ammuli, kui ilus tema lakk on või kui palju auhindu tal on. Kui ma näen päris elus hobust, siis ma ei taha talle selga istuda või minna teda silitama ja temaga pilti teha. Kui keegi annab mulle porgandi kätte, siis ma ei keksi rõõmust, et saan seda hobusele sööta. Veel vähem jagan ma Facebookis mõnda hobuse pilti, sest ta on niiiiii ilus. 😀

magic

Teadagi võib selline hobusemaania külastada paljusid noori tüdrukuid, kuid on ka neid, kelle jaoks hobused saavadki eluks ajaks sellisteks imelisteks olenditeks, keda tahaks kohe näppida. Selles tegelikult ei ole üldse midagi halba… On isegi tore näha, kui inimene on enda jaoks leidnud midagi, mida ta niivõrd palju armastab. Võibolla mingil määral olen ma muidugi nende inimeste peale natukene kade ka. Mulle tundub, et nad on leidnud midagi, mis neile nii nii nii väga meeldib, et nad on valmis sellele absoluutselt kõik andma ja lihtsalt pühenduma sellele tegevusele. Kas ei tundu mitte imeline tegeleda millegagi, mille vastu sul selline kirg on? Minu meelest tundub küll.

Siiski, kuna mina hobuseid nii väga ei armasta, on mul raske mõista neid, kes minu jaoks selle hobusemaania piiri on ületanud. Näiteks nägin ma ühte videot, kus üks Rootsist pärit tüdruk armastab hobuseid nii palju, et veedab oma päevad koplis galopeerimist harjutades. Ilmselt on tema hingesooviks hobune olla. Ei usu mind? Vaadake ise…

Jumping like a horse, Anna Salander

Vot. Tegelikult ma arvan, et te teate küll neid inimesi, kes hobuseid meeletult armastavad. Koolis on pea igas klassis mõni selline. Vabad hetked veedab ta ilmselt kusagil tallis hobustega tegeledes ja vahetunni ajal joonistab vihikusse ka hobuseid. Kui neil tekib oma grupp hobusearmastajaid, siis istuvad nad kõik koos ja arutavad ka hobuste teemal. Jagavad hobuste kleepse ja pilte. Vms.

Kunagi oli mul üks klassiõde, kellele ka meeletult hobused meeldisid. Õigemini neid oli mitu meie klassis aga ma räägin praegu sellest ühest konkreetsest tüdrukust. Mäletan, et istusin temaga ühes tunnis koos ning pidin minema klassi ette vastama. Nii ta siis küsis minult, kas ta võiks vahepeal minu päevikusse hobuse joonistada. Ma ei olnud sellega nõus. Hobused mulle nii väga ei meeldinud ja ei tahtnud ma enda päevikust ühte lehekülge ka hobuse joonistamiseks anda. See jääks sinna ju terveks aastaks.

Ma pidin ehmatusest pikali kukkuma, kui ma umbes nädal hiljem leidsin ootamatult siiski oma päevikust sinna salaja joonistatud hobuse ning selle alt ka pühenduse, kellelt joonis on. Olin püha viha täis aga talle seda muidugi ei öelnud, sest juba joonise järgi sain aru, et ta oli sellesse palju sisse pannud ja mõelnud head. Hobust valgendajaga ka maha ei sodinud aga siiamaani on see seik mul meeles ja iga kord, kui ma näen kedagi minemas vaimustusse hobustest, siis mõtlen ma, kas tema ka kunagi kooli ajal kellegi päevikusse salaja hobuse joonistas. 😀

horse

Kuidas teiega on? Meeldivad teile hobused? Peate neid ilusateks olenditeks? Või on järsku teie tutvusringkonnas inimesi, kellele hobused väga meeldivad? Naljakaid juhtumisi sellega seoses? Jagage siis enda hobusejutte. 😀

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...

20 mõtet “Asjad, mida ma ei mõista Vol.2: Hobusemaania

  1. Merilin

    Mulle täiega meeldisid hobused 😀 Mõned kleepsud olid ja postkaarte kogusin neist ka. Täiega tahtsin kuskile ratsutamistrenni ka minna, sest mõte sellest, et ma saan looma seljas istuda ja temaga sõita ja teda paitada oli nii äge ja lahe. Kuna selleks oleks pidanud linnast välja sõitma, oleks kogu kompott väga kalliks läinud, trenn ise ju maksis (tõenäoliselt maksab praegu ka…) sitaks. Põhikooli ajal vaimustus langes, aga praegu istuks hea meelega hobuse selga ja teeks mõne mereranna tiiru 😀 Ma küll nii ahvivaimustuses polnud, et kellegi päevikusse joonistama hakata, pigem joonistasin kodus iseendale, sain isegi kuidas-joonistada-hobust raamatu 😀 Tänks, et meelde tuletasid! 😀

    Vasta
  2. liis

    Mulle väga meeldivad kõik loomad. Hobused ka..aga neist on mul natukene kahju. Eriti hobustest, kes kuskil linnas ratsakoolides lapsi sõidutavad. Nii palju kui ma neid näinud olen, siis neil on päris kurvad silmad (mitte, et ma suur spetsialist oleksin, aga lihtsalt ei tundu õige panna nii suur loom nii väikesesse boksi ja teda päevas korra-paar kuskil kinnisel platsil edasi-tagasi jooksutada).

    Mul on rohkem kokkupuudet teraapiahobustega (seda siis Inglismaal) ja see on küll alati väga tore olnud. Hobused elavad vabalt ja teevad tänuväärt tööd. Ühesõnaga ma austan väga hobuseid, aga sageli on mul neist lihtsalt väga kahju…

    (ma tegelt sain aru, et su postitus on pigem inimeste ahvivaimustusest, minu pärast olgu vaimustuses ja kleepigu kleepse – ärgu ainult loomadele liiga tehku oma teadmatusega)

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Jah selle liiga tegemise osas olen ma 150% sinuga nõus. Mulle näiteks see mõte meeldib, et tsirkuses enam loomi ei tohi olla. Need tingimused, mis seal näiteks hobustel olid… No ei taha mõeldagi. Täpselt samamoodi nagu igast loomast oleks mul kahju, on hobusest ka muidugi.

      Vasta
  3. Liina

    Ma käisin õdedega ikka päris pikalt ratsutamas, aga ühel hetkel see miskipärast vajus ära. Käisime 6-7 aastat järjest suviti ratsalaagrites ja kuigi me päris hobusehullud polnud, siis siiani on hobustel mu südames eriline koht. Täpselt nagu Merilin ütleks, teeks ka ühe rannatiiru või mõne maastikusõidu hobusega (need oli alati lemmikud!) asap.

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Mulle see mõte sõitmisest isegi meeldib aga kuna ma olen paar korda hobuse seljas istunud ja esimene kord ma kartsin ennast peaaegu surnuks ja teisel korral oli nii ebamugav lihtsalt, siis kuidagi võibolla andsin alla. 😛 Võibolla peaks uuesti proovima. 😀

      Vasta
  4. Zippy

    Minule ka hobused väga meeldivad. Aga no tõttäelda pole vahet, kas ninasarvik, rott või hobune, ma olen ikka vaimustuses, kui kuskil mõnd looma märkan 😀 aga väiksena kogusin usinalt postkaarte, kleepse ja muud kus ainult hobuseid peal oli. Ratsutasin ka, päris mitu aastat ikka. Viimasest korrast on kahjuks küll tükk aega möödas, liiga kallis hobi praegu.

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Praegu kommentaare vaadates on ülekaalukalt arvamused hobuste meeldimise kasuks. 😀 Neid inimesi on vist ikka palju. 😛

      Vasta
  5. Agnes

    Mina olen üks nendest, kes armastab hobuseid, tegelikult armastan ma kõiki loomi, aga hobused on minu jaoks erilised. Mitte et ma nüüd totral kombel keksiks või rõõmust kukerpalle teeks, kui ma hobust näen. Mul on maal võimalus iga kell neid paitada ja kallistada. 🙂 Eks igal inimesel on miski, mis neid paelub ja samas mõnele teisele täiesti arusaamatu tundub.

    Üleeile tegin maal koplis ühe sellise pildi näiteks.

    https://scontent-a-lhr.xx.fbcdn.net/hphotos-xpa1/v/t1.0-9/10348283_10152530056249648_3133236665200817475_n.jpg?oh=5d682fdbea7097bade8a443e240c2fe0&oe=540FA74F

    Vasta
  6. anni

    Ma olen üks neist, kes ei vaimustu hobustest, isegi võin öelda, et natuke kardan neid, sest ratsutada nendega ei taha ja ka pai tegema ei kipu. Olen käinud talus, kus hobune jalutas õue peal vabalt ringi ning perenaine hoiatas, et ta võib hammustada. Hoidsin suure kaarega eemale sellest loomast 😀
    Põhikooli klassiõde oli samuti hobusehull, küll ta joonistas neid igale poole ning vihikud-päevikud olid ka vist pea alati hobuse-teemalised 😀

    Vasta
  7. miiu

    idee on ju selles, et inimene ei saa mõista ega armastada midagi, millega tal puuduvad kogemused ja millega ta pole lähedane. mu jumal, iga inimene saaks öelda viiesaja tuhande erineva asja ja hobi kohta, et see on täielik saast ja ma ei mõista neid inimesi, kes veedavad oma päevad sellega tegeledes 😀

    ja ma ei hakka isegi üldse mainima, mida ma arvan sellest, et sa kritiseerid väikest tüdrukut, kes tegeleb nii vastutusrikka hobi, spordiala ja terve elustiiliga tulihingeliselt ja pühendunult 😀 minu meelest on see imetlusväärne…

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Videos toodud tüdruk on saanud arstide käest isegi hoiatusi, et ta võib oma liigesed täiesti ära rikkuda, kui ta ei lõpeta. Aga isegi ütlesin, et natukene kade olen, et hobusearmastajad on leidnud sellise suure kire. Mind aga ennast lihtsalt ei tõmba üldse hobuste poole. Seega ei näe ma selles midagi nii hullu, et ma ta näitena välja tõin.

      Vasta
  8. Grete

    Mina olen siis see inimene, kellest siin jutt- no see tõeline hull. Ja keegi mainis, et kogemust olemata ei saa tulla seda maaniat. Eem… minu perekonnas ei ole kedagi, kes enne hobustega tegelenud oleks. Aga nii kui rääkima hakkasin, pidi ema mulle kõik hobuse mänguasjad ostma ja hobusefilme vaatama. Nii see algas.

    Ma ise aga ei peaks end hulluks. St teiste suhtes, kellele hobused ei meeldi. Nt ei räägi ma neid jutte kunagi seltskonnas, kus on keegi ,kes asjaga ei tegele või ma tean, et neid see ei huvita. Samamoodi ma eeldan, et teised ei räägi väga pikalt nt golfist. Sest selle mängu mõte jääb mulle puudulikuks.

    Aga jah, hobustega tegelemine on pigem elustiil. See on midagi palju enamat kui lihtsalt hobuse selga istumine ja seal olemine. Paljud inimesed oleks nõus peale päevatööd külmal sügisel end ca 25km linnast välja vedama, et siis seal paar tundi veeta ja sellest ehk vaid pool tunnikest hobuse seljas? Aga samas, ega ma ise ei saa ka aru inimestest, kes jooksevad mistahes ilmaga 😀 Ok, tegelikult natuke saan. See on see sama kirg, mis minul ratsaspordi jaoks 🙂

    Ja nii ongi- teen tööd, oman elukaaslast, koera ja hobust. Teen trenni, võistlen kuna saan ning see elu on võrratu!

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Kirjelduse järgi on sul aga täitsa kaine mõistus säilinud ja hobused ongi sinu kirg lihtsalt. See on hea. 🙂 Mitte miski, millest sa peaksid iga hetk rääkima ja millele peaksid igal hetkel mõtlema jne. 😛 Ja see golfi paralleel oli samuti väga hea. Nii vist ongi. Olgu selleks kireks siis hobused, golf, lauatennis või mis tahes asi. Peaasi muidugi, et nö üle käte ei lähe. 🙂

      Vasta
  9. Katri-Helena

    Lugesin seda postitust ja… noh ma ei saanud päris hästi aru. Mulle ei meeldi näiteks korvpall. Ma võin seda mängida ja klassis olin kindlasti üks parimaid aga ma ei saa aru, miks ma peaksin iga päev basket.ee’s istuma ja skoore jälgima. Ja veel sada asja selle juures. Ometi minu kaaslane on ise korvpalli mänginud ning teeb seda tänase päevani (mitte küll enam Rockis aga no nii harrastajana). Mul ei tuleks elusees pähe pidada tema kirge imelikuks. Palju imelikum on see, kui tal ei oleks ühtegi hobi või midagi, mis teda paeluks.

    Olen ise ratsutaja olnud mitu mitu aastat. See on minu kirg. Siiani unistan, et tulevikus elaksin linnaääres ning mul oleks paar hobust. Kui ma saan tulevikus tütre siis viin ta kindlasti hobuseid vaatama ning tema huvi korral ka ratsutama. MIKS on ratsutamine üks parimaid spordialasid noorele inimesele?
    1) nõuab head füüsist. Ehk siis hoiab vormis. Ratsutamine on meeletult raske.
    2) õpib hoolitsema. Hobune on elusolend, temast peab hoolima, temag tegelema. Isegi kui tegemist on vaid trennihobusega. Nendes kohtades, kus mina olen ratsutamas käinud ütleb isegi treener, “nii, nüüd kõik patsutame hobust”.
    3) õpetab tegema “musta tööd”. Paljud lapsed elavad kuskil paneelmajas, ning loodusega lähim kontak on siis kui minnakse suvel randa. Lapsed, kes käivad ratsutamas ning on tõsised huvilised peavad (enamasti pigem ise tahavad) tegema ka musta tööd. Puhastama bokse, andma süüa, puhastama hobuseid ja tema asju jne.
    Ratsutamises ei ole selliseid asju nagu paljude teiste spordialades, umbes et peab end näljutama, surnuks treenima jne.

    Seega kui minu laps ütleks, et ta tahaks ratsutamist proovida siis sel juhul olen kahe käega poolt. Ma olen isegi kõik oma asjad alles jätnud, et ühel päeval vajadusel tolm maha pühkida ja edasi pärandada. Aga miks hobusehullud nii välja paistavad? Noh… kui poiss mängib jalgpalli siis suure tõenäosusega ta ei joonista lihtsalt jalgpalli vihikunurgale. Või judokas ei kogu madratsikleepse. Hobused lihtsalt on LOOMAD. Mina kogusin kassi pilte (kuigi käisin ratsutamas, mul oli ka hobuse pilte).

    Aga kui laps ütleb et ta tahab minna jalkasse, tantsima või judosse – palun väga. Aga mina leian, et laps
    PEAB tegelema mingi spordialaga. Miks? Sest ma tahan, et mu lapsel oleks hobi, füüsiline hobi aga aitab maandada stressi ning pinget.

    Aga selle tüdruku kohta, kes videos oli. Uskumatu. Selline oskus nii hüpata on päris vägev värk. Lugesin kommentaarides, et arstid on selle keelanud. Eks nii see ole. Samas paljudel korvpalluritel on mure põlvedega ning nad siiski ei lähe operatsioonidele jne. Ütlen ausalt, meie ka hüppasime nii. Miks? Eks see oli lõbus. Sageli läksime me esimese bussiga talli ning tulime viimasega minema, isegi kui tegelikult kestis trenn ainult 1 tund. Me saime teiste hobustega tegeleda, turiste rihma otsas tassida jne. Aga sellisel hüppamisel on ka teine ja palju kasulikum mõte sees. Nimelt, see aitas treenida mälu võistlusteks. Võistlustel peab ratsanik sõitma parkuuri, see koosneb väga paljudest takistustest, mis võivad olla väga imelikus järjekorras. Enne kui ratsaniku kord tuleb peab ta selle pähe õppima. Nii ise hüpates treenib mälu ning valmistab ette.

    Minul oli klassis selliseid hobusearmastajaid koos minuga 4-5. Käisime mitu korda nädalas trennis ja veetsime tõesti tallis tunde. Käisime võistlusi vaatamas. Ja tunnistan üles- joonistasin ka hobuseid. Aga kas ma olin seetõttu imelik või kuidagi eraldatud? Oh ei… ma ei tea sünnipäeva/üritust kuhu mind ei kutsutud ning enamikel ma ka käisin. Ja kui jäi käimata siis tõenäoliselt mitte trenni pärast. KUIGI minu praegune kaaslane räägib pidevalt kuidas ta nooruses ei saanud kuskil käia, sest kogu aeg olid võistlused (ratsavõistlused on õnneks enamasti laup-pühap korvpall seevastu ükskõik mis päeval, ükskõik mis kellaajal, ükskõik kus). Alkoholi ta juua ei tohtinud, sest see oleks kriipsu peale tõmmanud trennile. Mäletan sellest ajast veel seika, kui me ei olnud kooski ning üle pika aja nägin teda peol. Ta jõudis peole umbes 10 õhtul ( ta oli kuskilt teisest linnast võistlustelt tulnud) ning võttis ühe lonksu alkoholi. Ja samal hetkel oksendas selle välja… ja seda seetõttu et trennipinge oli niivõrd suur.

    Mul tuli nüüd siia pikk jutt. Aga ehk see seletas ja valgustas natuke seda “hobusefänni maailma”. Palju hullem oleks, kui igas klassis oleks mõni luuserdaja, kes pärast kooli liimi nuusutab või koos suurte poistega suitsu teeb (aga kahjuks on ka selliseid niikuinii). Aga leian siiski, et hobuste ja ratsutamise fännides ei ole midagi veidrat. Vähemalt mitte midagi veidramat kui peotantsijal, suusatajal või kõrgushüppajal.

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Mulle tundub, et minu postitus on vist natukene selline kiiruga kirjutatud ja oleksin pidanud sõnad võibolla rohkem läbi mõtlema. Ma kindlasti pooldan seda, et kui mul kunagi on laps, et siis tal peaks olema mõni hobi või spordiala millega ta tegeleb. Kui talle meeldivad hobused, siis viin ma ta hea meelega talli, mis sellest, et hobused mind ennast ei tõmba, ja ilmselt peaksin ma siis neid hobuseid, mida tema vihikusse joonistab ilmselt kõige ilusamateks asjadeks üldse. Tunnen end nüüd õrnalt silmakirjalikuna. Aga las see olla…
      Milles see vahe siis seisneb? Nimelt, selle postituse hetkel tulid mul meelde kõik need inimesed, kellele meeldisid hobused ja kes olid oma kire suhtes minu jaoks nagu toredad. Nad võisid käia tallis, veeta seal tunde ja omada palju sõpru sellest ringkonnast jne jne. Selles ei ole midagi halba. Asi läks hulluks minu jaoks siis, kui mõni neist mulle seda hobusesõitu ja neid joonistusi meeletult peale surus. Täpselt nagu see salaja päevikusse joonistamine. Päevik oli minu jaoks selline minu asi ja ma tundsin nagu keegi oleks minu nö asja rikkunud. Ei saa just öelda, et lohistanud läbi muda ja jädavalt kasutuskõlbmatuks teinud aga ikkagi, seda hobust ma sinna ei soovinud.
      Samamoodi tahtsin olla hea sõbranna (sest minu parim sõbranna sellel hetkel oli hobusearmastaja) ning kinkisin talle sünnipäevaks suure kauni pildi, kus oli ilus loodus ja kosk ja muu selline peal ning selle all oli ka hobune (võibolla isegi kaks, mu mälu praegu natukene jukerdab). Sest talle ju meeldisid hobused, ma siis kinkisin talle hobuse pildi. Sellel hetkel oli see minu kui kümneaastase jaoks väga suur raha välja käia. Üle saja krooni terve suure raami eest ja pildi jaoks ka. Olin päris kaua kogunud. Ja siis ta ütles mulle, et ta on selles pildis pettunud, sest hobune võiks suurem olla. Võibolla see oli lihtsalt aus ülestunnistus tema poolt ja ma ei öelnud talle kunagi, et ma olin päris kurb, et ta minu kingitusse nii suhtus. Aga mingil määral süvendas see minus sellist uskumust, et on olemas loomulik ja hea kirg hobuste suhtes ja on olemas see asi, mis on nö “going too far”. Sellest ka selline postitus ehk siis mul on raske mõista neid teise ringi inimesi, kelle jaoks kõik peab hobustega seotud olema, kogu aeg peab hobustest rääkima ja üleüldises plaanis seda ka kõigile teistele peale suruma.

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga