Kõik, mis sa teed, teed iseendale ehk kuidas mõelda välja see, mida elus tegema peaks?

Olete te mõnikord mõelnud, et miks mõned inimesed justkui elus saavad täpselt seda, mida nad tahavad ja neil on kõik juba varakult välja mõeldud… Kelleks nad saavad, kuhu lähevad, millal lapsed saavad ja milline nende tulevane kodu olema saab. Elu tundub justkui nii kerge. Nemad ju näed võtsid selle asja, mida nad armastasid, õppisid seda ja nüüd töötavad samal alal. Ilmselt ostavad nad varsti oma kodu, saavad lapsed (või ka mitu) ja elu ongi lill. Kõik on neil välja mõeldud viimse detailini…

Ja siis olete seal teie, kes te ei tea üldse mitte midagi. Ei tea, kelleks saada. Ei tea, mida elus teha tahaks või mida õppida. Ei tea, mis üldse sobiks õppida? Ei tea, mida armastad või mis tooks tulevikus ka leiva lauale. Ei tea, millal need lapsed üldse tuleks (küll nad sinna kümneaastaku plaani ikka kuuluvad?) või siis saite järsku mõne juba ära, aga nüüd olete ise justkui kusagil kriisis, et mis siis edasi saab, kui on aeg tööle tagasi minna?

Sest on ainult kaks võimalust. Seal, kus sa oled väga ei meeldi või noh… Teate küll… Töö nagu iga teine. Aga tahaks ju ometi teha midagi mida armastad! Või siis polegi väga kuhugi tagasi minnagi. Tuleb hakata midagi otsima. Midagi, millesse sa suhtuksid sellise kirega, nagu kõik need inimesed, kes endale elus varakult koha on leidnud. Aga mida sa armastad? Seda ju ei tea. Ja kui ei tea, mida armastad, siis ei tea ka mida õppida. Huupi ka nagu ei soovi pakkuda. Ja kui sa ka leiad ühel hetkel, et vot midagi sellist võiksin teha ja kandideerid nt kuskile ülikooli… Ja booom… Ei saa sisse. Jälle jama. Just leidsid ühe asja, millega sa võiksid elus tegeleda ja nüüd jälle elu nagu ütleks sulle, et vale valik. Try again!

ohnono

Teisisõnu oled sa vaikselt hinges kade kõigi peale, kel tundub kõik nii välja mõeldud ja kes teavad, mis on nende järgmised sammud elus. Natukene oled pahane ka, et miks sina siis ei saa endale midagi sellist leida? Miks noh? Ja kolmandaks oled sa üleüldises mõttes nördinud, et miks tõepoolest peab sinul see nii palju aega võtma. Ja kuna mingit lahendust ka silmapiiril ei hõlju, siis kasvab see nördimus vaikselt üheks pisemaks deprekaks, sest mis siis, kui sa ei mõtlegi välja, mida sa teha tahaksid? Mis siis, kui sa ei leiagi seda ühte asja, millesse sa nii kirega suhtud? Damn it, eks? Sest miks peab see teistel nii kerge olema? Miks peavad nemad algusest peale teadma, mida õppida või mida mitte?

Pean ausalt tunnistama, et kuigi ma suudan siin kirja panna kogu selle jutu ja mõista neid inimesi, kellel asjad elus pole veel välja mõeldud, siis pealtnäha kuulun minagi just sinna vastasleeri (kui nii saab öelda). Nende inimeste hulka, kes kohe peale keskkooli või juba selle ajal leidsid selle, mida nad teha tahaksid. Tahtsid ühte eriala õppida, said, tahtsid erialast tööd, said jne. Aga panite tähele, et ma ütlesin sinna vahepeale sõna pealtnäha? Sest just pealtnäha see kõik nii tundubki!

Ma ei saa salata, et mulle meeldib see, mida ma teen. Mul on kerge istuda siin ja rääkida sellest, et minu arvates läheb elus kõik ikka nii, nagu minema peab. Et inimene leiab selle koha, kuhu ta kuulub, täpselt siis, kui tal on selleks õige aeg. Sest kõik, mida ta seni on teinud ja kõik mida ta seni on õppinud, tuleb talle kasuks just selles kohas, kuhu ta lõpuks jõuab. Mitte ükski teadmine ei jookse tal mööda külge maha. Ja kui tal oli määratud noorelt perekond luua ja natukene oma elu tahaplaanile panna, siis ka see oli nii määratud minema. Kui tal oli määratud õppida kolm korda vale eriala ja leida alles siis see õige, siis ka see oli määratud. Kui tal on määratud mitte minna ülikooli ning võtta aeg maha selgusele jõudmiseks, siis arvasite ära, ka see oli nii määratud olema. Kusagil oli üks jõud, mis ta selleni viis ning pani teda tegema just neid valikuid, mida ta elus siiamaani teinud on.

Mul on kerge seda öelda, sest pealtnäha oli ka minul kõik välja mõeldud juba ammu ammu. Pealtnäha! Tõde on aga see, et see ei olnud nii. Minnes õppima ühte eriala, ei saanud ma ju teada, et just sellega sooviksin ma oma elu siduda. Mul polnud erilist varasemat kokkupuudet sellega ja nii ma siis kobasingi ringi ja valisin selle, mis hetkel kõige huvitavam tundus. Umbes nii mõttega, et võiksin sinna sobida. Kuigi see nii tundub, ei käinud mul ühel hetkel mingit “klõpsu” (mida ma tean, et väga paljud ootavad) ja ma ei teadnud ühel hommikul ärkates lihtsalt seda, millega tegeleda tahaksin. Läksin ülikooli, sest see tundus mulle õige samm. Mitte seetõttu, et seda minult oodati. Kuigi ka see viimane on tõsi.

i know

Kes ikka lööks silmad lahti ja mõtleks, et selge, minust peab saama nt suhtekorraldaja (peale selle tšiki siin gif’i peal). Ei, sellist asja ei ole olemas. Mingit “klõpsu” ei käinud minul ja suure tõenäosusega ei käi seda ka sinul. Sest selleks, et otsustada, milline ala sulle sobib ja kas sa näiteks sobiksid just suhtekorraldajaks (või arstiks, või raamatupidajaks, või fotograafiks jne) … Selleks pead sa selle alaga natukene rohkem tuttav olema, kui lihtsalt, et “oh ma arvan, et tahaks seda teha”. Selleks, et selle alaga tuttavaks saada aga peaksid sa läbi mõtlema, mida sulle meeldib teha. Kas rohkem inimestega suhelda või üksinda toimetada? Kas olla suures kollektiivis või mitte? Kas tegeleda millegi matemaatilise, kunstilise või hoopis millegi füüsilisega jne jne. Mida sa oskad? Mis tuleb sul hästi välja? Mis kohe üldse ei tõmba? Mida sa ei tahagi osata? jne. See peaks sinu jaoks juba mõned variandid nullima. Kui vaja, võta paber ja pliiats ja pane kirja. Pane kirja, mida sulle teha meeldib ja mida mitte.

Mis on siis see suur saladus? Kuidas need inimesed on kõik välja mõelnud ja leinud endale need kohad elus? Lihtsalt kokkusattumus või saatus? Vot ma ei tea… Aga mulle tundub, et just need inimesed pole oma elus kunagi oodanud seda “klõpsu”. Nad on läinud lihtsalt vooluga kaasa ja vaadanud, mida elu toob. Suure tõenäosusega on nad läinud kuskile tööle või ülikooli. Omandanud seal vajalikke oskusi või saanud vajalikke teadmisi ning liikunud siis vastavas suunas edasi. Samm sammu haaval. Sest kõike kohe ei saa. Sinust ei saa kohe fotograafi, kui sa otsustad, et see ala võiks sulle sobida. Sinust ei saa kohe kokka, kui ka see ala võiks sulle sobida jne. Kõik võtab aega. Ja inimesed, kes on läinud midagi õppima või tööle mõnele alale ning jäänud siis sinna, ei käi suurest õnnest ja kirest selle ala vastu suure naeratusega ringi. See ei tähenda, et nad on oma koha leinud. See tähendab, et neil on piisavalt sihikindlust ja vastupidavust pingutada mingi kõrgema sihi nimel.

Kõrgem siht siinkohal aga on midagi sellist, mille sa peaksid enda jaoks välja mõtlema. Kergem on suhtuda sellesse, kui enda nö viieaastaku või kümneaastaku plaani. Mis on sinu plaan? Kus sa tahaksid olla viie või kümne aasta pärast. Mis oleks sinu jaoks ideaalne? Vot neid küsimusi küsin ma endalt päris tihti, sest need aitavad mul püsida rajal, kus ma olen. Mis on minu kõrgem siht? Kuhu ma tahan jõuda? Ja siinkohal ma mõtlen realistlikus plaanis. Ma ei mõtle, et tahaks olla räigelt kuulus ja rikas vms. Umbes, et tahaks seda olla, aga ei tea kuidas. (Ilmselt võidaks lotoga vms.) Vaid, kui ma midagi mõtlen, siis ma tean kasvõi umbkaudselt neid samme, mis mind selleni viivad või lähemalt juhatavad. Kus on need inimesed, kes võivad mind sellel teel aidata. Mis on sinu realistlik viieaastaku või kümneaastaku plaan? Mis on need sammud, mis sind selle kõrgema sihini viivad? Ja lõpuks, mis on siis see esimene samm, mille sa saad ära teha juba praegu selle tuleviku ja kõrgema sihi nimel?

fangirl-jennifer-aniston-simsxlife

Ma mäletan väga hästi seda, kuidas ma veel koolis olles ei kujutanud ette, et ma võiksin tulevikus kuskil töötada. Ma ei osanud endale ettegi kujutada kuidas oleks elus olla nii täiskasvanud, et ma tõusen hommikul üles ja lähen tööle. Rääkimata siis üldse sellest, mida ma seal tööl teha võiksin. Mingil põhjusel ei osanud ma ette kujutada isegi seda, kas ma töötaksin kontoris või kuskil mujal? Kas ma tegeleksin inimestega või oleksin rohkem omaette? Kas ma töötaksin suures kollektiivis või väikeses? Kõik need küsimused käisid minu peast läbi ja ega ma ausalt öeldes ei osanud neile vastata. Sest mõte käis ikka rohkem sinna rada, et eks ma lähen sinna, kuhu saab. Teen seda, mida saab. Küll siis edasi vaatab. “Tähtis on jalg ukse vahele saada” jne. Sest kes üleüldse tahaks siin tööturul inimest, kes vene keelt ei räägi? Või muud erinevad asjad, mida ma tundsin mitte olevat piisavalt heal tasemel.

Seega, ma õppisin ühte eriala ja see on see mida ma oskan. See on ala, milles ma tunnen end mugavalt ja alles ajapikku olen ma avastanud, kui tugevalt see ala haakub minu isikuomadustega. Võibolla isegi olen ma seda avastanud alles hiljuti. Seega, mida ma tegin kõik need ülejäänud 7 aastat? Mõtlesin välja seda ilmselt. Katsetasin seda, kas mulle meeldib töötada kollektiivis või mitte, suhelda inimestega või mitte jne. Ning kuigi ma õppisin reklaami, siis avastasin ma selle seest suhtekorralduse ja liikusin selle ala poole edasi. Pealtnäha aga lasin ma ju koguaeg ühte ja sama rada, eks. Pealtnäha.

Võibolla need inimesed, kes on elus nö oma koha leidnud, on lihtsalt natukene järjepidevamalt püsinud kusagil nö rajal. Ei ole ju mõtet hüpata ühelt kohalt teisele, lootes, et seal on midagi paremini või järgmises kohas on kuidagi kergem. Või otsustama midagi seetõttu, et seda sinult oodatakse. Sest mitte ühtegi sellist otsust ei peaks võtma vastu lihtsalt selle pärast, et selles järgmises kohas võib kergem olla või sinu vanemad seda sinult ootavad.

Näiteks võin tuua ettekandja, kes läheb järgmisesse restorani tööle, sest seal on 30 eurot suurem palk ja järsku on seal kergem. Ei ole. Samasugune töö on. Samamoodi tüütab sind ära, kui see praegu seda teeb ja samamoodi hüppad sa järgmisele kohale lootes, et läheb paremaks. Või tavaline kooliõpilane, kes läheb ülikooli vaid seetõttu, et temalt seda oodatakse ning ei tunne ise absoluutselt igasugust tungi mõnda eriala õppida. Sest vähemalt mingisugustki tõmmet peaksid sa valitava alaga ju tundma. Aga mida rohkem sa nii hüpled ja kohti vahetad, seda rohkem langed sa sinna auku, kus sa ei tea täpselt mida sa tahad, sest kuskil sulle ei sobi, miski ei meeldi ja üldse rohkemei tea, mida edasi teha. Oleksid sa ühes kohas kauem, oleks ka ilmselt oma otsuses rohkem kindel ja võibolla rohkem oma kohaga rahul. Tunneksid, et oled midagi saavutanud.

oh well

Just see viimane asi elu raskuse osas… Ma ei oska isegi sõnadesse panna seda frustratsiooni, mis ma tunnen, kui ma näen, et inimene jätab pooleli midagi lihtsalt selle pärast, et raskeks läks. Või ta võtab puhkust sellest ühest asjast, mida ta tegi aga ei lähe siis tagasi, sest ta peab tagasi minemist liiga raskeks ja tahaks kuidagi kergemini hakkama saada. Sest see kerge ei saa kunagi tulema. Selleks, et midagi saada, tuleb selle nimel ka pingutada. Jah, võibolla kellegi jaoks on tasuta lõunad olemas, aga enamiku jaoks mitte. Ja pole ma ka ise midagi niisama saanud. Kõige nimel olen pidanud pingutama ja selleks, et midagi edasi saada pean samuti vaeva nägema.

Kui sa otsid midagi, mida tehes sul oleks lihtsalt kergem ja raha voolaks kätte, siis seda võidki sa otsima jääda. Sul võib ju olla kirg selle ala vastu, kus sa töötad, aga see ei tähenda, et sa sellel alal vaeva ei peaks nägema ning kunagi väsinud poleks. Ikka samamoodi oled. Ja ikka samamoodi võib mõnikord olla raskem. Samamoodi võib mõnikord tekkida rutiin ja väsimus. Ja kui sa näed kedagi sellisel alal töötamas või õppimas, siis see ei tähenda endiselt, et temal kõik välja on mõeldud, sest mis siis oleks, kui midagi juhtuks ja ta ei saaks enam samal alal edasi olla? Kui see üks ala oli tema ala ning nüüd see enam seda pole? Ilmselt ta leiaks siis endale järgmise ja vaataks siis edasi mis saab. Leiaks endale uued väljakutsed ja võimalused. Sest praegune otsus ei otsusta kogu sinu edasist elu. Jah, see mängib suurt rolli, kuid rutakad otsused võivad raisata rohkem sinu aega, kui sa isegi arvad. On tähtis, et sa tead, et on okei olla segaduses. Sa ei ole mitte ainukene.

Ja tegelikult ei pea sul üldse olema ametit, millel on mingi nö kindel nimetus (no nagu need fotograafid ja advokaadid ja kõik sellised on). Mis siis, kui sa oled läinud juhuslikult tööle firmasse, mis toodab aknaraame ning seal kohtunud kellegagi, kes on viinud sind firmani, mis toodab torujuppe. Ja siis oled sa jõudnud sinna torujupi firmasse nt sekretäriks või projektijuhiks. Kas see tähendab, et sa oleksid pidanud algusest peale teadma, et sa tahad minna tööle firmasse, mis toodab torujuppe? Sest sul on nii suur kirg torujuppide või aknaraamide suhtes? Ei, ma ei usu. Aga kui seal on super meeldiv kollektiiv ja kõik on koos nagu üks suur pere ja kokkuvõttes oled sa õnnelik, et saad peale meeldivat tööpäeva koju minna oma pere juurde ja oled üleüldises plaanis õnnelik, siis miks sa arvad, et sul on endiselt vaja mingit nimetust endale külge kleepida? Või leida midagi, millega käiks see “klõps”? Miks sa endiselt mõtled sellele, et sul on mingi “klõps” elust puudu? Sest järsku kellegi teise jaoks oled just sina oma koha leidnud…

all of this

See ideaalne asi (või töökoht), mida sa otsid ei tule niisama. Sa ei mõtlegi seda ise välja, sest see on protsess, mis kujuneb ise välja. Sa lihtsalt oled mingil rajal ja käid seda ja ühel hetkel tunned sa ennast sellel rajal mugavalt ja hästi. Kui ei tunne, siis vahetad seda rada ja kõik. Kas see rada, millel sa praegu oled, viib sind sinna, kuhu sa oma viieaastaku või kümneaastaku plaanis olla tahad? Mis on sinu kõrgem siht? Ja kui see tee sind sinna ei vii, siis tee midagi selleks, et see ta viiks. Võitle selle eest, mida sa tahad ja soovid!

Ehk siis, kui elus läheb kõik nii, nagu ta ikka minema peab, ei tähenda see, et inimene peaks kodus istuma ja ootama, et asjad läheksid nii nagu nad minema peavad. Kui kõik on kusagilt ülevalt määratud nii minema, siis ei tähenda see, et ollakse ise võimetud midagi muutma. Sest kokkuvõttes isegi, kui sulle on määratud saada arstiks ja asuda õppima seda eriala, ei saa see kunagi teoks, kui sa lihtsalt istud ja ootad, et see juhtuks.

think

Asjaolu, et kõik juhtub ikkagi siis, kui ta juhtuma peab, ei tähenda seda, et sul oleks aega niisama vedeleda ja seda juhtumist oodata, sest kõik, mida sa teed praegu, teed sa selle nimel, et jõuda sellele kohale, kuhu sa jõudma peaksid. Võibolla läksid sa õppima midagi lihtsalt selleks, et saada sellel hetkel tuttavaks kellegagi, kes su järgmise sammuni juhatas/juhatab. Sa ei tea seda. Või võtsid mõneks ajaks aja maha, et endas selgusele jõuda ning see aitas sul asju selgemaks mõelda. Või järsku õppisid sa üldse midagi selleks, et saada sealt vaid üks infokillukene, mida sa vajasid, et teha see järgmine otsus. Võibolla sa said lapse (või mitu) ja just see aitas sul mõista neid väärtusi, mida sul oli vaja ja mida sa poleks mõistnud enne selle sammu tegemist ning nüüd saad sa teha järgmise sammu selle suunas, mida sa teha tahaksid. Jne jne jne. Mis on sinu kõrgem siht, küsin ma uuesti. Millisena näed sa ette oma elu?

Mis selle kogu jutu mõte on… Ära jää ootama seda “klõpsu”, et sa leiaksid selle asja, millega sa tegeleda tahaks. Tegele erinevate asjadega ja otsi uusi võimalusi, kui sa ei ole rahul. Võta aeg maha, kui sa tunned seda vajavat. Kirjuta üles, mida soovid ja tee sellest omad järeldused. Kandideeri, proovi, mõtle ja haara kinni nendest pakkumistest, mis sulle tehakse. Kui ei tehta, siis otsi ise pakkumisi ja võimalusi. Kandideeri veel, täienda ennast. Tegutse selle nimel, mida sa tahad saada ja ole valmis selle nimel midagi ohverdama. Mine vooluga kaasa aga ära hüppa ühest kohast teise lihtsalt selle pärast, et kusagil võib kergem olla. Kui sa midagi alustad, siis proovi see ikka lõpule viia ja näe vaeva selleks, et seda teha. Jälgi oma sisetunnet ja seda, kuhu elu sind rohkem tõmbab. Sest kokkuvõttes kõik mida sa teed, teed sa iseendale ja, kui see tee on raske, siis ilmselt on see tee ka midagi väärt!

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...

11 mõtet “Kõik, mis sa teed, teed iseendale ehk kuidas mõelda välja see, mida elus tegema peaks?

  1. Zippy

    Mina enam ammu ei oota seda klõpsu. Ja ega päris täpselt ei tea siiani, mida ma nüüd nii jube kirglikult teha tahaksin. Mina olen ka ühte eriala õppinud ja töötan hoopis millegi muu peal. Tegelikult ma tegin aasta tagasi täieliku kannapöörde karjääris ja no üldse olen ikka päris mitme ameti peal olnud. Ja võibolla pole mu töö nüüd elu kutsumus, aga vähemalt hetkel olen rahul. Mis tulevik toob, eks näis. Võimalik, et kannapöördeid tuleb veel. Aga vähemalt on mul palju huvitavaid kogemusi, isegi kui seda müstilist unistuste ametit ei saa kunagi olema 😀

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Minu arust ongi peaasi ise aru saada, et ka sellise lihtsa koha peal võib olla õnnelik ja ei pea ootama seda “klõpsu”. Sest enamikel seda ju ikkagi ei käi või siis järsku neil on üldse kirg selle vastu, et oleks kodus lastega ja vaaritaks ja teeks süüa. Aga tööl on vaja käia, sest pere vajab toitmist vms. Mis siis eks? 😛 Siis nagu oleks kogu aeg enda kirest eemal.
      Aga mul on hea meel, et sa rahul oled ja nö valmis ükskõik millisteks kannapööreteks siis. 🙂

      Vasta
  2. Pingback: Mida teha? | Minu tagasihoidlikud mõtted.

  3. Pingback: Mõnikord ei saa sa valida, mis sinuga juhtub. Aga sa saad valida oma suhtumist! | Days Worth Living!

  4. Andra

    ma tavaliselt ei ole suur kommenteerija aga mind ajab nii pahaseks see suhtumine inimestel, et “elu peabki raske olema” nagu mismòttes?! Ma ei ole töötanud klienditeenindajana aga tean söbranna kogemusest, et ühes kohas töòtades tundus talle see töö köige nömedamana maailmas, läks teise kohta, samuti nöme, raske, halb kollektiiv ja läks kolmandasse kohta – ja ta on megarahul! Kollektiiv on super, töö ON LIHTSAM, sest töötunde on vähem ja suhtumine temasse on inimlik – ta tahab seda tööd teha ja on juba praeguseks hetkeks ammu töusnud ka karjâäriredelil. Selle artikli järgi oleks ta pidanud aga hambad ristis kannata esimeses kohas, kus rabas mitme töötaja eest, sai lisaks söimata ja üldse oli masenduse tipus köige selle pärast!? Kannatan siin 5 aastat, âkki mind edutatakse, kuigi ülemus on ebainimlik? Eere?! Ei, elu EI PEA OLEMA RASKE! Mine sinna, kus sul on hea! Kui sul praegu ei ole hea, siis ei ole see sinu koht!
    Ja üleüldse, mòtlemisega inimesed loovadki endale barjääre. Kui sa sisendad endale, et elu ei peagi olema lihtne ja tasuta löunaid pole olemas – siis nii ta ongi. Aga ainult sinu jaoks. Teine inimene, kes usub vastupidist , elab ka vastupidistes tagajägedes.

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Ma ei ole kusagil öelnud, et elu peabki raske olema! Viimane lause, kus mainin asjaolu, et kui see tee on raske, siis ilmselt on see midagi väärt räägib rohkem sellest, et mõnikord tulebki asjade nimel, mida a soovid pingutada. Näiteks sa käid ülikoolis/koolis/kus iganes ja raske on toime tulla pereelu ja tööelu ja kooliga kõigega korraga. Raske on. Aga ühel hetkel on see seda väärt. Keegi ei ole öelnud, et kannatama peaks! Ja kui sind ühes töökohas ikka väärkoheldakse, siis on see hoopis teine lugu, kui asjaolu, et sa kusagil oled ja lihtsalt kirud selle üle, et see töö on nõme ja tahaksid teha midagi muud aga näed ei oska nagu valida mida teha.
      Need on kaks täiesti erinevat asja! Hambad ristis mõnel töökohal kannatama ei peaks keegi ja seda ei ütle ka see artikkel. Jutt käib pigem kõrgemast eesmärgist. Kui inimesel on määratud kolm korda vahetada töökohta ja olla siis rahul, siis see nii ongi. Seda on mainitud artiklis ka. Sihikindlus ei tähenda, et ta peaks laskma end esimeses kohas ära kasutada, hoidma suu lukus ning püsima ühes kohas. Ja seda see artikkel kohe kindlasti ei ütle ka.
      Anna andeks, aga oled artikli mõttest valesti aru saanud!

      Vasta
  5. Triin

    Mina olen olnud üks nendest, kes ootab “klõpsu” ärakäimist. Olen läinud õppima eriala, mis mulle kuidagi ei sobinud, siis õppisin ja lõpetasin eriala, mis ei taga korralikku sissetulekut. Nüüd läksin magistrisse õppima hoopis teist eriala, mis on tööturul hinnatum. Nüüd, õpingute käigus puutusin kokku õiguse ainetega ja juba esimeses loengus käis mul nö “klõps”, et õigusteadus on see, mis ma õppida tahan. Naljakas on see, et ma juba noorena tahtsin advokaadiks saada, kuid laisklemine keskkoolis ei andnud mulle piisavalt häid riigieksami tulemusi, et ma tasuta kohale saaksin õppima minna. Nüüd, kus ma ise raha teenin, saan ma endale tasulist õppimist lubada. Mõnikord on naljakas, kuidas sa tead sisimas kogu aeg, mis sind köidab, aga sa pead enne tallama aastaid vale radu, et jõuda kohale 🙂

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Ja nii ongi. Aga kõik need asjad, mida sa enne tegid, viisid su ikkagi sinna, kus sa oled ning kui sa ühel hetkel õpid sellega nö rahul olema ja liigud ja otsid ikkagi ringi seda, mis sulle meeldib ja milles end mugavalt tunned, siis näed ühel hetkel sa selle leiadki. 🙂
      Mul on super super hea meel sinu üle! 🙂

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga