Mõnikord ei saa sa valida, mis sinuga juhtub. Aga sa saad valida oma suhtumist!

Olete te tähele pannud, et teie elus on justkui inimesi, kellel kogu aeg on midagi halvasti. Sa näed neid haruharva õnnelikene või kui nad korraks ka õnnelikud on, siis varjutab nende elu alati mingi “aga ikkagi…” ning hull on asi võibolla siis, kui tunned, et oled ise üks nendest inimestest, kellel kogu aeg midagi halvasti on ja kelle õnne alati miski segab.

Näiteks vaatan ma mõnikord mõnda blogi ja mingil põhjusel jäävad mulle alati tugevalt (ja negatiivselt) silma kõik need postitused, milles kirjutaja justkui ohvri rolli võtab. Täiesti vabatahtlikult kohe. Umbes, et muidu on elu lill aga ma olen nii vaene ja mul ei ole üldse raha ja täiuslikust õnnest on mul puudu ainult see ja see ja see ja see (link, link, link, link, link). Või muidu on elu lill aga üks inimene käib ja mustab mind. Mõtleb minu kohta välja erinevaid lugusid aga ma pole talle midagi teinud ja isegi põhjust andnud. Miks KÕIK minu vastu on? Või muidu on elu lill aga ma pean tegelema millegagi (mille ma suure tõenäosusega ise endale kaela tõmbasin) aga ma üldse ei oska (ja pooleli ka ei jäta) ja ei tea kust alustada ja keegi ei paku mulle abi ja aidake mind, ma olen nii saamatu…

on fire

Millest selline rolli võtmine tuleb? Ma ausalt ei tea. Tähendab ma saan psühholoogiliselt aru, miks inimesed seda teevad või miks nad ohvri rolli vabatahtlikult võtavad aga ma ei saa aru, miks peab seda välja reklaamima pea igal pool, kuhu minnakse. Blogija puhul siis pea igas postituses, mille ta oma lugejateni toob. Pidev ving ja hala selle üle, kuidas üldse ei oska ja ei saa ja keegi ei aita ja elu pole tänu sellele üldse elamist väärt.

Muidugi… Ohvritele tuntakse ju kaasa – “Oh sa vaesekene, sul on nii raske”. Sest ohvri elu ongi raske. Varjukülg selle asja juures on see, et sinu tähelepanu vähendab oluliselt selle ohvri elu raskust. “Oh sa vaesekene, kas ma saan sind kuidagi aidata” ütled sa justkui eneselegi üllatuseks ja “ohver” ongi saanud tähelepanu ja lisaks veel abi ka. (PS! Ma ei räägi siin inimestest, kes on nt läinud psühholoogi juurde abi saamiseks või muul sarnasel viisil abi palunud. Kellel seda tõepoolest vaja on. Ma räägin konkreetsest halast lihtsate asjade üle.) Sest ohvritele tehaksegi pakkumisi ja tuntakse kaasa, jagatakse tähelepanu. Nad vaesekesed ei saa ju üldse hakkama selle asjaga, mis nimetab end eluks.

Kindlasti ei saa ma öelda, et ma ise üldse ei toodaks sellist kraami, kus ma olukorra ohvriks olen jäänud/langenud/mis iganes. Ma usun, et neid postitusi leidub ka minul. Aga üleüldises plaanis üritan ma läbi elu minna ikka ühe võimeka ja õnneliku inimesena. Et ma oma otsuseid ei kahetseks (sest igas asjas on midagi head), oleksin aus enese ja teiste vastu ning kokkuvõttes elaksin oma elu täpselt nii, et ma ise tunneksin, et kui mina ei oleks mina, siis oleksin ma ilmselt enda peale kade. Mitte kellegi teise peale. Mitte, et keegi teine peaks minu elu kadestama või kasvõi ühte tahku sellest. Aga mina ise peaksin tundma, et ma kadestaksin ennast! If that makes any sense… Ja sellise elu juurde ei kuulu kindlasti “appi, ma ei saa”, “appi, ma ei oska”, “appi, ma ei tea” ja muude selliste lausete endale sisendamine, rääkimata selliste mõtete kuulutamisest.

Jenna-Marbles-I-Can't-Even

Igas asjas on ju ometi midagi head? Isegi, kui sul on raske seda näha. Elus juhtub inimestega ikka igasuguseid halbu asju, mida nad ei saa kontrollida. Kas Estonial olnud inimesed said kontrollida, mis nendega juhtus? Kus on hea selles kohas? Mida head saab olla sellises juhtumises, kus sinu elust röövitakse enneaegselt inimesi, kes peaksid seal olema? Aga vot see on sinu enda asi välja mõelda, kui sinuga nii on juhtunud. Sest iga inimene on erinev ja mida näeb üks ei pruugi näha teine jne.

Jah… Inimestega ja võibolla ka sinu endaga võib juhtuda asju, mida sa ei saa kontrollida. Mida sa ei saa valida, sest need juhtuvad sinuga nii või naa. Aga mida sa saad valida, on sinu suhtumine! Sa võid valida olla ohver ja rääkida kõigile, kuidas sa ei suuda edasi minna. Kuidas sinuga on juhtunud nii halbu asju, et sa lihtsalt ei oska enam olla. Kuidas sa oled omadega nii ummikus. Või sa võid valida ka suhtumise, et sa oled tugevam sellest olukorrast. Sa leiad mingi lahenduse, isegi kui see sasipundar, milles sa oled, on suur. Hakkad vaikselt seda kuskilt harutama ja küll sa selle probleemi lahendad. Sa võid valida sellest olukorrast õppida. Keskenduda sellele, mis hea sind ees ootab. Või sellele, mis kõik sul veel siiski alles on. Sest sa oled ju võitleja, või mis?

Vastavalt sellele, millise rolli sa endale võtnud oled, liigud sa elus ka edasi. Kui sa avastad end pidevalt olukordadest, kus sa jälle oled jäänud ohvriks, jälle on keegi olnud sinu vastu liiga karm, jälle keegi on sulle liiga teinud ja jälle keegi sind ei mõista. Siis võibolla peaksid sa vaatama enda sisse ja vaagima selle üle, ega sa järsku juba algusest peale pole valinud endale ohvri rolli. Umbes nagu inimesed, kellega pole elus muud valesti läinud, kui asjaolu, et nad armusid ja said siis kõrvetada. Aga nüüd jagavad nad selles imelises näoraamatus pildikesi tsitaatidega “After all I’ve been through…” (“Peale kõike seda, mida ma olen läbi elanud…”). Sest nad on ju nii palju läbi elanud. Sest sellel hetkel on elu kohutav ja mitte miski hea ei oota neid ees. See on ohvri roll.

Seega, kui sa nüüd oled suutnud selle filosoofilise teksti läbi lugeda, siis jää korraks seisma ja teadvusta endale, millise rolli oled sina ise elus endale võtnud? Kuidas lähed sina läbi elu? Millisena sa ennast näed? Oled sa täiskasvanu? Lapsevanem? Lihttööline? Vaene/Rikas? Ellujääja? Võitja? Või oled sa järsku ohver? (Kui sa seda viimast tunned ja ei taha nii tunda, siis ma soovitaks sul midagi ette võtta. Ja võibolla lugeda seda postitust.) 🙂

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...

5 mõtet “Mõnikord ei saa sa valida, mis sinuga juhtub. Aga sa saad valida oma suhtumist!

  1. Liis

    see on väga õige tähelepanek, et alati saab valida oma suhtumist. Suhtumisest olenebki see, kas mingi pisike häiriv sündmus elus jääb elulõpuni suure musta negatiivse pallina kummitama, või suudetakse see enda kasuks ümber pöörata. Ma üritan olla võimalikult positiivne, aga noh, alati ei õnnestu. Samas vahel on hea nats vinguda, korra end negatiivselt välja elada ning siis positiivselt jälle edasi minna.

    Muide, selle esimese GIFi peale naersin ikka korralikult :D:D

    Vasta
  2. Patsient X

    See on kyll vana (vanem) post, aga ma jubedalt tahan midagi óelda 🙂
    Sa panid sónadesse umbes kóik selle, mis sul ettekujutusena peas oli, aga kunagi ei osanud ise kokkuvótlikult kirjeldada.
    You see, ma hakkasin juba ise ka arvama, et mul puudub empaatiavóime. Mis nagu kohati oli vága arusaamatu, sest kui inimestel tóesti midagi juhtus, olin mina pea ees esimesena kohal ja aitamas ja kuulamas. Palju sópru kutsuvad mind terapeudiks, sest alati kuulan ja annan nóu, rahustan, lohutan…
    Samas ma olen kóva nagu kivi ja yle yhe inimesed kuulsid mind ytlemas – mis sa virised, tee midagi. Ma ei kannata kuulata kaeblemist ja ‘ohvriks’ olemist. Mul ei liigu náos lihas ka, kui móne sellise otsa satun.
    Ehk et long story short, ma vist náen ohvrid vága kiiresti lábi ja ei kavatsegi oma empaatiat nende peale ‘raisata’. Aga nyyd saan váhemalt óósel magada, sest tean, et asi ei ole empaatiavóime puudumises, asi on suhtumises 🙂

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Jah… Mulle tundub, et mul on ka olemas see võime aru saada, kas inimesel on tõepoolest abi vaja või ta lihtsalt vingub, et ei saa, ei oska, ei tea jne jne. Nendel kahel asjal on ikka vahe. Iga kord kui kusagil Facebookis ilmub jälle välja keegi, kes jagab oma suhtedraama ajal pildikesi stiilis “Mida kõike ma olen läbi elanud” ja “Minu elu on läbi” siis ma tahaksin tõesti endal kahe käega peast haarata, et tõepoolest? Mida sa nii palju läbi oled elanud, mida keegi teine pole? Miks elu nüüd läbi on?
      Ja võibolla ma mõistaks seda rohkem kui tegu oleks teismelistega. Siis käivad emotsioonid üles ja alla niikuinii. Aga täieskasvanud inimesed käitumas nagu ohvird ja abitud lapsekesed ei saa minult samuti erilist empaatiat. 😉

      Vasta
  3. Pingback: Stereotüüpidest… | Days Worth Living!

  4. Pingback: Olen tagasi! | Days Worth Living!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga