Kaitsevägi – Sa näed ja sa ei mürista?

Need, kes on minu blogi juba mõnda aega jälginud, teavad, et minu noormees alates juulist Kaitseväes on ja seal järgmised 11 kuud oma elust veedab. Tegelikult ei saa ma vist päris 11 kuud öelda, sest linnaload kahandavad seda aega natukene, aga saate aru küll, mida ma mõtlen. 🙂

Sellel hetkel/päeval, kui William läks, sattusin ma Buduaari lehel kuskile teemale, mis rääkis muidugi Kaitseväest ning kuna see oli minu jaoks aktuaalne, jõudsin sealt edasi ühe Facebookis oleva grupini, mis ideepoolest peaks olema kogukond naisi, kelle mees/kallim/kutt/kes iganes ka hetkel Kaitseväes teenimas on. Mida ma siis mõtlesin, et ma sealt leian? Noh, sellised toredad naised koos, kes teineteisele infot jagavad, vajadusel toeks on ja võibolla ka külastuspäevadel koos külla sõidavad, et natukene kokku hoida?

no

Kuna erinevaid pataljone on meil palju, siis kujutate muidugi ette seda, kuidas selline suur grupp eksiteerib? See käib umbes nii, et iga pataljon teeb enda kohta postituse ja siis selle postituse all käib üks suur kädistamine. Lõpuks on seal postituse all mingi 2000+ kommentaari, keegi ei jõua teemale järgi ja midagi aru ka ei saa. Suva see. Enda süü, kui ei suutnud järge pidada. Või siis tehakse iga natukese aja tagant uus postitus teemal “Kallis pühapäev palun tule rutem, naised tahavad oma meestele külla minna”. True story, bro!

Nüüd, kui ideepoolest võib see ju enamvähem ok lahendus olla, tundus mulle ikkagi, et ligi 200st naisest koosnev grupp ei peaks lugema seda, mida mina oma mehe kohta kirjutan. Miks peaks lugema minu mehest keegi, kelle enda kallim hoopis teises Eesti nurgas asub? Ega ei peagi. Grupi mõte on ju iseenesest teoorias tore, aga kahjuks ei ole seal tõesti muud võimalust, kui jutustada kõigile korraga. Minu kommentaari peale, mis soovitas mõne pisema grupi järsku eraldi luua (et oleks kergem jälgida ja üleüldiselt vähem rahvast), sain kiirelt vastuseks “Küll harjud ära!”. Welcome to the clan!

pink

See oleks tegelikult vist pidanud olema see esimene hoiatus, et tegu ei olegi nii roosilise ja toreda grupiga, nagu ma olin ette kujutanud. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab selgeks saama, et grupi üldisem mõte on rohkem nagu vingumine selle üle, kui nõme olukord on ja halamine selle üle, kuidas rohi on alati rohelisem naabri kodus lillepotis.

Õnneks ma muidugi seda tädi (kelle mees Kaitseväest juba väljas on, aga kes seal ikka tarkust jagab) kuulda ei võtnud ja lõin salajase grupi ise ära. Nüüd me sitsime seal umbes 20neksi koos ja Kuperjanovi koha pealt puhub suures grupis tuul. See selleks… Meiega on kõik korras ja meil on kõik hästi. Seda aga ei saa öelda selle teise grupi kohta… (Minu arust!) Kunagi kusjuures kirjutas samast grupist isegi Liis (lugeda võid siit), aga siis ma veel ei teadnud, mis grupiga tegu on ja poleks osanud arvata, et ise ka samasse kohta satun.

Nagu ka Liis tõdes, tuleb tunnistada, et Eesti naise puhul on tegemist ühe tõsise hädapätakaga. Seega on sellises grupis koos suur hunnik naisi, kellest mõned võibolla mehega üksikud kuud koos olnud ja seetõttu meeletult oma kukupaisid igatsevad. Või kes on harjunud nii mehe küljes elama, et praegu enam hakkama ei saa. Alguses on muidugi raske ja seda enam, kui oled veel suhte algfaasis, kus veedaks iga sekundi mehega koos, seda ma mõistan. See, et kellelgi elu finantsiliselt raskem on (mis on ka mõistetav) on muidugi hoopis teine teema. Mida ma aga ei mõista, on erinev ving ja hala asjade üle, mida niikuinii muuta ei saa ning igaühele, kes julgeb öelda, et rahunege, turja kargamine.

how-dare-you

Läheme asja juurde… William on nimelt Kuperjanovi jalaväepataljonis ja seal toimub esimene külastuspäev 27’ndal juulil. See tähendab, et selleks ajaks ei ole me näinud umbes 26 päeva. Nüüd… Minu jaoks ei ole see probleem. Ma arvasin, et esimesed kolm kuud ei näe üldse. See on kõva edasiminek ja no ausalt öeldes 26 päeva? See pole isegi kuud mitte. 😀 Ajateenijate grupis on aga koos mõned naisukesed, kes said oma meest näha vaevalt 5 päeva peale väkke minekut. See kohutav piin ja äng, mida nad tundsid ja millega pidid elama, kui oma nunnusid 5 päeva ei näinud… Ma võin ainult ette kujutada, kui jube see võis olla. See pühapäev on neil võimalus lausa kolmandat korda näha. Milles siis probleem?

Probleem on selles, et naisukesed on püha viha täis, kuna seekord lubatakse külastusaega ainult üks tund. Appi! Milline mõnitamine, et sa saad enda meest kolmandal korral ainult ühe tunni näha. Kohutav. Mul tulevad raevust pisarad silma, kui ma mõtlen sellele, kui väga sulle liiga tehakse ja kui ülekohtune see kõik on.

cry 2

Siis mainib muidugi keegi, et Tapa omad saavad võibolla üldse juba SBK (sõduri baaskursus) ajal välja ja kisma ongi lahti… “Mismõttttteeesss???”, “Miks nemad saavad nii?”, “Aga miks ei võiks kõigil olla võrdsed reeglid?”. No sh*t, mina ei tea, miks ei võiks kõigil võrdsed reeglid olla? Aga mina pole enda meest näinudki ja ei vingu selle üle. Rahune maha!

Kõik on muidugi kurvad. “Ainult üks tund?”, “See on mõnitamine ju” kostub nende naiste suust, kes tahaks ilmselgelt ka tervet päeva koos olla, nagu keegi kusagil mujal ju sai. Pisarad tulevad silma ja nukrusel pole piire. Kohutav! Aga leidub üks tüdruk, kes ei ole kurb… Oma sõnadega ongi ta lausa vihane: “Mis vangla see olema peaks?” lajatab ta keset vestlust ja kohe lendab 6 like’i tema kommentaari kiitmiseks sinna alla. Aplaus! Joovastus! Õige! Mis vangla see selline on???

Siis ilmub välja üks neiu, kellel minu enda silmis tundub kõvasti rohkem mõistust olevat. Ta kirjutab ausalt sinna alla, et tegu ei ole ju suvelaagriga ja tegelikult peaks me kõik olema õnnelikud, et meil üldse võimalik näha on. Kunagi saadeti mees ju minema mitmeks aastaks. Tundub igati mõistlik ja positiivne lähenemine, sest tõsi on see, et kunagi ei kuulnud sa enda mehest võibolla kuid. Ootasid kusagilt mingit kirja, mis pidi millalgi jõudma, aga sa isegi ei teanud kuna ja kuidas. Sa ei istunud iga õhtu telefoni otsas, et enda tupsu-nunnuga jutustada. Seega kuidas sa muidu tänapäeval seal distsipliini kehtestad? Ongi vahel piirangud ja ongi vahel raskem. Kas see tähendab siis maailmalõppu? Piiritut ebaõiglust? Ega ei tähenda küll. Aga keskmine meeleheitel naisuke seda ei mõista… Sest, kui öelda sellele naisukesele sõna “rahu”, siis noh… All hell breaks loose!

winnie-is-calm

Kohe lendab üks naisuke letti sõndega “ülikõva, räägigi endale nii. Kui see aitab sul öösel magada, siis super. Ma arvan, et mul on õigus ja isegi kohustus öelda, et 1 tund on absurdne!”. Räägime nagu maailmalõpust. Absurdne. Kohutav. Ebaõiglus. Mis vangla see selline on? Kes julgeb minu tibu tupsu nunnukest hoida kinni ühel nädalavahetusel nii, et mina näen teda ainult tunniks. Miks ei ole kõigil võrdseid reegleid? Kellele see kasulik on? Mida see annab? Milleks? Absurd! Kohutav! Vangla! Aidake! Palun?

cry 3

Hakkab pihta pikk komejant stiilis “kõigil peaksid olema võrdsed reeglid!” Kari naisi ajab taga võrdseid reegleid ja halab selle üle, et miks nii vähe saab näha. Nagu see muudaks midagi. Et kui kõigil oleks võrdsed reeglid, siis saaksid ka KUPi inimesed oma mehi tihemini ja kaua näha. “Mõelge vaid, kui tore see oleks” kõlab nende suust, kes soovivad sind enda halakooriga liita. Jah, jah oleks küll, aga kas ma pean nüüd sellest unistama või mida? Mida annab mulle mõtlemine, et kui tore oleks, kui ma saaksin enda meest tihemini ja varem ja kauem ja kiiremini näha? Mitte midagi ei anna. Kui ma kusagil Facebooki grupis halan võrdsetest reeglitest, siis see ei muuda mitte midagi. Mõni Kaitseväe tähtis nina ei tule uurima sinna gruppi, et kuidas naisukestel läheb ja ei löö endale ahastusest kätt suule “Issake, neil on nii raske… Teeme selle külasuse ikka pikema. Kõigile võrdsed reeglid!”.

Kui ma nüüd mõtlen sellele, et enamik neid inimesi ikka väidab, et sooviks mehega terve elu koos olla, siis milles see probleem seisneb õigupoolest? Mis see kolm kuud sinuga teeb, kui suhtlus on piiratud? Viskad pikali maha, vähkred ja taod ruskiaga vastu tsementi, karjudes sealjuures fraase nagu “kohutav ebaõiglus” ja “võrdsed reeglid kõigile”? Võrreldes eluga, mida te koos peaksite veetma ei tähenda see mitte midagi.

cry 5

Sa tahad mehega veeta järgmised 60 aastat koos, aga sa ei saa hakkama, sest sa saad teda 11 kuu jooksul ainult nädalavahetuseti näha? (+ muidugi kõik linnaload ja puhkused) Tõsiselt? Need naised, kelle mees Soome tööle on läinud, ei näe ka enda meest nii tihti, kui sina näed! Ja siis sa vingud ja halad kusagil, et see on ebaõiglus ja mis vangla see selline olema peaks? Sest elu ilma meheta mõnda aega on mõttetus kuubis? Tõsiselt? Mehed saavad iga õhtu helistada! Ja kui mõni üksik õhtu ka vahele jääb, siis no juhtub. Milleks käia end teiste seljas välja elamas ja vingumas olukorra üle, mida niikuinii muuta ei saa? Iga asi on millekski hea ja see on lihtsalt etapp, mis tuleb üle elada. See ei ole maailmalõpp!

Seega iga kord, kui keegi teeb suu lahti jälle selle koha peal, kus ta tahaks, et mees saaks varem välja ja ta ei suuda ette kujutada, et see 10 kuud ja mis iganes arv päevi veel oodata on, kuidas see üle elada, siis minu pisikene minimina peas lihtsalt tahaks natukene seda naist raputada. Iga kord, kui keegi vingub millegi sellise kallal, et mismõttes ei saa tema mees kanda seda sulgedest ja pärlitest valmistatud naise pildiga prossi enda riietel, siis ma tahaks ka seda naist natukene raputada. Ja iga kord, kui keegi seal suures grupis ulub selle üle, kuidas ta saab kolmandal korral meest nähes ainult tund aega musitada ning kargab turja neiule, kes julges välja öelda, et võtke nüüd rahuga asja, siis soovib minu pisikene minimina selle neiu pisikesele miniminale panniga pikki pead virutada.

Calm_down

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...

38 mõtet “Kaitsevägi – Sa näed ja sa ei mürista?

  1. L

    Huvitav, mis kisa siis veel lahti läheks, kui keegi oleks soovitanud neile siis noormehega koos see ajateenistus läbida?! 😛

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Oi taevas… Ärme sellest parem räägi. Seal on ju naisi ka. Ainuüksi Williami rühmas on neid kaks. See on omaette teema juba, kuidas keelatakse mehel nendega suhelda vms. 😀

      Vasta
  2. Agnes

    Ma ei ole seda gruppi kunagi külastanud õnneks, loodetavasti ma nii noort meest, kes ajateenistusse minema peaks ei võta ka, olen paras vanamutt ju juba. Aga sinu kirjeldusest ma ühtki naist küll ei suutnud tuvastada. Tundub nagu kari hilispubekaid oleks lahti lastud, kes oma eluga muud teha ei oska, kui vinguda ja halada ning rasket saatust kurta. Ilmselt langevad nad kõik surnult maha kui neile öelda, et kui Eesti pinnal kunagi peaks puhkema sõda, peavad kõik tupsutibununnukesed rindele minema. 🙂 See grupp tundub sinu kirjelduse järgi nagu huumorinurk. Korrake neile aga veel, et vanasti oli ajateenistus 2-4 aastat ja kordagi ei nähtud seda meest selle aja jooksul. Hea kui kirjad kohale jõudsid.

    Vasta
  3. Kati

    Ma saan sinust täiesti aru, ja see grupp kõlab jah kerelt hüsteerilisena, aga samas ei ole ei sinul ega minul ega kellegil teisel õigust teiste inimeste läheduse ja üksteise igatsemise üle nalja heita või kommenteerida. Noh, okei, ma ise olen ühe korra tüübiga deitinud, kes sõjaväes oli ja meil oli suht kama kaks üksteisest, seega puudub adekvaatne võrdlus, aga kui inimesega tõesti harjunud koos olema, on see suur šokk ja kaotus. Nüüd kõlan eriti roosana, aga armastus on ilus asi ja äge on, kui enda tundeid ja igatsust julgetakse välja näidata!

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Muidugi on! 🙂 Üldse ei vaidle sinuga. Ja kirjutasin ka, et ma mõistan igatsust ja seda, et ongi raske. Aga just seda on raske mõista, kui üks neiu, kes julges öelda, et rahu, kõik ei ole nii hull, sai sellise gängika kaela, et karju appi. Mul oli lausa kahju temast ja olin kolme käega tema poolt aga ei tahtnud nagu end ka sinna vaidlusesse sisse vedada. 🙂

      Vasta
  4. Britt

    Eks see oleneb kõik suhtestaadiumist nagu sa ise ka kirjutasid 🙂 Ma vähemalt ei oska uskuda, et mitu aastat koos olnud paaride naispooled nii meeleheitlikult internetis “õiglust” taga ajavad. Samas noh, eks ma kujutan ette, et paljud on seal ka nii noorukesed, et mitmeaastased suhted on pigem erand 🙂

    Aga jah, seda tunnet ma mäletan küll, et oled veel nii armunud, et liblikad viivad lendu ja pead päevas mitmetunniseid telefonikõnesid rääkides umbes täpselt ei millestki ja vot..selles faasis võib see küll tunduda valusa löögina, et mis asja..11 kuud ja ei näegi iga jumala päev või?

    Jällegi pean mainima, et vanus mängib siin suurt rolli. Ma arvan, et 19 aastane ja 25 aastane reageerivad sellele üsnagi erinevalt. Vähemalt nad peaksid 🙂

    Muidugi on mul hea kaagutada, sest noh, Prantsusmaal ajateenistus kohustuslik pole ja kui ka oleks, siis oleks see Brunol läbitud enne minuga kohtumist ( arvestades ta vanust).

    Mis aga üldiselt ajateenistusse puutub, siis on see tegelikult suures osas ikkagi parajaks komejandiks muutunud. Kunagi öeldi küll, et vot, teeb poisist mehe, aga nüüd..no tean juhtumeid, kes tulevad sealt veel suurema pätakana tagasi, kui nad varem olid. Ühesõnaga oleneb palju mehe enda tahtest ja innukusest seal üldse olla.

    Ja eriline tsirkus on see kuidas sealt üritatakse ära saada, küll mängitakse hullu, hakatakse rääkima midagi sisemisest ängist ja soovist relva väga hästi käsitleda..aga noh, sellised tsirkused lõpevad tihtipeale hoopis vastupidise efektiga ehk siis sõjaväest küll pääsetakse, aga see-eest satutakse hoopis mõne psühhiaatri huviorbiiti. Oeh, läksin teemast kõrvale 😀

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Kusjuures mina mõtlesin ka algul, et see on vanuse asi. Ja siis ma igaks juhuks, et näha, kas sellel kogul lool on üldse nagu mingit reaalset alust, vaatasin nende neiude ja naisukeste profiile. Vot ongi nii, et 19 aastane ja 23 aastane võivad kohati ajada sama juttu ja närvitseda ennast segi. Samas… On olemas ka täiesti 18 aastasi või nooremaid, kes on igati normaalsed, võtavad asja mõistusega ja ei lähe hulluks. Seega vist tõesti oleneb kõik iseloomust. 😛

      Mina mäletan ka, kui see armumise faas oli ja selle pärast ma mõistan seda, kui on raske. Muidugi tahaks koos olla ja nutt tuleb peale, kui ei saa. Aga halada päevi järjest ja mõlgutada mõtteid, et mis oleks kui…? See vist on juba minu mõtetes nii absurd. 😀 Kulutan hea meelega oma aega millegi muu peale.

      Ma olen väga uhke selle üle, et William seal on, selle läbi teeb ja selle juures kusjuures ei vingugi. Ma kartsin küll, et hakkan iga õhtu kuulma seda juttu, kuidas tahaks koju ja jama on olla, aga ütles, et tegelikult on väga lahe ja seltskond on ka ok ning üleüldiselt on nagu väga cool. Kohanemisega raskusi tal ei ole ja üleüldiselt nagu kõik need probleemid ja draamad nagu kas-naine-ikka-ootab-ära ja kas-mees-ikka-armastab-mind lähevad meist nii kaarega mööda, et ka selle peale ei viitsi oma närve kulutada. Kahest grupist oleme üks kauem koos olnud paare. Ainult ühest kuulsin, kellel aastaid koos 7,5 juba on. 😛 Ilmselt aastad teevad tõesti oma töö. 🙂

      Vasta
  5. www.minajamuud.blogspot.fi

    Lugesin ja lugesin ja lugesin ja lugesin ja arvasin juba korraks, et lõppu ei tulegi….
    Kerisin siis siia kommentaariboksi ja mõtlesin, et kirjutan sulle ka, et mul hakkasid silmad peaaegu vahtu tekitama selle mõttetuse grupiteema üle :D…

    Et no arvatavasti need kädistajad seal vanuses 16-18, kellel pole suuremaid probleeme, siis säutsuvad ja mõtlevad elule midagi juurde.

    Sorri ma ei jaksanud su teksti isegi lõpuni lugeda. :D…

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Ei pane pahaks sulle seda. 😀
      Ma vaatasin mitu korda, kuidas saaks selle lühemaks teha aga no näed ei jaksanud ise ka vahtida seda teksti enam. 😀

      Vasta
  6. b

    Hmmm, ma ise 18 ja saatsin ka oma kaaslase kaitseväkke 11 kuuks, koos oleme olnud 2 aastat ja ma arvan ikka, et mis ei tapa, teeb tugevaks! Kui me oleks saanud asjast teada kasvõi kuu aega ette, siis oleksime saanud valmistuda nii vaimselt kui majanduslikult, aga saime 2 päeva enne teada, et 11 kuud ja minek.. Seega tuli ainult ootamatusest šokk 🙂 Eks vahel ikka raske ja nõme, aga pole hullu. Ka meist on need “naine ei oota ära” jutud mööda läinud. Kui on usaldus, armastus ja tugev suhe, siis ei juhtu midagi halba 🙂
    Sellest grupist ei tea ma küll midagi, aga ma ei kannataks seda idiootsust ja vingu välja vist 😀 Kusjuures ma arvasin ka, et ei näegi need 3 kuud, aga homme lähen juba teist nädalavahetust järjest vaatama. Ja lootus, et Tapal saab SBK ajal välja on tuju tõstev! 🙂
    Sa ole ka tugev, pea vastu ja jaga teinekordki selle grupi pärleid 😀

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Woww… Kaks päeva… See võib küll korraks nagu šoki tekitada. Meil oli ju selle teadmisega aega oma poolteist aastat harjuda. Millest viimane pool me ausaltöeldes mõtlesime juba, et võiks nagu minna, saaks varem välja. 😀

      Vasta
      1. b

        See 2 päeva oli ja liiga vähe, sel põhjusel tõesti oli korraks raske, aga enam pole hullu midagi 😀

        Vasta
  7. Liis

    Heh, äratundmisrõõmu on Su postituses küllaga 😀 Ma kaldun arvama, et need normaalsemad ja mõistusega asja juures olevad naised lihtsalt ei võta sellistes foorumites sõna, sest kui mainid, et kõik on ju tegelikult ok, oled nagu reetur ja saad kohe vastu päid-jalgu.

    Ma ei saa tänini aru, kuidas saab nii ahastuses olla, kui ei saa kohe samal õhtul mehega telefonis rääkida. Eks üksi olles kiputakse jah üle mõtlema, aga unustatakse nagu ära, et meeste jaoks on see täiesti uus ja tundmatu olukord (Märt kirjeldas seda kahe sõnaga: totaalne hämming) ja naisele igast oma käigust teada andmine pole prioriteet. (Naine seda viimast muidugi uskuda ei taha :D)
    Aga nii kui pärast viit äraoldud tundi kõnet ei tule, on kohe kõik paanikas ja süüdistavad “kõrgeid ametnikke”, et on nii karmid ja kehtestavad lolle reegleid. Või see külastusaeg… vaevalt saadeti mees bussile, kui juba kirjutati teema: “Kes kursis on, kuna X kohas külastusaeg on?”

    Või metsalaagrid… seal olles üldjoontes helistada ei saa ja üks tsikk, kellega koos külastama sõitsime, ütles uhkelt, kuidas sõimas mehe läbi, et tema peab üksi kodus passima ja igatsema, mees ei või helistadagi laagri ajal.. ja siis natukese aja pärast kurtis, kuidas iga telefonikõne ajal nad tülli keeravad…No ma ei tea, elage oma elu ja laske mehel rahulikult metsas mütata, ei tule neid mõttetuid pseudoprobleeme ka 😀 Ah, ma võiks niiii pikalt selle kohta veel rääkida, selle kaheksa kuuga grupis nägin ikka häid lauseid :D:D Buduaari foorumi teemat “Sõjavägi” võid ka ajaviiteks uurida, seal leidub ka pärle 😀

    Igastahes, aeg läheb tegelikult väga kiiresti, eriti kui ise asja kaine mõistusega võtta. Märt oli ka Kupis ja kuigi palju tehakse Eesti Kaitseväge maha, siis tema jäi oma ajaga küll rahule. Kasuks tuleb see kindlasti. Hiljem on aga sõdurirollist väljatulek vb natuke keeruline, Märt kippus mulle kogu aeg ühesilbilisi järske vastuseid andma (nagu ülemustele väeosas antakse :D) ja kõndides pani kiire marsisammuga ees minema 😀

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Tead ausalt, arutasime seda isegi enda pisikeses grupis, ja tegelikult oleks nagu tahtnud sinna mõne sõna öelda selle ühe tüdruku kaitseks, kellele gängikat tehti. Selle asemel ol tõesti tunne, et kui julged midagi öelda, siis oled sattunud nagu sellele pildile alpakadega “You came to the wrong neighbourhood!”. Võibolla ongi suur osa minu postitusest ajendatud just sellest soovist kuidagi toetust sellele neiule avaldada, sest minu meelest tehti talle küll ülekohut. Aga see selleks.

      Põhivärk on aga jah kuidagi see, et minu meelet ka unustatakse panna end mehe olukorda. Palju reegleid ja telefoni loata näppimise eest saad veel pähe, see ei pane just tahtma oma kallimale iga päev 5 korda teada anda, millega sa tegeled. Kui William ei peaks mulle helistama mõni päev, siis ma kuulen küll infot enda pisemast grupist aga üldjuhul suhtun ma sellesse nii, et ju ta siis ei jõudnud tõesti. Siiani on alati küll jõudnud, aga igasugu asju juhtub. Ju oli tegemist. Kõik on ikka ju korras ja küll helistab järgmine kord. Järgmine nädal lähevad nad metsa 5ks päevaks ja sinna küll pole mõtet telefoni kaasa võtta ja vist ei tohigi. Seega ma tean juba, et siis ei ole temast üldse kuulda.

      Üleüldiselt see on kuidagi nii vastuoluline. Et Kaitsevägi on mõttetu ja täielik ajaraisk ja mees ei saa sealt midagi aga samas nõutakse ainult kergemaid ülesandeid, vähem käske, vähem reegleid, rohkem väljasaamist jms. Need kaks asja minu arust ei saa üldse väga koos eksisteerida. Muidu jääkski mulje nagu suvelaagrist, kust iga nädalavahetus koju saab ka veel kõigele lisaks. 😛

      Vasta
      1. Liis

        Eks see ole kuidagi vastuoluline jaa. Või nagu Brittgi kirjutas, kuidas üritatakse iga hinna eest ajateenimisest pääseda. Osalt saan ma ju aru, muu elu jääb mitmeks kuuks “seisma”, aga mu arust on kaitsevägi küll pigem kasulik kogemus.

        Muuseas, selle jutu jätkuks, et äkki on halajatel värske suhe ja kõik alles uus: ma sain Märdi teenistuse ajal mitmelt tuttavalt-sõbralt, kelle mehed ka aega teenisid, FBs kirju, stiilis “Oii, nii raske on, ma tean, mida sa tunned! Me saame hakkama, peame saama! Lähme mõnikord kohvile, saame üksteisele toeks olla ja lohutada teineteist…” Ja kõik nad olid tublilt üle nelja aasta teise poolega koos olnud :D:D Siis mõtlesin küll, et mida kuradit, ega ma teda sõtta või sunnitöölaagrisse saatnud, kõik on ju ok.

        Ja täiesti nõustun Mari kommentaariga, uhke tunne on mehe kõrval seista, kui too on vormis ja see esmane jällenägemisrõõm… nii mõnus ärevus oli ikka sees 😀

        Vasta
        1. Sirli Lump Postituse autor

          Tead, kui ta tõesti saadetaks kuskile rindele, siis ma vst nutaks silmad peast ja sureks vaikselt kusagil nurgas. Ei suudaks rahulikult olla, enne kui ta sealt tagasi on. Aga praegu tõepoolest kõik on okei ja väga rahulik. Ei mingit draamat. Mõnel päeval oleme üle 30 minuti saanud rääkida ja ikka saab terve oma päeva jutu ära räägitud. See ikka muudab päris palju. 🙂

          Mul on juba praegu siit uhke tunne, et ta ei vingu üldse ja saab kenasti hakkama. Ootan järgmist nädalavahetust, et siis esimest korda näha ka. Vahva! 🙂

          Vasta
  8. Mari

    Muidugi pole keelatud neid pisemaid gruppe luua. Lihtsalt see suur grupp on hea üles leida ning alguses naistel infot saada. Mina kirjutasin sulle kuidas meil see asi varasemalt käinud on. Mõne postituse kommentaarid venisid jah pikemaks aga keegi tegi ikka jälle mingi uue sinna ja siis nii see suhtlus kolis. See, kuidas sulle öeldi, et harjud ära – tead, vaadates ütlejat, pole ka miskit üllatavat.
    See kui ma kirjutasin, et tegu pole puhkelaagriga, ma ausalt öelda tükk aega mõtlesin, kuidas seda asja sõnastada. Suur osa naisi tõepoolest vingub seal arusaamatult palju. Ma olen sealt grupist paljudega suhelnud sel teemal ja üks ütles väga tabavalt, et see tundub kohati nagu leinalaager. Nojah, samas äkki mõnele ongi see grupp nagu väljaelamise koht. Minu mees oli ka Kupis ning nagu mõnega arutanud olen, see kuu esimese nägemiseni oli tõsiselt äge. See ootus ja ärevus, need emotsioonid teda nähes ning need liblikad kui tema esimesel linnaloal talle korralikult kaissu sai.
    Ma mõtlen, et nad teevad oma meestele selle kõik raskemaks ju, kui neid haletsevad ja kõike kiruvad. Eelmine aasta üks ütles, et ta ei tahtnud linnaloale tulnud mehega kooski olla kui tollel vorm seljas oli. No ma ei tea, ma käisin uhkusega mehe käevangus kui tal vorm seljas oli. Tema ise oli ka selle üle uhke.

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Ma põhiliselt püsingi suuremas grupis selleks, et püüda kinni neid, kelle mees ka KUPis on. Muidugi eks minu postitus võib jääda ka väikese liialdava muljega, sest ilmselgelt ei saa kõik naised ju nüüd ka sellised olla. 🙂 Ja muidugi ei ole ka. Lihtsalt hakkabki kuidagi silma selline suurem vaenulik suhtumine kõige suhtes, mis ütleb, et elu ei olegi mõttetu ilma meheta ja saab hakkama. Meie omadest on inimesed seetõttu juba grupist lahkunud ja jäänud meie pisema seltskonna juurde. Vahepeal on lihtsalt tõepoolest kole lugeda.

      Selle pärast on ka väiksem grupp parem, et siis ei kogune kõik hala ühte kohta. 😀 Meie ka omavahel võibolla vahepeal halame ja räägime enda meestest aga seda ei loe kõik ja ei peagi lugema. Samas ma eeldan ka seda, et praegu on kõik veel uus ja ongi raskem aga mõne aja pärast võiks ju ikka natukene maha rahuneda. 🙂 Kuna mul varasemat kogemust pole, siis ei oska nagu loota ka väga palju. 😀

      Ja siis on need eraldi teemad, kus inimesed räägivad, et nad tahavad kallimale külla minna ja mehe vanemaid sinna ei soovi. Miks? Sest nad soovivad, et mees pühendaks neile hästi palju tähelepanu, mida neil vaja on. Selles osas mõtlesin mina küll kohe, et lähen sinna pigem mõttega, et osutada oma mehele seda tähelepanu, mida tema vajab. Aga see läheb suhteliselt sinna samma kasti, et ei panda end mehe olukorda. 😛

      Vasta
      1. Mari

        Kusjuures rahunevad küll maha. Vähemalt enamus. Mingi hetk tuleb see harjumine asjaga ning peale SBKd läheb asi lihtsamaks ka. Me näiteks mõni nädalavahetus pidasime mehega 5-tunniseid telefonikõnesid.
        Aga asja teebki suures osas raskeks see, et mehed ei ole harjunud sellise distsipliini ja reeglitega. Samas ilma nende reegliteta ja piiranguteta ei saavuta seda kaitseväelaslikku korda. Keegi ei viitsiks oma relva puhastada korralikult kui poleks teada, et musta relvaga kaasneb karistus. Või siis kes viitsiks millimeetri pealt kapis korda hoida, kui sellele ei järgneks kapirallit, toa ümbertõstmist, motivatsiooni otsimise rännakuid vms. Jah, see on tol hetkel raske, kuid see on elu etapp ning neil on tulevikus teiste meestega väga palju arutada ja meenutada. Ning naised, jah on arusaadav, et kui sa oled kogu aeg harjunud, et mees on nutikaga ja FBs kätte saadav, siis ongi raske kui üks hetk temaga oma suva järgi suhelda ei saa. Samas on see siiski ümberharjumise asi. Naine peab lihtsalt endale reeglid selgeks tegema ja meest toetama. See kui naine kogu aeg võtab mehe kallal, see teebki kõik palju raskemaks. Ei saada aru sellest, et mehel on raskem kui naisel. Tema on täiesti uues keskkonn, uues seltskonnas, tohutu hulga ja arusaamatute reeglite keskel. Et nagu sellist empaatiavõimet jääb vajaka.

        Vasta
        1. Sirli Lump Postituse autor

          Ja sellest ei maksa üldse rääkida, et nad tõusevad hommikuti kell 6. 😀 Ma arvan, et mind ei kohutaks end Kaitseväe juures ka füüsiline pool nii palju, kui see tõusmine. 😀 Jah, inimene harjub kõigega, aga puhas mõte on minu kui mittehommikuinimese jaoks lihtsalt jube!

          Kokkuvõttes see on lihtsalt üks etapp. See ei tähenda, et elu lõpuni ongi kõik nii ja kui sa kohe ei nõua, et mees sinuga iga päev tundide viisi suhtleks, et siis ta ei hakkagi tegema seda, sest arvab, et sa ei taha või midagi. 😛 Ei, ta lihtsalt ei saa ja tal ei ole aega. Kui ta sealt ükskord väljas on, küll siis läheb kõik jälle vanaviisi edasi ja ongi kõik. 🙂

          Vasta
  9. Mallukas

    Nooo…Kardo läks eile ära ja mul on tunne, et ma ei ole teda 75 aastat näinud. Ma pool hommikut otsisin oma telefoni, et ma saaks talle helistada ja halada, et minu elu on läbi, sest ma igatsen teda! Ma ei mäleta isegi, mis näoga ta on!

    Niiet 26 päevaga oleksin ma juba kirjutanud eepose sellest, kuidas kaitsevägi imeb salaja, kuidas ma oma MUSKAMIT sitaks igatsen, kuidas ma ihalen nende momentide järgi, kus ma saan jälle ta kaissu pugeda ja muud sellist sitta, endal silm ka ei pilguks! 😀

    Hull asi, miks inimesed sind saavad närvi ajada – see, et nad oma meest igatsevad. Las siis igatsevad, raisk. Mina ei suudaks elu sees seda üle elada ja vinguks ka nii, nagu torust tuleks. Inimesed ongi erinevad, mis seal ikka 🙂

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Väikese lapsega on ka kindlasti raskem ju. Mina nt jooksen päevad läbi ringi linnas ühest kohast teise ja ei jõua isegi süüa. Ühel hetkel saab kell 19.00 ja juba siis mees suht helistabki. See on minu märk umbes, et oi ups jälle terve päev mööda saadetud ja pole jõudnud mitte essugi teha. Kui ma oleks kodus ja tegeleks lapsega ja jookseks tema pärast ringi terve päev seal, siis see tuletaks mulle ju kogu aeg meelde, et mees õhtul koju ei tule. Kuigi noh, lapsega saab Kaitseväest üldse ära ja siis ta ilmselt poleks seal ka. 😛

      Muidugi, las igatsevad. Aga, kui keegi üritab sind rahustada ja tahab sulle tegelikult head, siis ei peaks ju talle gängikat tegema, et kuidas sa julged nii öelda ja pane parem suu kinni. Aga jah, olen nõus, inimesed ongi erinevad, mis seal ikka. 🙂

      Vasta
  10. Triin

    Mina olen oma poisigi koos olnud natuke üle kahe aasta. Juulist läks siis poiss Tapale (isegi natuke hiljem, kuna sai laulupeo tarvis ajapikendust). Esimene külastuspäev oli juba eelmine nädalavahetus ja see nädalavahetus tuleb järgmine. Eks see natuke raske ole lahus aega veeta, kuna me oleme harjunud üksteisega palju aega veetma. Hulluks pole me kumbki läinud, kuigi igatseme üksteist ikka. Gruppidest pole ma enne selle postituse lugemist, midagi varem kuulnud ja mulle näib see natuke ka ülepaisatud. Tõesti, ega see ei ole suvelaager. Seal on kindel kord, mida peab jälgima. Olen õnnelik kui oma poissi tihti nägema hakkan ja samas arvestan sellega, et alati linnaloale ta saama ka ei hakka (sõltub ka rühmast). Samas saab ta mobiiltelefoni iga õhtu tunnike kasutada ja seegi on suur asi. Mõte oli tegelikult see, et ei peaks nii palju halama vaid keskenduma positiivsetele asjadele (et vähemalt saab näha/kirjutada/helistada).

    Vasta
  11. Mallukas

    Ma muuseas isegi ei mõelnud selle pärast, et mul laps on, sest temaga aitab mind ämm hästi palju, vaid niisama olen selline eit to the max 😀 Meenutasin seda, kui ma viimane kord kaua Kardost eemal olin, see oli siis, kui ta Krimmi läks eelmine suvi. Ma arvan, et juba kolme päevaga sündis mul plaan sinna järele minna, sest mul oli väga hüljatud ja suremise tunne peal. Samas ma olin umbes 8 kuud rase ka, nii et siis vist jälle nats teine teema 😀

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Oi, kui ma oleks rase, siis ma võiksin pea vanduda, et ma oleks seal Võrus värava taga ja nõuaks, et nad laseks mu mehe välja enne, kui mina sünnitama hakkan. 😀 Päris maas vist ei vähkreks, aga kunagi ei või teada. Aga kui ma ükskord rasedaks jään, siis tuleb minust küll üks bitch to the max! 😀

      Vasta
  12. Maris

    Minu noormees läks eelmine suvi 11-ks kuuks Võrru aega teenima ehk siis nüüd on ta õnnelikult kodus tagasi. Tolleks hetkeks olime me koos olnud 2,5 aastat ning mäletan täiega hästi seda päeva, kui me istusime diivani peal ning ma kujutlesin peas endale kalendrit ette, samal ajal makarone nosides. Ja siis, kui ma taipasin, et ta nüüd paari päeva pärast lähebki, siis ma lihtsalt hakkasin suu makarone täis, nutma 😀 😀 Eks rolli mängis ka see, et minek sattus minu jaoks väga pingelisele ajale ning veidike kohutas, et minu kõige suurem toetaja läheb ära ning mul polegi võimalik igal hetkel tema poole pöörduda. Igatahes, ma olin sama kommuuni liige ja ausalt öeldes sealne ulgumine ajas vahepeal ikka korralikult närvi, sest absoluutselt iga päev postitas vähemalt 1464654 inimest uue teema, et kui väga nad igatsevad jnejne. Ja kui keegi näiteks kirjutaski, et kuulge, rahunege maha ning võtke seda aega kui iseendale, siis ta lihtsalt tambiti verbaalselt ära. Loomulikult me kõik igatseme, aga sealne värk läks ikka täiesti ajuvabaks. Ja samamoodi tegi üks minu noormehe rühmas teeninud kuti neiu eraldi kommuuni meile ning seal saime infot vahetada ning transporti orgunnida.

    Vähemalt on kohe-kohe külastuspäev käes ning see esimene külastuspäev on kindlasti kõige-kõige parem üldse 🙂 Ja kui külastuspäevaga peaks küsimusi tekkima, siis võin julgelt aidata ja soovitada. Edu !

    Vasta
  13. K

    Ma arvasin, et ma olen ainuke. *kukub põrandale ja hakkab kergendusest nutma*

    Ma olen oma blogis ka paaril korral sellest kohutavast leinalaagri grupist kirjutanud.

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Eks mulle endalegi tundub, et tuleb nagu hakata järgmist postitust ette valmistama. Arvestades seda, mis seal toimub. 😀

      Vasta
  14. marjaana

    Sain viite Sinu blogile just sama grupi kaudu.. ja Sulle tuleks kohe medal anda! 😀 😀

    Vasta
  15. mõmm

    Super postitus! See grupp ongi täis hala ja vingumist, ei midagi rohkemat ega vähemat. Mulle meeldis igaljuhul. Au ja kiitus! mwahahahhaaaa. 😀

    Vasta
  16. Pingback: Kaitsevägi – Kas ma kuulen müristamist? | Days Worth Living!

  17. Pingback: Truudusest ehk 70% paaridest läheb Kaitseväe ajal lahku… | Days Worth Living!

  18. Annika

    Aasta on mööda läinud ja selle suvise minekuga läks minu poiss Kuperjanovisse. Huvitaval kombel leidsin Sinu blogi ja jäin seda lugema. Tundsin enda käitumise nii mõneski kohas ära, kus kirjeldasid kuidas tüdruk nutab oma poissi taga. Nüüd loen ja mõtlen ja saan aru küll, kui nõmedalt olen käitunud. Aga ma tunnen huvi selle sinu loodud grupi vastu – kas see eksisteerib veel? Tahaksin liituda, ja äkki on seal veel naisi, kelle mehed 2015 aastal läksid kaitseväkke?

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Eks sellised hetkelised kurbused on tegelikult täitsa loomulikud. Ma ise niivõrd kurb ei olnud, kuid kui ta ära läks ja ma üksinda kontorisse sammusin, siis võttis korraks härdaks küll. Samuti, kui polnud temast nädala kuulnud midagi ja magasin siis maha ainukese kõne, mis ta teha sai, siis ei saanud isegi aru, kui juba pisarad voolasid. 😛 Selle tunnistamine ja mõistetavus on aga üks asi ja selline üleüdine enda elu ootele panek, sest elu ilma meheta on jamps, on hoopis teine asi. Pluss… Kunagi pole hilja oma suhtumist muuta. 😉
      Grupi osas puhub meil seal natukene tuul, kuna grupiliikmete mehed on juba tee koju leidnud. Ilmselt soovitan kellelgi lihtsalt uus grupp ära luua, sest kokkuvõttes peakski grupp olema inimestele, kes selle asja nö sees on. Need, kelle mehed juba aastaid tagasi selle läbi on teinud… Noh nad võivad ainult rääkida seda, kuidas nende ajal asjad olid. Teadupoolest aga alati need asjad muutuvad ja võivad muutuda isegi aasta või paariga.
      Jõudu ja jaksu sulle muidugi mehe ootamisel. Ise soovitan leida selle aja juures positiivseid asju ja nautida neid hetki, mis olete koos. See on tegelikult terve eluga võrreldes nii lühikene aeg ja kui plaan on ikka elu lõpuni koos olla, siis mõtle, kui vahvaid lugusid võid sa lõpuks saada, mida tulevikus naljatledes rääkida. 🙂

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga