Tere, mina olengi see, keda kõik raamatukogude armastajad vihkavad!

Päris ausalt öeldes pole ma kunagi olnud suurem raamatukogude armastaja. Raamatud mulle meeldivad, lugeda meeldib ka, aga näed raamatukogud mulle ei meeldi. Võibolla on see tingitud sellest, et tegelikult meeldib mulle käes hoida uut raamatut, millel on see oma meeldiv lõhn ja mille ma saan läbi lugedes oma raamaturiiulisse asetada ning siis oma suva järgi sealt jälle lugemiseks välja võtta. Võibolla.

Kui ma noorem olin, siis pidi ikka kohustuslikku kirjandust laenutama ja kui raamatukogu oli koolis, oli see isegi okei. Kui oli vaja raamat tagasi viia, siis ma ikka hilinesin sellega natukene, aga kuna raamatukogu oli ju ometigi samas majas, kuhu ma iga päev minema pidin, siis sain sellega hakkama. Ajad aga läksid edasi ja ma tundsin ühel hetkel vajadust update‘i jaoks ja suundusin selleks Keskraamatukokku linnas. Siis ei olnud neil ka seda süsteemi, et said raamatu tagastada sama raamatukogu mõnda teise harusse, mis nüüd on väga mugavaks osutunud. Ja mis te arvate, kas ma viisin linnas asuvasse raamatukogusse raamatud õigeaegselt tagasi? Eiiiii!

Seega, saame tuttavaks, mina olengi see jobu, kes hoiab raamatuid enda käes kuid ja kuid, ega vii neid peaaegu mitte kunagi õigeaegselt tagasi!

Mõned aastad tagasi käisin sõbrannaga väljas, kes nii muuseas mainis, et ootab parasjagu, et keegi mingi raamatu raamatukokku tagasi tooks, kuna tema on järjekorras järgmine. Tähtaeg pidavat kohe kohe kukkuma ja sõbranna oli väga õhinal, et saab lõpuks oodatud raamatut lugeda. Mina muidugi end tundes vaatasin suurte silmadega talle otsa, et mismõttes? Miks sa arvad, et keegi raamatu õigeaegselt peaks tagastama? Sest täpselt nii jobu olen mina olnud. Ma põhimõtteliselt isegi pole mõelnud, kas kellelgi teisel ka mõnda raamatut vaja oleks läinud. Või kui olen, siis eksleb see mõte üksinda kusagil minu ajusoppides ja otsib kõrbest vett.

Põhimõtteliselt algas see kõik ju tegelikult lihtsalt. Ma laenutasin raamatu mõttega see kindlasti õigeks ajaks tagasi viia, kuid unustasin selle siis ära. Ma isegi ei mäleta, kas keegi sellel ajal meilile teateid saatis, et no kulla inimene, too see raamat palun meile tagasi, eks! Ühel hetkel muidugi tuli mulle raamat meelde, aga selleks ajaks oli nii palju aega juba mööda läinud, et ma natukene isegi kartsin seda tagasi viia. Seega vältisin ma seda veel lisaks mõned kuud. Viivis peaks selleks ajaks olema kasvanud juba tohutuks ja kust ma selle raha siis võtan? Varusin endale hoolega ikka mitukümmend krooni valmis ja lõpuks otsustasin selle raamatu ikka tagasi viia.

Raamatukogutädikene aga vaatas mind üle enda prillide ja teatas siis, et viivisetasu on umbes kolm krooni ja mingid sendid. Tõsiselt??? Kolm krooni… Tappev. Ma olin seda raamatut hoidnud enda käes kuid ja olin ilmselgelt valmis maksma 30 krooni ja nemad küsisid minult sendikesi. Siis polnud veel seda süsteemi samuti, et said raamatut internetis lihtsalt pikendada, ilma probleemideta. Lahkusin ja mõtlesin, mida ma oma rahamägedega nüüd peale hakkan. Nii palju vaba raha…

saving-money-gif

Nüüd aastaid hiljem ja olles raamatukogusid juba pikemat aega vältinud, oli mul taaskord vajadus ühe raamatu järele. Septembris laenutasin ma selle igati mõttega, et olen nüüdseks end parandanud ja viin selle kohe tagasi, kui olen koolitöö ära teinud. Muidugi pikendasin ma seda järjepidevalt kuni novembrini. Seejärel võtsin ma end kokku ja leidsin ühel tegemisi täis päeval aega, et korraks raamatukogust läbi joosta ja see asi lõpuks ära klaarida. Kaua ta seisab mul laual ja kasvatab endale tiibu, et ise sinna raamatukokku tagasi lennata?

Muidugi tuli välja, et just see päev (of all days) oli mingi korrastuspäev ja raamatukokku ma ei saanudki. Nagu reaalselt. Ma ei hakanud sellist asja netist järele vaatama, sest kui suur see tõenäosus ikka on? Vantsisin muidugi pettunult tagasi koju ja pikendasin heaga raamatut edasi. Viis kuud hiljem (nüüd jaanuaris) leidsin ma lõpuks võimaluse see raamat tagasi viia. Viis kuud. Ja lõpuks maksin ma selle eest veel viivist umbes 15 senti, mis endiselt ei motiveeri mind järgmine kord rohkem vaeva nägema.

Vihake mind nüüd ja lööge risti aga ma tean, et ma teeksin seda uuesti. Kui ma just ei saa raamatuid tagastada enda maja kõrval asuvasse raamatukogusse, siis võivad need minu kodus laua peal puutumatult vedeleda, kuni ma aega leian, kuni keegi neile ise järele tuleb või kuni nad endale tiivad kasvatavad ja ise tagasi lendavad. Endal on ka nõme mõelda, et ma selline jobu olen, aga mis teha. Ma soovitaks heaga raamatukogudel tõsta seda tasu, mida peab maksma raamatute üle tähtaja hoidmise eest. Tõsiselt. Palun tehke seda!

Ja kes teab… Võibolla maksan ma veel endiselt kõikidele raamatukogudele kätte selle eest, et keegi kunagi teises klassis minu nimel kooli raamatukogust raamatud laenutas ja neid tagasi ei viinud. Mina pidin siis emaga kodust kaks raamatut kooli raamatukogule kompensatsiooniks lihtsalt ära andma. Ma isegi ei tea, millest need raamatud rääkisid, aga ma olin väga morjendatud ja nördinud sellest, et raamatukogutädi mind ei uskunud selles, et mina neid raamatuid laenutanud ei olnud ning sundis mind ikkagi valima, mida enda kodust neile ära anda!

Milline on teie suhe raamatute ja raamatukogudega? Külastate neid? Või arvate samuti, et parem on raamatuid ikka ise osta? Mis sellest, et nende jaoks oma väikese sõrme ja ühe neeru maha peab müüma. Sest kõik raamatud, mida ma nt tahaksin endale koju, maksavad kokku põhimõtteliselt hingehinna!

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...

8 mõtet “Tere, mina olengi see, keda kõik raamatukogude armastajad vihkavad!

  1. Anonüümne

    Kahe käega raamatukogu poolt. Ja ütlen kohe ausalt (ja sinu tekstile toetudes), et oled ikka jobu küll, et õigel ajal tagasi ei vii. Kas siis kohusetunnet üldse ei ole? Natuke võiks ikka teiste inimeste peale ka mõelda, sest äkki on kellelgi vaja just seda raamatut, mille sina oled laenutanud ja mis sul kuid juba laual tolmu kogub, sest sa lihtsalt ei viitsi seda tagasi viia. Tõsi, tõenäosus on väike, aga ikkagi olemas.
    Miks sa siis üldse raamatuid laenutad, miks ei osta neid? Ka neid, mis õppimiseks vajalikud?

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Eks üldjuhul näitab see, et raamatut pikendada saab ka seda, et kedagi järjekorras sellele raamatule ei ole. Just seetõttu võibolla ei tõttama ma ka kohe raamatut tagastama ja tuleb ka ausalt tunnistada, et asi pole kohusetunde puudumises või viitsimises. Asi on ajas. Seda aga napib mul päris korralikult. Samas ei saaks öelda, et ma nüüd kuid ja kuid muudkui uusi raamatuid võtan ja neid tagasi ei vii, vaid tegu pigem ikka selliste üksikute juhtumitega, mis alati ja alati samamoodi lähevad. Nagu ma ka mainisin, siis olen aastaid raamatukogusid selle pärast ka vältinud ja raamatud pigem lihtsalt endale ostnud.

      Kuid jah, kokkuvõttes on sul õigus, jobu olen küll! :/

      Vasta
  2. Häly

    Ma pole päris pika aega raamatukogu külastanud(kooli raamatukogus õppimised ei lähe arvesse). Tahan siiski, et mul raamat endal olemas oleks. Seega raamatute peale kulutan ikka päris kõvasti.

    Vasta
  3. Sigrid

    Olen ise suur-suur raamatuaustaja ning satun raamatukogudes ja raamatupoodides meeltusse ekstaasi! 😀
    Varem käisin rohkem rohkem raamatukogudes, nüüd ainult kooli omas, kui on vaja õpikuid/õppematerjale laenutada. Ütlen ausalt, et ma ei ulge lihtsalt mujalt raamatuid laenutada, sest oma kiire elutempo juures ei pruugi ma enam leida seda aega raamatute õigeaegseks tagastamiseks. Raamatud on tõesti hingehinnaga ja ostan ainult neid, mida ma tean, et naljalt teiselt ringilt ei leia (spetsiifilised erialaraamatud).
    Küll aga avastasin hiljuti Soomes sellise suurepärase asja, et teise ringi raamatud maksavad vaid mõned sendid! Vähemalt kord kuus käin Taaskasutuskeskuse,s kus on lademetes uusi raamatuid (isegi populaarseid ja hiljuti ilmunuid, mis on poodides üle jäänud) ning ostan endale paar riiulitäit juurde 😀 Viimane ost oli üheksa raamatut ja 3 sõnastikku kokku 7eur eest 🙂

    Vasta
  4. S

    Mul kahjuks pole võimalik osta kõiki raamatuid, mida lugeda tahan, seega käin raamatukogus tihti. Pean sinna ekstra minema, ei jää tee peale, aga see on nii tore koht, et käin hea meelega. Raamatukogutöötajad on ka eriti sõbralikud ja vastutulelikud alati kõiges (mõne hilinemispäeva puhul viivist ei võeta jne).

    Ma olen see hull, kes jälgib, et millal ilmunud raamat raamatukokku jõuab ja saab juba reserveerida endale ja millele järjekorda panna jne. Korraga on raamatukogust laenutatud 15-30 raamatut enamasti. Mõnda raamatut hoian ka päris pikalt käes, kui järjekorda pole, siis miks mitte. Järjekorraga raamatud viin õigel ajal tagasi just sellepärast, et tean, mis tunne on enne eksamit närviliselt raamatut oodata 😀 Kuigi ilukirjandust see enamasti ei puuduta (aga siis motiveerib nt see, et järjekorras 50 inimest ja nad kõik ju tahavad ka lugeda).

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Õnneks mul sellist asja pole kunagi olnud, et tean, et inimesed on järjekorras ja siis ei vii tagasi ikka raamatut. Mul rohkem nagu probleem sellega, kui ma tean, et pole nagu vaja ka. 😀 Samas alati on ju võimalus, et inimene ootab raamatut aga ta lihtsalt pole ennast järjekorda pannud. 😛

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga