Kas blogimine vajab restarti?

Ah mida ma üldse räägin? Minu arust absoluutselt vajab!

Kui enne mõtlesin ma valdavalt hästi sellest, et noored inimesed on otsustanud hakata blogima ja pole nagu erilist probleemi, kui osad nendest nö “ära kukuvad” (sest said oma esimese tasuta nänni kätte), siis nüüd olen ma lihtsalt väsinud sellest jamast. Ma olen väsinud nägemast samu teemasid, mida nämmutatakse läbi ja iga kord, kui ma leian nii mõne uue blogi ja otsustan lugeda seda teksti, siis on see inimene pannud kirja umbes samad tõekspidamised, millest kirjutas kolm teist, kes just mõned hetked tagasi oma postitusi jagasid. Sest kuidas saada ideid postituste jaoks? Kirjuta sellest, mida keegi teine juba kirjutas!

on my blog

Võibolla selle pärast mulle need TAG challengid ei meeldi ka, et mul on tunne, nagu kõik inimesed kirjutaksid ühte ja sama asja. Eile avaldatud postituse tõttu aga olen ma nüüd ise samamoodi süüdi selles pisikuritöös. Mis seal ikka siis…

Aga üleüldiselt on mul ikkagi tunne, et kui blogimine oleks üks arvuti, siis on seda arvutit kasutama hakanud korraga liiga palju inimesi, kes on interneti avanedes korraga avanud liiga palju tab’e. Kohe nii palju, et arvuti on kokkujooksmise äärel. Ja siis ma istun siin ja mõtlen, et tahaks lihtsalt sellele arvutile restardi teha ja kõik need üleliigsed tab’id eemaldada, et kogu see üleliigne informatsioon, mida ma kogu aeg näen ja saan, lihtsalt uhuks minema.

Mitte, et ma oleksin nüüd nii kõva kuningas otsustamaks, kelle “tab” on väärt eemaldamist ja kelle oma mitte, aga ma kuidagi tunnen, et kui enne oli blogimine selline vahva tegevus, siis nüüd seda muudkui solgitakse ja solgitakse. Ma lihtsalt ausalt ei oskagi enam end teisti väljendada.

facepalm

Kui enne oli populaarne kirjutada sellest, et milline peab olema üks blogi selleks, et keegi seda loeks, siis nüüd on keegi (ausalt, mul pole õrna aimugi, kes seda alustas) välja mõelnud see lause lihtsalt ümber pöörata ja kirjutada sellest, milliseid blogisid tema kohe kindlasti ei loeks. Sest kritiseerimisega jõuab ilmselgelt kaugemale, kui rääkides lihtsalt sellest, mis mõne blogi juures on hea ja mis mitte.

Viimase aja temaatika on ju ikkagi see, et väita, kuidas keegi draamasid üldse ei armasta ja loeks hea meelega blogisid, kus draamasid pole. Sest ka negatiivsetest asjadest saab kenasti kirjutada. Ainult, et tegelikult klikib käsi ikka rohkem sellist draamablogi. Umbes nagu kollases meedias uudist, mis ütleb, et Cameron Diaz jäi kusagil rannas tselluliidiga vahele. Fotod olemas, mine ja vaata! Või Justin ja Selena jälle koos, musitamas kusagil jahil. Ja käsi nagu ise klikib selle blogi peale, mis sarnast uudist edastab ja selle inimese sarnast uudisevajadust rahuldab. Sest draama ju müüb.

draama

Ja nüüd ongi kellelgi olnud suurepärane võimalus seda draamat tekitada ja öelda paljudele blogijatele, miks just tema kohe kindlatsi nende blogi ei loe. Lihtsalt ei hakka isegi vaevuma ühte sõna lugema, sest see blogi on pealtnäha juba nii jura. Kuidas see käib? Vot nii… Nr 1, ma ei loe sinu blogi, kui sul on minu jaoks vale font. Nr 2, ma ei loe sinu blogi, kui sul on ükskõik milline muu taust, kui valge (või mõni muu minule sobilik kombo). Nr 3, ma ei loe sinu blogi, kui seal pole ilusaid pilte (minu jaoks). Nr 4, ma ei loe sinu blogi, kui seal pole kirjas seda, kes seda blogi täpselt kirjutab (sest mina tahan seda teada). Nr 5, ma ei loe sinu blogi, kui seal olevate piltide suurus pole arvuliselt võrdne juhi ristlõiget läbinud elektrilaengu suurusega. Vms.

Ja nii ei kirjuta mitte üks või kaks blogijat. Nii kirjutab neid terve hunnik. Milleks? Et ikka teha selgeks, kuidas sinu blogi ei ole kärbse mustagi väärt ja lendab selle inimese aknas koheselt kinni. Miks peaks ühe inimese arvamus sind nii palju kõigutama? Ma ei tea. Aga ilmselt pole sul nüüd mõtet edasi kirjutada, isegi, kui sa enne kirjutasid, et sa leidsid ravi AIDSile ja oled kohe leiutamas ravimit vähile näiteks. Unusta ära. Kuna sinu aidsiravimi blogil oli must taust ja roosa tekst, siis lüüakse su aken kohe kinni ja keegi ei saa kunagi teada, millise imega sa hakkama oled saanud.

giphy

Ma ausalt ei tea mida öelda. Ma tean, et ka ma ise olen kriitiline aga kohe nii kriitiline, et lüüa aken kinni nii, et ma pole ühte lauset ka lugenud? Seda mitte. Sest ma tunnen, et ma võlgnen sellele inimesele, kes on sinna midagi kirjutanud, vähemalt selle, et ma korrakski süveneks tema teksti. Jah, minust ei saa tema jälgijat, kui ma ei näe selle blogija juures seda sügavust, mida mina otsin. Jah, minust ei saa jälgijat, kui ma näen, et ta on alles alustanud ja päris hästi ei tea isegi, millest kirjutada võiks. Aga mitte kunagi ei teki mul seda mõtet, et tema blogi võiks koheselt kuuluda hävitamisele ja kui ta enda blogi kujundust ei muuda “massile vastavaks”, siis on ta hukule määratud. Pigem tahaks ma talle nõu anda, et ta ei oleks just nagu kõik teised. Et ta kirjutaks endiselt omi mõtteid sellesse blogisse, mille tema on loonud. Olgugi sellel must taust ja roosa tekst, kui talle see meeldib. Las ta jätkab. Las ta näitab, mida ta oskab ja millised on tema mõtted. Las ta proovib vähemalt.

Ma olen ka enne kirjutanud (nüüd tõepoolest enda arust) ühe aruka postituse sellest, kuidas oma blogile nö elu sisse puhuda. “Soovitused uutele algajatele blogijatele” sai sellel hetkel väga populaarseks ja nägin nii mõndagi peale seda sarnast artiklit kirjutamas. Mõni neist viitas minule, mõni mitte. Lugeda võite seda siit, kes lugenud ei ole. Aga ikka näed ei tituleerinud ma end peale selle “üllitise” kirjutamist kõiketeadjaks ja ei öelnud, et sinu blogi ilmselgelt pole kärbse mustagi väärt, kui ta minu kriteeriumitele ei vasta. Kas ma hakkaksin sinu blogi püsijälgijaks, on teine teema.

On veider, et just sellel hetkel kirjutas mulle väga palju noori sooviga, et ma annaksin neile blogi osas nõu. Enamikule nendest sain ma kohe vastu kirjutada ja ei tea seega kahjuks, mida nad enda blogiga edasi tegid. Aga üks tüdruk jäi mulle eriliselt meelde. Ta kirjutas mulle sisuliselt öösel, kui ma ema juures tööd tegin. Nagu ikka oli sooviks, et ma annaksin talle nõu, mida ta enda blogis muutma peab. Seega ma lubasin talle, et kui öösel töö lõpetan ja koju jõuan, siis kirjutan talle vastu…

Kell oli kolm öösel, kui ma rampväsinuna koju jõudsin. Aga lubadus on lubadus ja seega ma võtsin kätte ja panin arvuti käima, et talle tagasi kirjutada. Raiskasin selle teksti peale pea tund aega ja roomasin siis voodisse õnnelikuna, et sain kedagi aidata. Jagasin nõu ja linke ja mida kõike muud, et teda aidata. Ja teate mis? Eile läksin ma tagasi vaatama tema blogi. Ta pole mitte midagi muutnud. Ja blogi, mida ta mingi hetk Facebookis päris palju jagas, on jäänud täpselt nii soiku, et viimane postitus, mida nägin siis nõu andes mina (maikuus), on endiselt viimane postitus, mille ta teinud on!

idk

Ja nii ongi! Inimesed jagavad oma blogisid ja küsivad inimestelt nõu, mida teha ja muuta, lihtsalt selleks, et saada rohkem jälgijaid ja lihtsalt, et tõmmata endale tähelepanu. See on justkui quick fix ja lugejaid on ju vaja saada palju ja kohe ning pole üldse oluline, mis hinnaga. Sest mida rohkem jälgijaid on, seda lahedam sa oled? Seda rohkem tasuta nänni sa võid saada?

Kokkuvõttes on ikka nii, et need lugejad leiavad teid ise üles ühel hetkel. Sa blogid aastaid ja aastaid, et need jälgijad saada. Sa ei lenda kohe tippu ja siis ei sitsi seal, nagu sa loodad! Sest kui sa jagad enda blogi korra pikema aja tagant, siis sellest piisab. Sealt läheb see asi edasi. Aga ta läheb ka ainult siis, kui sinu blogil on reaalne sisu, mida lugeda!

Ei ole mõtet päevast päeva jagada oma blogi lehte, et nüüd ma kirjutasin sellest ja nüüd sellest. Või jagada samamoodi oma blogi Facebooki lehte. Kohe mitu päeva järjest. Sest tõenäosus on, et ma nägin seda linki juba varem. Tõenäosus on, et ma nägin ka sinu eelmist linki. Tõenäosus on, et ma olen üldse varem juba sinu blogis käinud. Ja kui ma siis pole seda blogi jälgima hakanud, siis ilmselt ootan ma sinust enne jälgimist midagi natukene rohkemat, kui igapäevast jagamist. Seega kõik korrad, mil sa erinevates kommentaariumites oma blogist räägid ja seda linki jagad… Need jooksevad minust (ja ma hetkel eeldan, et ma pole ainukene) lihtsalt mööda.

Ja minu jaoks ei ole asi kunagi selles, et mulle ei meeldiks sinu blogi kujundus. Või font, või taust, või mis iganes muu asi sul seal blogis on. On ainult kaks asja… Ma kas ei ole sellel blogil VEEL näinud seda sisu, mida ma ootan või sa topid seda blogi mulle nii kurku kogu aeg, et nagu füüsikas (igale jõule ilmneb vastujõud), et mul lihtsalt füüsiliselt hakkab paha, kui ma näen sinu linki uuesti ja uuesti ja uuesti igal pool. Ma näen sinu meeleheidet saada ruttu, ruttu endale juurde jälgijaid. Ja see ei tee sulle head. Ausõna!

dance now

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...

16 mõtet “Kas blogimine vajab restarti?

  1. Laura

    Olen põhimõtteliselt kõigega nõus ja sa kohe oskasid väga ilusate näidetega asja selgeks teha.

    Mina olen bloginud kaks aastat ja alles nüüd on tekkinud suurem ja arvestatav lugejaskond, mille üle on mul nii tohutult hea meel. Mina jagan ka oma postitusi, aga ainult põhjalikumaid ja konkreetsemaid postitusi, mille kohta ma väga teiste arvamust kuulda tahaks. Vahel küsin abi, vahel loodan lihtsalt teiste kogemustest midagi õppida.

    Aga nii nagu sa ütlesid, siis reklaamimisel on ka mingi piir. Blogi jagamine stiilis “uus postitus, hakake follow’ma” ja seda IGA PÄEV igal võimalikul lehel on tüütu küll. Aga kui postitus on hea, siis pole mul midagi selle vastu, kui seda rohkem kui ühel leheküljel jagatakse. Nii et eks see ole üsna suhteline.

    Ühesõnaga, keep up the good work! Mulle su blogi meeldib, isegi näed font meeldib 😀

    Päikest! 🙂

    Vasta
  2. G

    Ma ise blogin puhtalt seetõttu, et oleks tulevikus hea lugeda. Mu blogi loevadki vaid mu sõbrad ja perekond ning ei ootagi suurt lugejaskonda. On totter kirjutada selleks, et lihtsal blogimaailmas laineid lüüa, seetõttu nõustun ja arvan, et see blogifenomen muutubki aina populaarsemaks teismeliste seas. Aga noh, kui nad ei kirjuta kirjutamise pärast, siis tõenäoliselt need ka vaikselt ise hääbuvad.
    Mul tekkis üks küsimus, kust üldse leida uute blogijate blogisid? 🙂 Ma olen vist väga kindlates blogides kinni, mida loen. Tahaks midagi uut ka leida, aga ei teagi, kust otsida.

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Eks tavaliselt leiabki neid nii, et sobrad teiste inimeste blogrollides natukene 😛
      Lööd ühe blogi lahti ja sealt lähed edasi nii uuridki. Muidugi on sellised facebooki grupid nagu Eesti blogijad ja blogipostituste reklaamimis grupp ka okeid nende leidmiseks, aga kuna sinna enamasti ikka tuleb rohkem neid äsja alustanud blogisid, siis ma isiklikult soovitakski just blogrollides sobrada. 😀

      Vasta
  3. Hanna

    Ma olen sinuga üldiselt nõus, kuid samas… Mulle tundub, et see uutest blogijatest blogimine on samamoodi muutumas nö trendiks, millest kõik kirjutavad. Ja need väsitavad täpselt samamoodi.
    Ise olen teinud kaks korda neid TAG postitust, kuid pigem lihtsalt ajaviiteks ja noh… Mulle lihtsalt meeldib küsimustikke täita. See ei tähenda aga, et mul millestki kirjutada ei ole. Mul on koguaeg jarjekorras nii +- 10 teemat, millest kirjutada, ja kirjutan ma üldiselt ka sügavamates teemadest, kuid mitte iga postitusega. Minu jaoks peabki olema blogis vaheldust. Kord on diibid teemad, siis miskit naljakat juhtumist igapäevaelust ja siis kasvõi need tagid.
    Ja sellest jagamisest. Mina jagan iga kord, kui ma midagi postitan. Miks mitte? Ma alustasin blogimisega 1,5 aastat tagasi, kui jagasin esimest korda nii pool aastat tagasi. Alguses kirjutasin lihtsalt endale ja ei tulnud isegi pähe mitte seda jagada kusagile. Ma isegi mitte ei RÄÄKINUD sellest kellelegi.
    Ja igapäevaselt jagatakse pigem selleks, et mõni inimene, kes käib konkreetses grupis harvemini, satuks ka selle blogi peale, mitte selleks, et ühele inimesele nii kaua pinda käia kuniks ta lõpuks seda blogi jälgima hakkab. Ja ma ausalt öeldes ei usu ka, et keegi niimoodi mõtleks, kui iga päev jagab.
    Mina olen näiteks inimene, kes jälgib ainult kahte blogi. Merje ja Mallukas. See tähendab aga seda, et kui mingi inimene oma blogi igapäevaselt ei jagaks, siis ma arvatavasti ei jõuakski kunagi nende blogideni. Ma olengi erinevate inimeste üksikpostitusi vaid sellel põhjus, et nad ka seda jaganud, kus see mulle niimoodi ka silma alla jääb.

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Selles on sul täiesti õigus, et uutest blogijatest blogimine on saanud mingiks “trendiks”. Eelmine kord mulle tundub, et minu postitusega tuli sellele asjale punkt ära. Kuni selle hetkeni, kui keegi grupis jagas postitust, et kuhu kõik need uued blogijad kadunud on? Juba seal all läks lahti pisikene diskussioon, milles ma vist isegi kaasa lõin. Ja ausalt öeldes, siis mulle kohe üldse ei meeldi olla üks selle nö trendi jälgijatest. Aga ma arvan, et ma ütlesin midagi teistmoodi, kui enamik neid, kes uutest blogijatest kirjutavad. Seega enda silmis vist saan andeks. 😀

      Ma üldse ei välista, et ma tulevikus neid TAG postitusi ei teeks. Miks mitte, kui need on huvitavad. Aga päris igast TAGist ma vist kinni ka ei hakka. Arusaadavalt ka sina mitte. 🙂

      Tunnistan ka seda, et ma vist olen isegi märganud, et sa oma blogi jagad. Aga rohkem sattusin sinu peale vist siis, kui samuti (koos minuga siis) Fresita blogija konkursil osalesid. Seega eile sattusin ma keset ööd sinu blogi peale ja tegin mõttes endale märkuse sinna täna tagasi minna ja ringi uudistada. 😛

      Kui ma tohiks küsida, siis miks just Merje ja Mallu blogid? Sest minu arusaamist mööda on nad küll head blogid aga just need kaks vist ongi need kõige draamarohkemad. Mind täitsa huvitab see, mis inimesi sinna tõmbab? Kas ongi see draama pool või on midagi rohkemat ka seal peidus sinu jaoks? 🙂

      Vasta
  4. Hanna

    Merje, kuna see oli esimene blogi mida kunagi üldse lugema hakkasin, ja nii ta ka jäi lihtsalt.
    Mallukat hakkasin tegelikult alles mõned kuud tagasi lugema. Kusjuures ei loe kumbagi just draama pärast, aga minu arust nad lihtsalt oskavad atraktiivselt kirjutada. Eks igal inimesel ole ka oma maitse selles suhtes, et mis on ligitõmbav, mis mitte. Aga jah, mitte draama, vaid just lauseehitused, väljendid ja väljendusoskus on oluline. Üks inimene võib kirjutada söögilauast huvitavalt, teine viitab sellele lihtsalt kui lauale.

    Heh. Kas need nimed olid siis Fresitaga kuidagi avalikud, või sa lihtsalt stalkisid nende hash tagide järgi konkurente? Ma kahjuks ei mäleta enam, kes viimasesse vooru said, et siis küsin igaks juhuks üle… Kuidas läks seal? 😀

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Jah, ma stalkisin hashtagide järgi konkurente. 😀

      Edasi ei saanud ise aga hoian seal ühele kindlale tüdrukule pöialt küll. Ta meeldib mulle teisest kahest rohkme. Kuigi noh… Eks mõttes oleks ikka võinud mina võita ju. 😀

      Vasta
  5. M

    Kas mitte iga blogija ei kirjuta oma arvamusest? No ma eeldan, et ta kirjutab seda, mis talle isiklikult ei meeldi, mitte sellest, mida kõik valesti teevad ja et kõigi blogis on nüüd nii halvad, et tuleks kohe maha kustutada. Aga kas sa ise mitte sama ei tee? Minu arust sa kirjutad seda teksti nii sellises võtmes, et just sina oledki see maailma kõige parem isiksus ja kõik teised on jumala mõttetud ja kõigi teiste blogid on nii saastad, sest ütlevad, mis kõigil halvasti on. Sa ise teed ju täpselt seda sama. Sa küll ei nimeta konkreetseid blogisid, aga mõte on ikka sama – sa teed neid maha, sest nemad julgesid öelda, mida nemad arvavad.
    Ma ise küll eriti blogisid ei loe, vaid üksikuid ja seni ka sinu oma, ning selle maailmaga sügavuti kursis ei ole, aga blogi võib pidada ju ükskõik kes? Ma tahan äkki talletada mälestusi ja sa ütled mulle, et “Milleks sa teed seda blogi üldse? Su blogi on nii sitt, et ei kõlba kuskile mujale, kui wc potist alla laskmiseks.”
    Sinuvanuselt inimeselt oleks oodanud ikka veidi targemat teksti kui teiste mahategemist. Ja see ei ole mitte esimene selline, vaid juba mitmes.

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Ma enda arvates suutsin selle postituse kirjutada ikka nii, et ma kedagi maha ei tee. Sest mitu korda tõin ma välja ka selle, et ükskõik, milline blogi ka ei oleks, siis ma ei kanna seda blogi kohe maha vaid käin ikkagi mitu korda vaatamas, mida sellel inimesel öelda on. Mulle tundub, et see osa minu blogis sai sinult natukene vähem tähelepanu. Mitte kordagi ei ole ma ju vastandanud enda arvamust kellegi teise omale ja kordagi pole öelnud, et kellegi blogi saast on. Sest kindlasti ei ole. Minu sõnadega ütlesin ma isegi, et las see inimene proovib, las ta näitab teistele seda, millised on tema mõtted jne jne. Kas see tähendab, et ma tegin teda maha?

      Kui sina teed blogi enda mälestustest ja keegi teine ütleb sulle, et sinu taust on jama, sinu font on jama ja kõik on jama ja ma löön sinu akna kohe kinni, kui ma seda näen, ega vaevu isegi lugema. Ja mina ütlen sulle siis, et ära keskendu nende inimeste arvamusele, vaid tee ikka enda asja edasi. Julge olla erinev ja näita neile, mida sa suudad ja kui palju sul on tegelikult millest kirjutada ja kui vahvalt sa seda teha suudad. Kui mina ütlen neile, et sinu üle ega sinu blogi üle ei peaks otsustama kujunduse üle, siis kust otsast olen mina see, kes sind maha teeb? Ma ausalt natukene ei saa aru sellest. 🙁

      Iga blogija kirjutabki enamasti enda arvamust. Ma ütlen enamasti, sest just need nooremad blogijad kipuvad tegema seda, et nad näevad kusagil, kuidas kirjutas keegi nt sellest, millised blogid neile ei meeldi. Oletame, et seal oli 10 punkti sellest, mis täpselt võib blogis valesti olla. Nüüd inimene, kellel võibolla pole nii palju mõtteid, millest kirjutada, võtab kõik need kümme punkti, kirjutab alla, et vot tema selliseid blogisid ei loe ja lisab iga punkti alla võibolla teistsugused laused alla. Kas need on selle blogija enda mõtted? Kas ta oleks ise ilma selle teise inimese blogist kopeerimata need punktid ise välja mõelnud? Seda ma ei tea.

      Kokkuvõttes ma ei oska täpselt öelda seda, kust sa lugesid välja selle, et ma kellelegi üldse ütlen, et tema blogi kärbse mustagi väärt ei ole. See on minu arust täpselt see, mida teised tegid ja mille suhtes mina üritasin öelda, et ärge pange tähele ja tehke oma asja edasi. Võib öelda, et olen natukene isegi nördinud, et on olemas kasvõi üks inimene, kes sellest tekstist siin midagi sellist välja luges. Kahju.

      Vasta
  6. Kadri

    Minule näiteks meeldib lugeda neid blogijaid, kelle keelekasutus on kohati naljakas ja omapärane. See võib olla ka põhjus, miks ma Merje ja Malluka blogidel silma peal hoian. Tuttavate blogi on alati huvitav lugeda hoolimata keelekasutusest ja mõned blogid on mul ilusate piltide pärast :). Näiteks Katre ja Briti blogi ma loen suuresti piltide pärast :P.
    Ise olen bloginud vist aastast 2007.. ja nüüd hakkab alles lugejaskond tekkima, kuna nüüd on pubekamula minevikku jäänud :).

    Muide, Sirli, sul on väga huvitav ja palju tarkust andev blogi :). Eriti meeldivad mulle millegipärast postitused ettevõtlusest. Ja loomulikult on pildid ka head :).

    Vasta
  7. Liis

    Väga ilusasti kirjutatud postitus!

    Ma olen ka tähele pannud, kui keegi kirjutab mingi postituse, see muutub populaarseks, siis on kindlalt oodata suuremat hulka samasuguseid postitusi (kas või see “näpunäited blogijatele”. Mulle väga meeldib, kui teiste postitusest saadakse inspiratsiooni ning enda omaga viiakse arutelu edasi, kirjutatakse ka teisest küljest, nagu praegu sinu oma puhul. Paraku teised nii vist ei arva ja hakataksegi leierdama üht ja sama juttu mitmes blogis (ei pea siinkohal silmas TAGe) Mul endal on megapikalt draftides seisnud teleseriaalide tutvustuse postitus, aga näed, Katre jõudis ette 😀 Ja mul on nüüd endal nii imelik avaldada oma postitus kohe pärast tema oma, eriti kuna suures osas sarjad kattuvad.

    See on jah natuke naljakas, kui kirjutatakse isikuline postitus a’la “kui SA nii ei tee, ma su blogi ei loe, kui SUL pole sellist-sellist kujundust, siis ma panen SU blogi kinni”. Enda viimatise postituse jätsingi meelega üldistatuks just sel põhjusel, mis on pealkirjas. Ma ei FÄNNA neid blogisid, aga samas loen ikka edasi 😀 Sellistest pisiasjadest, mis MIND võivad häirida (kujundus, taust, header, pildid) suudan ma üle vaadata, peaasi, et tekst on huvitav ja kutsub edasi lugema. Pärast erinevaid “Soovitusi blogijatele” postitusi hakkas reklaami-grupis popiks muutuma postituste reklaami alla soovituste nähvamine. No nt keegi jagas linki ja siis kirjutati alla “Sul on captcha peal, MUUDA ära,” või “Sul peavad olemad ilusad pildid”. Kes ütles, et just nii on ainuõige? 😀

    Ja selle keset ööd soovituste andmise koha pealt.. ei tule vist üldse end vaevama hakata edaspidi. Ma mäletan, kui ma Reidis olin popp järjejutukirjutaja, siis tulid ka kõik oma linkidega, et looeee, mis võiks muuta, mis teeks paremaks?? Mina siis lugesin jutti pikki tekste, kirjutasin veel pikemaid soovitusi… ja selleks, et kõik täpselt samamoodi edasi läheks. Sama lugu on nende praeguste blogijatega, kes tahavad soovitusi… ei taha nad midagi, pigem tähelepanu, lugejaid ja kiitusi 😀

    Iiiigastahes, mu pika kommentaari mõte on see, et väga asjalik jutt sul 🙂

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Kusjuures kõikidest nendest postitustest, mis nö kritiseerisid nö erinevaid blogisid ja miks neid ei loeta, siis sinu oma jäi mulle eriliselt meelde, sest see oli justkui sellises humoorikas võtmes. Võibolla asi, mis häiribki, ei olegi see, et keegi kirjutab samal teemal. Vaid rohkem just see, kui sa näed, et ta ei too väga midgai uut juurde ja isegi, kui ta selle postituse ise välja mõtles, siis sul tekib alateadlikult selline tunne, et ta selle kusagilt kopeeris ja enda mõtete pähe maha kirjutas. Mine sa siis tea.

      Minul on draftides ka mitu erinevat postitust, mille keegi teine on avaldanud. 😀 Nt Briti või Katre postitus fototöötlusest. Küll aga on see mul selline põhjalikum ehk siis ma ei räägi ainult värvide muutmisest või foto lõikamisest vaid reaalselt juuste ehitamisest, meigist ja võibolla ka inimeste kaotamisest piltide pealt. 😀 Ma arvan, et ma jõuan selleni umbes septembris, kui keegi nüüd uuesti ei tee seda. + nt ma teen koguaeg kodus kaerahelbeküpsiseid ja tahtsin väga jagada seda lugejatega ja siis täiesti suvast Britt ja nüüd ka Svea tegid sama asja. 😀 … Ja ma suhtlen Britiga küll, aga me polnud kunagi sellest rääkinud. Seega täiesti veider kokkusattumus. Aga nüüd ma tunnen, et ma ei saa seda postitust niipea teha. 😀

      Just… On vahe selles, kas sa hakkad selle blogi jälgijaks, või sa ütled konkreetselt, et ma panen su akna kohe kinni, kui sul vale font on. Ma enne sinu kommentaari olin isegi natukene nördinud, et näed siitki postitusest luges keegi välja, et ma mõnitan inimesi. Ja kusjuures alles sinu kommentaari peale praegu hakkasin mõtlema, et järsku see neiu, kellele ma öösel kirjutasingi, ootaski, et ma ütleks, et tema blogiga on kõik korras ja lihtsalt jätkaku. Aga kuna tal polnud headerit üldse ja arhiivi ja selliseid asju, siis ma tõin välja selle, et ta võiks need asjad sinna panna. Kuna ta blogi oli weeblys, siis jagasin talle weebly linke sellest kuidas midagi muuta ja üldse rääkisin, et ta kirjutaks enda mõtteid jne jne. Järsku ta tõesti tahtis, et ma lihtsalt näeks ta blogi. Kuigi ma olin sellele enne ka peale sattunud, sest ta ju jagas seda. Lugesin tõepoolest selle otsast lõpuni läbi. See ei olnud raske. Tal oli umbes 7 postitust (võibolla vähem) kahe kuu vältel. Seega ei saa nagu öelda, et ma ta kohe maha kandsin. 🙂

      Iiiigastahes… Sinu pikk kommentaar sai omakorda pikema alakommentaari vist. 😀

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga