Stereotüüpidest…

On selge, et ühiskonnas tekivad mingid kindlad seoste kogumid, mis väljendavad mõne isiku või grupi hoiakuid, harjumusi või käitumist. Seda ei saa salata. Mingil veidral põhjusel aga omistatakse sellele nö stereotüüpsele käitumisele alati just negatiivseid iseloomujooni. Kanaemad on lämmatavad ja muidu lollid, rongaemad ilmselgelt ei hooli lastest ja on samuti lollid, avalikult dressipükse kandev mees on rullnokk, omab tagumiku all kindlasti ka bmw’d ja on kindlasti loll ning blondiinidele nagu polegi vaja midagi muud külge pookida, kui lihtsalt sõna “loll”. Kokkuvõttes ole sa mees või naine, noor või vana, maalt või linnast, ikka oled loll. Sest kõik me oleme lollid siin päikese all!

stupid
Mis on eriti veider muidugi, on see, et ühed ja samad inimesed võivad öelda (ja vinguda), kui neile tundub, et neisse suhtutakse kui stereotüüpi, ning järgmisel hetkel näed sa neid samu inimesi loomas ja kinnitamas järgmisi stereotüüpe. Nagu annaks edasi mingit kujuteldavat teatepulka. Ja tüüpilisele eestlasele kohaselt (märkasite stereotüüpi siin?) suhtutakse stereotüüpsesse käitumisse umbes nii, et mis ennast ei torgi on pigem vahva ja naljakas, kuid mida tuntakse olevat isikliku, on halb, ettearvamuslik, vastiku inimese jutt ja suhtumine. Sest taeva pärast, sinusse ei tohiks kunagi suhtuda kui stereotüüpi!

Kohutav, eks? Mõelda vaid, et keegi suhtub sinusse kui stereotüüpi. Sul on laps ja sa ei soovi teda üheks õhtuks jätta? Kanaema. Lähed välja ja jätad lapse vanavanemate hoolde? Välja siit va rongaema. Sul ei olegi võimalust võita, sest ühte või teistpidi oled sa stereotüüp. Ja nii on see kõikidega. Ajateenistuses käivad mehed lähevad sinna sooviga tappa ja näidata oma alfaisasust ning mehed, kes ei lähe on mökud. Noorelt emaks saanud on lollid, sest neil pole mingit haridust ja kuidas saab sellisel juhul üldse olla korralik ema ning vanemad emaks saajad seavad lapse elu ohtu puhtalt oma vanusega ning üleüldiselt mõtlevad liiga palju enesele ja karjäärile. Lollid.

stupid 3

Mõnikord ma mõtlen, et asi ei olegi nii hull. Või mida sinna ikka teha saab, et inimesed nii arvavad? Ega üksi ju ei saagi, eks? Järgmisel hetkel võtan ma kätte Eesti Ekspressi ning esikaanelt vaatab mulle vastu lugu, mis räägib naisest, kes sai Austraalias miljonäriks, kuid näed siin Eestis oleks kõlvanud õpetajate arvates vaid postitantsijaks. Rõhk sõnal “vaid”. Mida see tähendab õigupoolest? Et postitantsija on madal amet? Et õpetajad oleksid pidanud soovitama tal hakata kassapidajaks, sekretäriks, ajakirjanikuks, juristiks?

Aga kassapidaja amet on samuti madal ja ilmselt on sellisel tööpostil töötav inimene loll ning ei saakski kunagi midagi “paremat”. Sekretär on lihtsalt kena viis öelda, et sa olid liiga loll, et saada juhiks või juhiabiks. Ajakirjanik on vabalt üks jobu (või loll), kes toitub kollastest uudistest ja juristist ei maksa üldse rääkida. Need teenivad raha ju puhta valede ning pättide ja kaabakate kaitsmisega. Ühed lollid kõik.

Ja nii need stereotüübid kinnituvad. Pubekad, tiinekad, vanurid, blondid, brünetid, punapead, mehed, naised, ajateenijad, õpetajad, sekretärid, arstid, õed, tibid, suitsetajad, juristid, ärihaid, stjuardessid, kanaemad, rongaemad, alkohoolikud, alfaisased, narkomaanid, hipsterid, valgekraed, ossid, nohikud, tuupurid, patrioodid, geid, usklikud, paksud, peenikesed, belieberid, wannabed, copycatid jne jne jne. Take your pick!

stupid 2

Ausõna… Ma ei tea mitte ühtegi inimest, kes oleks väitnud, et talle stereotüübid meeldivad. Et on tore olla kutsutud pubekaks, tibiks, alfaisaseks või muuks sääraseks. Kes ikka vaataks enda sisse ja tunnistaks, et ka tema mingil määral stereotüüpe kinnitab. Suvaline Kati Tartust võib arvata, et kõik paksud inimesed on laisad ja neil puudub distsipliin. Anna Ameerikast peab peale Kaubanduskeskuste rünnakut kõiki islamiusulisi terroristideks. Ja Mirjam on arvamusel, et mehed, kes soovivad näidata end alfaisastena joovad palju alkoholi ning Kaitseväkke lähevadki mehed, kes soovivad oma alfaisasust demonstreerida. Sest teisi võimalusi meil ei ole. Kõik oleme lollid ja jobud ning kuulume ühte või teistpidi mõne stereotüübi alla. Sama hästi võiksime vaielda selle üle, kas mees on möku, kui ta lõbustuspargis ameerikamägedel ei sõida? On siis või? Aga kui sõidab, siis on adrenaliinihull?

Selles see häda ongi. Mida rohkem on neid, kes stereotüüpe enesele teadmatagi kinnitavad (ning neid oma lastele edasi annavad ja sisendavad), seda rohkem need stereotüübid kinnituvad. Mis ometi juhtuks, kui keegi mainiks sulle, et kõik ajateenistuses olevad noormehed ei ole seal sooviga tappa? Mis oleks, kui sa saaksid teada, et sinu algklassi klassijuhataja suitsetab? Kui sellel pubekal, kes sulle närvidele käib, on oma ettevõte? Kui sinu haiglaõde või günekoloog on meessoost? Kui blondil naisterahval on doktorikraad? Kui tõsine patrioot on lisaks ka ku klux klanni liige? jne. Mis siis juhtuks? Kas sinu arvamus sellest inimesest muutuks? Ilmselt küll.

Muidugi ei saa ma ka ise öelda, et sellest patust puhas oleksin. Sest kui ma kirjutasin ohvritest (siin), pookisin ma neile külge lauseid, mida suure tõenäosusega kõik ju ometigi ei kasuta. Kui ma kirjutasin Kaitseväest ja vinguvatest naisukestest (siin), tegin ma nalja kellegi armastuse üle ja see nõudis koguni eraldi Perekooli postitust minust. Ja “Kuidas vanainimesed apteegis käivad…” (siin) oli lihtsalt üks ood sellele, kuidas vanainimesed on aeglased ja pahurad. Kohutav, eks? Ma ei hakka üldse otsimagi neid kõiki teisi linke, kus ma olen rääkinud träänsivendadest, hobusemaaniast, noortest blogijatest jne jne. Samamoodi olen süüdi nagu kõik teised ja samamoodi mõnikord mõtlen stereotüüpselt. Pisike armas ja pealtnäha nii süütu kursakaaslane tõuseb ühel hetkel püsti ning läheb suitsule. See teadmine tabab mind justkui lahtine käsi pikki põske. Sest pisikesesed armsad neiud ju ei suitseta?

wait what

Ma ei oska isegi enam öelda, mis on selle postituse mõte. Mingil määral ei usu ma, et me oleksime valmis stereotüübidest täielikult loobuma. Tegelikult ei usu ma ka, et see oleks isegi täielikult vajalik. Aga ka minu jaoks on kusagil olemas see piir. Ma ei ütle emale, kes soovib lapse minuga kohtumisele kaasa võtta või õhtuks koju jääda, et ta on kanaema. Ma ei ütle emale, kes tuleb ilma lapseta kodust välja, et ta on rongaema. Ma ei ütle kellelegi, et tema mees on möku, kui ta Kaitseväes ei käi, et tema mees tahab olla alfaisane ja sõda mängida, kui ta Kaitseväkke läheb. Ja ma ei väida kellelegi, nagu oleks minu väärtushinnangud paremad teiste omadest. Umbes seal ongi minu piir. Selle teatava stereotüüpse arvustamise juures. Võibolla satun ma ise ka mõnikord sellele piirile lähedale, aga üldiselt tunnen ma, et suudan end piisavalt jälgida.

Kuna me viibime aga pidevalt keskkonnas, kus kõik, mis ei mahu „normidesse“, on taunitav, kipume seda suhtumist ka ise paratamatult üle kandma. Sellest ei ole aga kasu kellelegi. Sest kokkuvõttes arvustades teisi tugevdad sa vaid endas nende stereotüüpide kinnistumist. Ja sellisel juhul ei ole sul küll mõtet minna kusagile rääkima, kuidas sina stereotüüpe vihkad. Ühte või teistpidi oleme me kõik lollid, mäletad?

giphy-1

Selle pika jutu lõpetuseks aga küsin ma sinult, armas lugeja, kust jookseb sinu jaoks piir stereotüübi ja arvustamise vahel? Kust tuleb mõte öelda kellelegi, et tema arusaamad või väärtushinnangud on valed? Kust tuleb üldse mõte suhtuda inimestesse kui stereotüüpidesse ja kas oled võibolla ise tabanud end olukorrast, kus oled kellessegi stereotüüpselt suhtunud?

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...

12 mõtet “Stereotüüpidest…

  1. Helar

    sa kirjutad nii pikalt ja põhimõtteliselt mingit sisu kui sellist ei ole. stereotüübid on kasulikud heuristikud, kuid samas tuleb lihtsalt meeles pidada, et need alati ei kehti. samamoodi nagu klišeede puhul. ja ei olegi midagi otseselt halba kellegi pidamises stereotüüpseks (kunstiinimene, hipi, aktivist, ärihai…), kui sellega ei kaasne negatiivset hinnangut. sina millegipärast tood ainult negatiivseid näiteid, on võimalik, et see ütleb hoopis sinu kohta midagi.

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Jah, mulle on kombeks kirjutada asjadest pikalt ja jääda ühe koha peale justkui pomisema. Kas sellel just mingit sisu pole, seda ei oska ma öelda.
      Nagu ma ka ütlesin, siis ei olegi ma arvamusel, et stereotüübid peaksid täielikult kaduma ja olen sinuga igati nõus, kui sa ütled, et tuleks meeles pidada, et need alati ei kehti. Samas näed on meie seas neid, kelle jaoks tõepoolest ongi olemas ainult kaks võimalust (nagu kanaema ja rongaema) ning vahepealseid variante justkui ei oleks olemas. Inimene leiab, et üks neist on teisest õigem ning surub siis kusagil enda väärtushinnangut peale. Negatiivsed näited ongi toodud selleks, et näidata, kuidas inimestel ei ole võimalik selles mängus võita. Selles suhtes ei ütle see minu kohta midagi või kui ütleks, siis mida?
      Küll aga näen ma seda… Helar, juba mitmes kord kommenteerid sa minu postitusi ja sul ei ole midagi positiivset nende kohta öelda. Võibolla sa loed midagi muud ka ja nõustud, kuid seda ei kirjuta. Võibolla sa kirjutadki ainult siis, kui sa soovid vastu vaielda. Ei tea seda ka. Aga ma tunnen, et sa oled kuidagi juba ette minu suhtes negatiivselt meelestatud, kui sa siia lugema tuled. Kirjuta järgmine kord siis ka, kui sulle miski meeltmööda on, eks! 🙂

      Vasta
      1. Helar

        mulle on meeltmööda see, et tahad kirjutada natuke huvitavamatel ja olulisematel (minu jaoks, ja minu subjektiivse arvamuse kohaselt ka maailma jaoks) teemadel, kuid ikka ilmub sisult lahja ja pinnapealne rohkete sõnadega tekst. sellega mõtlen seda, et tundub, et muuhulgas näiteks see sama stereotüüpide teema ei huvita sind laiemalt, vaid sul on mingi isiklik olukord tekkinud rongaema-kanaema vastandusega, ja sellest tulenevalt üldistad. ometi on stereotüüpide “probleem” tegelikult miski muu (inimesele omistatakse mingid omadused, mida tal ei pruugi olla, tihti haloefektina, s.t. kui ta käib värviliselt riides, siis ilmselt on hipi, ehk siis on vabameelne, tantsib kuuvalgel ja ei salli tehnoloogiat). antud juhul ei pruugi stereotüüpidega midagi tegemist ollagi, äkki on lihtsalt probleem selles, et inimesel on kombeks sildistada ja kritiseerida, mitte vääriliste nimedega nimetada.

        Vasta
        1. Sirli Lump Postituse autor

          Täiesti õigus!
          Sõnaderohkust aga ei hakka ma suure tõenäosusega ka tulevikus piirama. Konstruktiivne kriitika on teretulnud ja arvestan sellega, kuid ma lihtsalt olengi selline superloll, kes ei oska korralikult lühikeseks asju kokku panna. 😀 My bad!

          Vasta
  2. Aili

    Mida aeg edasi, seda enam püüan endale ikka korrutada, et ei ole mõtet inimestele hinnangut anda kui ei tea, mis tegelikult toimub. Võib ju ühte moodi asi paista, aga tegelikkuses on asi hoopis teine, seega who am I to judge.
    Olen isegi kokku puutunud erinevate stereotüüpidega, kellest alguses oli üks arvamus, aga kui enda lähedane inimene oli samas situatsioonis, mõistsin, et asjad ei ole alati nii ühevärvilised. Näiteks see sõjaväkke mitte minemine. Päris ausalt ütlen, et enne arvasin 100% et iga mees peaks seal käima. Teades nüüd, mida need mehed seal suurema osa ajast teevad, ei leia, et see igale ühele vajalik on. Sama moodi kuulsin arvamust miks mu lähedane meessõber sinna minna ei taha. Ja ta ei ole minu silmis absoluutselt vähem mees selle pärast.
    Ise võitlen igapäevaselt selle kana- ja rongaemadusega (kerge liialdus). Vihkan mõlemat stereotüüpi ja kergelt morjendab, et midagi vahepealset ei paistagi olevat inimeste arvates :/

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Just nii ongi. Asjaolu, et minu arvamus kellegagi ei ühti, ei tähenda, et ma ütleksin talle, et tema mees on möku, isa on tropp ja tema ise on üleüldiselt halb ema. Sest nii ei ole. Inimesed ongi erinevad. Väikelapse emana vist ongi üks põhilisi asju see rongaema/kanaema jutt. Kusagil on ikka keegi, kes arvab, et kui sa mingi asjaga nõustud ja kusagile lähed, siis oled sa halb ema ja hiilid oma vanemakohustustest kõrvale ning kui sa ei lähe, siis on järgmine grupp inimesi, kes on pahased sinu peale, et sa ei suuda enda last nüüd jätta mõneks ajaks. There is no win.

      Vasta
  3. Mai

    Ma olen nõus, et on mitmeid stereotüüpe ja need ei kao mitte kunagi. Kahjuks riivab eriti silma/kõrva kui keegi sildistab hooga teisi ning kui talle vastatakse viisakalt (suuremat pilti pakkudes), siis argumenteeritakse veel silte juurde kleepides. Üldiselt peatakse heaks tavaks teiste arvamuste respekteerimist ja vbla isegi oma arvamuse muutmist kui on piisavalt põhjust. See pole häbiasi, see näitab, et inimene on arenemisvõimeline. Hea postitus kuna paneb kaasa mõtlema! 🙂

    Vasta
  4. G

    Mind on põhikooli algusest stereotüüpsete “nohik” ja muude “toredate” sõnadega sildistatud. Mingi hetk käis see väga pinda, aga siis lihtsalt kehitasin õlgu ja küsisin vastu “Ja siis?”. Noh, kui sõprade/sõbrannadega juttu ajan ja kedagi kirjeldan, võtan kasutusele teatud “sildid”, mis aitavad neil mu juttu mõista. Et noh, kui nad näiteks ei tea mu tuttavat Jüri, aga ma kasutan sõna “hipster”, saavad nad paremini jutu mõttest aru. Kellelegi otse aga silte külge ei poogi, et “õu, oss” vms. Ma ei teagi, kuhu ma nüüd kommentaariga jõuda tahtsin, aga põhimõtteliselt nõustun sinuga, stereotüübid on totrad asjad, aga ega need ära kao, muutuvad aja jooksul. Kes ikka teadis paar-kolm aastat tagasi kedagi hipsteriks kutsuda? 😀

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Jah… Ometi näed keegi on need nohik, oss ja hipster sõnad samamoodi tekitanud ja inimesed võtavad kohe kasutusele. 😛 Ongi nagu selline probleem, et ei tea kas on päris probleem, ei tea, mida sellest ja kuidas kirjutada aga näed puudutab kõiki. 😀

      Vasta
  5. Mati

    Olen Helari öelduga osaliselt nõus. Pikk jutt mille saanuks nö ühe lõiguga öeldud 🙂
    Kui nüüd teemas kaasa rääkida ja püüda konstruktiivset kriitikat jagada, siis leian selleks kolm nüanssi.
    Alustuseks pealkiri mis ei kajasta tegelikult kirjatüki sisu. Sisu järgi võiks olla pigem “Inimeste negatiivsest sildistamisest” vmt. Olgem ausad, selle lohiseva pika jutu mõtet otsides, kadus vahepeal tahtmine LUGEDA ja seega lasin mitmetes kohtades üsna pealiskaudselt silmad üle.
    Nüüd siis jõudsin kohe ka teise kriitilise nüansini. Ja see ei puuduta mitte Sirle kirjutamist, vaid inimeste lugemisoskust. Jah, tähti ju tuntakse ning osatakse sõnu ja lauseid kokku lugeda. Aga nn mõttega lugemist suurem osa inimestest ei valda. Kahjuks on käesolev kirjatükk küll paha näide sest see mõte on liiga pikaks nämmutatud aga avalikus ruumis kommenteerimiseks olevad asjad on üldiselt minu väite tunnistajateks. Võetakse suvalised silmahakanud fraasid ning kommitakse.
    Siit siis jõudsin kolmanda kriitikanoole juurde 🙂 Sageli kasutavad inimesed sõnu ja fraase mille sisust neil suuremat arusaamist pole. Mis on stereotüüp? Nii palju kui mina koolis sotsiaalpsühholoogiat studeerinud olen, siis see on hindav hoiakute kogum mis tekib reeglina vähese info põhjal. Need on muutuvad/muudetavad ning väga sageli ka abiks lihtsalt inimestega manipuleerimiseks. Sinu 9/11 mainimine on selles osas ideaalne näide kuidas USA-s kujundatakse suhtumist moslemitesse üldiselt.
    Mis nüüd Sinu küsimusi puudutab, siis minu jaoks on stereotüübid ja arvustamine kaks nii erinevat asja, et sinna mingit vahet joonistada on võimatu. Tuua siia veel samas kontekstis küsimus väärtushinnangute ja arusaamade kohta, tuleb vastuseks vähemalt diplomitöö kirjutada 🙂 Alustuseks selgitada mida need tähendavad (vähemalt kirjutaja jaoks) ja seejärel hakata neid siduma, et nad ühte juttu mahuks 🙂
    Isiklikult olen püüdnud stereotüüpe vältida ja nendega vahel ka nö võidelda. Nt see jutt meeste poolsest suurte tissidega blondiinide armastamisest 🙂 No ei lähe kõigile Pamela Anderssonid peale! Aga nii nagu ilmselt kõik inimesed, olen aegajalt ka ise kellelegi nn mõne stereotüüpidest lähtuva sildi külge pannud. Olgu selleks siis rullnokkadest 3-seeria bemmiomanikud (PS. tänasel päeval ei pruugi autoks enam BMW olla) või mõni keskmisest rumalam blondiin (mitte, et kõiki blonde lolliks peaksin).

    Kuigi minu vastus kah selline vinguva poolne on, kirjuta ikka edasi! Sa oskad huvitavaid teemasid leida ning kui mõnikord lähebki lappama, so what?! 😀 Praktika on kõige parem asi õppimiseks! Kui ei tee vigu ja kui neile näpuga ei näidata, ei oska ka paremaks ju saada! Ma pean enda kallal kah töööd tegema 🙂

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Oi mulle väga meeldis see pikk kommentaar! Ei tundunud, et vinguv oleks, vaid aus tagasiside. 🙂
      Vahel läheb tõepoolest lappama… Eriti siis, kui ma kirjutan seda teksti kell üks öösel ja tunnen endal survet see kindlasti järgmise päeva hommikuks avalduma panna. Samas on see teema täpselt selline, et sellest võikski kirjutama jääda. Nagu postitusest ka näha, siis ma alustasin selle kirjutamist ja päris täpselt vist ise ka ei teadnud kuhu ma välja tahan jõuda või mis on see point kogu selle jutu taga. Ära kaotada stereotüüpe ju ei saa ja kas peakski? Seega milleks üldse siis kõike seda kirja panna, mis on niigi loogiline? Aga nüüd on kirjas ja last ta olla. 🙂

      Aitäh kaasarääkimast! 🙂

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga