Tõsiselt, naised?


 

Põhjus, miks ma selles postitustes just naistele rõhun, on tegelikult lihtne. Mulle tundub, et just naised on sellised inimeseloomad, kellele on iseäralik mõtlemine, et kui kuskilt midagi loetud või kogetud on, siis nii ongi õige ning just nii peakski toimima. Mehed on selles suhtes natukene tagasihoidlikumad. Muidugi ei tähenda see, et antud mõtteid saab üksühele kõikide naiste kohta üldistada (absoluutselt kohe kindlasti ei saa) või, et mehed kunagi nii ei käituks (sest ma usun, et kusagil garaažis teiste semudega mässates lööb neilgi see loomus mõnikord välja), kuid põhimõte on ju lihtne… Inimesed leiavad tihti, et nad teavad midagi väga hästi ning otsustavad siis enda arvamuse teiste omale vastandada ja leida, et ainult neil on õigus.

Me võimegi iga päev näha internetis nii palju kommentaare või postitusi selle kohta, kuidas keegi vastandab enda arvamuse teiste omale ning leiab, et ainult temal on õigus. Minu arust lööb see eriti välja naistel, keda saab nimetada ka emadeks. Ma tegelikult täiesti mõistan, et lapse sünnitamine on suur tegu ja seda peabki austama, kuid ma ei suuda mõista seda, kui naine hakkab seetõttu leidma, et tal on õigus kritiseerida kõiki, kelle arvamus laste kasvatamises tema omaga ei ühti.

Tegelikult lükkaski mind seda postitust kirjutama üks lihtne kommentaar marimelli Facebooki lehel, mis imestunult (ja minu jaoks natukene halvakspanuga) küsis, kas tõepoolest antakse pisikesele Hedonile mitut erinevat piima segamini. Lihtne asi iseenesest eks? Keegi kuskit kuulis ja luges, et beebile ei tohiks anda palju erinevaid piimasegusid või noh, mida need piimasegud üldse annavad lapsele, rinnapiim on ikka kõige parem ja üldse mismõttes??? Kas on tõesti võimalik, et üks ema enda lapsele sellist piina valmistab, et pakub talle erinevaid piimasegusid ja mistahes gaasidega ta riskib või mina ei teagi, mis teema seal üldse taga on ja miks seda teha ei võiks. Ei ole näed ekspert. Aga see sama lihtne kommentaar väljendas minu jaoks täpselt seda sama olemust. Keegi oli vastandanud enda arvamuse teise inimese eluga (või siis arvamusega) ning leidnud, et on vaja teatraalselt imestada selle üle, et keegi võiks toimida kuidagi teistmoodi, kui tema seda teeks. Üllatus-üllatus!

shock

Ja selliseid naisi näeme me iga päev kusagil kommenteerimas ja asjatamas. Ma ei ole ise ema ja võibolla on see mingi emalik instinkt, mis neis välja lööb, et kui kord oled lapse ära sünnitanud, siis tunned endal kohustust päästa kõik teised vaesed võsukesed nende jubedate vanemate käest, et teised ikka ei teeks selliseid vigu, mida sina loomulikult mitte kunagi ei teeks vms. Ja, et need vaesed lapsukesed ei peaks kannatama vanemate lollide otsuste pärast nagu erinevad piimasegud, korduvkasutatavad või ühekordsed mähkmed ja ossapühapüss ökotooted. Et nemad ikka korralikult annaks lapsele süüa, magaks õigetel aegadel, sööks kindlaid toite kindlatel kellaaegadel, jalutaks mingi aja päevast lapsega, vannitaks nii või nii palju kordi ja teeks ühte või teist asja, mida sina leiad, et oleks kõige targem teha. Rõhk sõnadel “sina leiad”!

Ma ausalt ka ei tea, kuidas selline asi toimib, aga iga kord, kui ma näen inimeste poolt selliseid kommentaare, siis pisikene minimina minu peas juba ammu karjub ahastusest. Mis vahet sel on, kuidas teine inimene oma last kasvatab? Või üldse oma elu elab? Kas see on kuidagi sinu vastutada, et mõni ema käituks just nii nagu sina õigeks pead? Kas see on sinu laps, et sa võiksid teha selliseid otsuseid ja panna halvaks seda, kuidas teine on otsustanud toimida? Või mida? Et kui sina oled otsustanud nt oma lapsest mitte ühtegi pilti avalikult üles panna (sest noh, laps peaks ise seda otsustama ja issakene keegi võib tema identiteedi varastada või mis tahes muul viisil kuritarvitada seda informatsiooni, mis üles on pandud), siis põhimõtteliselt on vale see, kui keegi teine avaldab midagi, mida sina vajalikuks ei pea? Tõsiselt?

Taaskord, mul ei ole lapsi, kuid ma olen päris tugevalt arvamusel, et isegi kui nad mul oleks, siis ei käiks ma kusagil ringi ja ei määriks inimestele enda tõekspidamisi lastekasvatamisest pähe. Ma täiesti mõistan, et inimene võib arvamust avaldada nii, et ta räägib, kuidas tema varem on teinud või mida tema teeks ning selgitab siis oma mõtete tagamaid. Seejärel võib ema (või naine) siis ise otsustada, kas ta võtab antud nõu kuulda või mitte. Kas ta seda teeb on tema enda asi, tema enda vastutus ja mis asja on sinul siis selle pärast tõmmelda? “Mis ta siis küsib nõu, kui ta niikuinii seda ei kuula?” lajatab inimene selle peale muidugi rusikaga vastu lauda. Sest ilmselt andis ta nõu ainult selleks, et teine inimene saaks seda võtta püha tõena ja selle järgi toimima hakata. Tõeläte on paljastatud ja puha.

84010-and-the-truth-shall-set-you-fr-1mqE

Muidugi on asju, mis minu (või suurema osa inimkonna) jaoks on taunimisväärsed. Näiteks ma vaatan natukene viltu rasedate suunas, kes suitsetamist maha ei jäta ja rahumeeli edasi lasevad end pidevalt millegagi välja vabandades. Samas pole ma ka ise suitsetaja, seega võibolla olen nüüd silmakirjalik? Sest noh… Küll pole hea jätta hetkega maha ja näed kusagil oli keegi, kes samuti suitsetas ja midagi ei juhtunud jne jne. Aga kokkuvõttes ei ole minu asi hakata selle naise last tema ema käest kuidagi päästma. See ei ole minu vastutus. Mina ei ole see inimene. Mina ei ela tema elu ja pole minu asi talle ette kirjutada listi reeglitest, mida ta täitma peab. Võibolla ma sooviksin tõesti paljusid aidata ja võiksin sellele emale öelda, et palun ürita siiski lõpetada, kuid kui ta seda ei tee, on see tema otsus. See on tema elu ja asjaolu, et mina sarnaselt ei toimiks, ei tähenda, et ma käiksin kuskil ringi ja pasundaks, et põhimõtteliselt kui teised ei käitu nii nagu mina, siis on nad halvad emad, halvad naised, halvad inimesed. Mistahes asi see siis oleks, milles minu arvamus nendega ei ühti.

Võibolla on raseduse ajal suitsetamine ka natukene äärmuslik näide. Enamik inimesi ju paistab siiski teadvat ja arvavat, et sellisel ajal suitsetamine ei ole okei. Samas aga näed leiame me nii palju näiteid palju pisemate asjade seast. Küll ei ole hea lapsi vaktsineerida, siis on. Siis ei ole hea anda lapsele ühte või teist asja või lasta tal teatud vanuses arvutiga mängida üle teatud aja. Järgmisel hetkel oleks vaja lapsega teha miljon tegevust päevas, et teda arendada ning samas anda talle ruumi ise õppimiseks ja mängimiseks. Ökotoodetest ja muudest asjadest ärme üldse hakka rääkimagi. Sest laps peab tegema seda ja seda ja seda, muidu kasvab temast alaarenenud käpard või vastupidi tal puudub lapsepõlv vms. Ja üleüldse, kui see “ema” vastavalt ei käitu, tuleks temalt ilmselt see tiitel üldse ära võtta ning talle otsa ette suur must silt kleepida, mis kõigile kaugele teada annaks, et näed halb ema on tulekul.

Ja nii ma vaatan ja vaatan neid naisi, kes selliseid lastekasvatusmeetodeid pidevalt teistele peale suruvad ning survestavad naisi olema ideaalsed või pigem käituma teatud viisil. Sest keegi on oma peas defineerinud enda ideaalsuse normi ja leiab selle ainuõige olevat. Ja nii peaksid naised siis nägema roppu vaeva ja ajama näpuga järge minutitel, ampsudel ja kõigel muul, mida on võimalik loendada, et kuidagi üle hüppata sellest latist, mida nimetatakse normaalsuseks. Ja ausõna, mul peaaegu läheb süda pahaks, kui ma näen, kui vastikud ja õelad võivad inimesed olla lihtsalt selle pärast, et nende ideaal ei vasta kellegi teise omale.

Ma ei tea, kui palju emasid minu blogi loeb, kuid kas Teiega on kunagi nii olnud? Olete tundnud endal survet toimida mingit teatud moodi või järsku mitte mainida kellelegi, et te kuidagi teistmoodi otsustanud olete? Sest ilmselgelt tooks see jama kaela ja näed ei julgegi mainida? Mis te arvate, mis sunnib naisi nii teiste tegemisi kritiseerima ja oma arvamust teistele vastandama? Tõsiselt?

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...

13 mõtet “Tõsiselt, naised?

  1. Liina

    Mina vaatan ka selliseid “õiendajaid-kõiketeadjaid” hämminguga. Üks mu tuttav on näiteks selline, et tema arvamusavaldused võivad olla heast südamest ja mitte mõeldud ärapanemiseks, kaagutamiseks või midagi muud sarnast… AGA need alati kõlavad väga negatiivselt, sest tema eneseväljendus võib kohati pisut veider olla. Kui vahel temaga vestlema satume, siis ma pean igakord kõigepealt mõttes karjuma “Mis mõttttes Sa sellist asja ütled/küsid?!”, veidi rahunema ja siis üritama kogu ta juttu neutraalsena võtta 😀 Nii ma julgengi arvata, et nende emade seas mõned võib-olla lihtsalt väljendavad end natuke puudulikult ja automaatselt jääb mulje, et nad üritavad teisele poolele selgeks teha, et nende arvamus on ülem.

    Vasta
  2. Sigrit

    “Sest keegi on oma peas defineerinud enda ideaalsuse normi ja leiab selle ainuõige olevat.”- nii õige! Ja ka nii laialdaselt leviv. Mitte ainult laste kasvatamise osas, vaid ka näiteks nende saamise osas. “Õige oleks selles vanuses juba laps saada” vms. Mis iganes eluaspektides on alati keegi überinimene, kes teab TÄPSELT kuidas elama peaks. Üritan isiklikult nendest naisjumalustest mitte välja teha, kuigi aegajalt viskab küll tuju nulli.

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Mul on sama. Üritan ikka mitte välja teha, sest kokkuvõttes on see jälle nende inimeste elu ja kui nemad tahavad olla nö need targutajad, siis las nad olla eks. Samas näed tuleb üks selline pisikene kommentaar ja ma tunnen, et ma hakkan sellele teemale nii palju mõtlema, et miks küll ometi peab nii? Ja ongi nagu jälle mingi karikas täis saanud. 😛

      Vasta
  3. lihtsaltmelon

    Ma ei ole kaugeltki ema, aga ma kardan, et minust saaks üks nendest õiendajatest. Enda peas õiendan ma juba praegu.
    Miks? Väga lihtne – Kujutage nüüd ette, et selliseid õiendajaid ja mõtlejaid olemas ei olekski…. See tähendaks seda, et lastekodus oleksid tõesti ainult orvud ja ülejäänud elaksid kohutavates tingimustes, sest “Mis see teise asi on kuidas mina last kasvatan”. On ikkagi mingid piirid, kus ON teise asi. Sama hästi võiksid seda ju öelda kodus lapsi vaeseomaks peksvad inimesed, näljutavad inimesed jne. Ja tõesti, ma tahaks igale emale kõrvakiilu anda, kes sunnib oma last olema taimetoitlane, sest MINU kogemus taimetoitlasena on halb. MINU arvates on see vale ja MINA avaldan selle kohta arvamust. Samamoodi nagu see sama taimetoitlane avaldab arvamust lihasööjate kohta.
    Selliste kommentaaride puhul tuleb alati arvestada, et julged sõnavõtud saavad sõimu tagasi.
    Ja üleüldse arvan ma, et kõik rasedad võiksid saada riigipoolt elementaarse arengupsühholoogia kursuse või midagigi, mis õpetaks neile natukene baasteadmisi laste kasvatamisest. Muidugi, arvestades kui varieeruvad on meie riigi erinevad esmaabi kursused, siis samamoodi oleks ka seal loterii, kas kuuled asjalikku infot või umbluud.

    Igatahes jah, mina siiralt usun, et need õiendajad lihtsalt hoolivad ja tahavad sellele võõrale lapsele head ja sellepärast jagavad enda teadmisi. Selle nägemiseks on vaja lihtsalt tugevad prillid ette panna, mis kõik ebaviisakad tekstid viisakaks filtreerivad.

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Eks ma tunnistan, et mõttes võin ma ise ka kõvasti rohkem õiendada ja ikka kui näed midagi siis võiks ju öelda. Kuid tegelikult on ehtne vahe olemas justkui aitamisest ajendatud ütlusel ja ehtsal õiendamisel. Kedagi halvaks emaks pidada nt selle pärast, et ta ei kasuta korduvkasutatavaid mähkmeid on natukene erinev sellest kui vanemad (või ema) last reaalselt näljutavad või peksavad.

      Ja jah, laste eest otsustamine nt taimetoitluse koha pealt. Oi taevas. Kohe ei oskagi midagi mõelda. Ei pea seda õigeks. Samas ei lähe emaga kamandama ka kui tema nii on otsustanud sest kokkuvõttes ei ole minu asi seda ju emale ette kirjutada.
      See riigipoolne arengupsühholoogia mõte aga on küll super idee! 😉

      Vasta
      1. N

        Ma olen põhimõtteks küll võtnud, et ei tasu lollidega vaielda, loll võidab sind kogemusega ja veab su enda tasemele, siis miks peaks laps loomade laipasid sööma selleks, et täisväärtuslikult elada?

        Vasta
        1. Sirli Lump Postituse autor

          Eeee… Mis sinu jutu mõte on? Et lapsed ei tohiks liha süüa või vähemalt sinu lapsed ei tohiks, sest sina oled selle nende eest ära otsustanud? Kas see pole mitte oma tõekspidamiste tõsine pealesurumine? Kui sinu vanemad oleks nt tugevalt usklikud või ma ei teagi… Kuuluksid täiesti juhuslikult ku klux klanni ning oleks sind kasvatanud väikesest peale samades uskumustes, siis kas see oleks ka okei? Või sooviksid sa ise valida?

          Kokkuvõttes nagu ma mitu korda ka välja olen toonud, siis igaüks kasvatab oma lapsi ikka nii nagu tema tahab. Olen selles suhtes tolerantne ehk siis kui sina soovid kasvatada neid nii, siis lase käia. Sinu lapsed, sinu valikud. Aga palun ära tule mulle (ja minu tulevastele lastele) enda valikuid peale suruma väljendiga nagu “looma laip”.

          Vasta
  4. Sigrid

    Erinevaid piimasegusid ei tohiks jah läbisegi anda. Aga mitte selle pärast, et need lapsele otseselt midagi halba teeks vaid selle pärast, et kui mingi piima vastu nt allergia või tundlikus on, siis seda on raske kohe kindlaks teha, millest. Täpselt sama moodi on lisatoiduga alustamise puhul. Paar päeva ühte kindlat anda ning vaadata, kas lööb mingi allergiline reaktsioon välja või ei, siis võtta järgmine katsetamiseks. Soovitatakse isegi ca nädalajagu ainult ühte pakkuda. Minimaalne peaks olema 2-3 päeva, sest kõik allergiad ei löö kohe esimese ampsu peale ka välja. Niiet selle koha pealt ma arvan, et oli pigem väljendusoskuses asi ja inimene ei mõelnud üldse pahaga seda.

    Olen ma ise ka kohati selline kaagutaja aga üritan ennast tagasi hoida. See ei tähenda, et iga kord kui arvamused ei ühti, siis ma pasundama kukuks. Aga kui ma ikka näen, et inimene tõesti on loll ja teeb idiootsusi, siis ma oma suud kinni hoida ei suuda. Ja tihtipeale tuleb välja, et inimesel polnud õrna aimugi, et asi võiks halvasti mõjuda. Endal ka sõbranna andis aastasele lapsele mett muude magustajate asemel. Ja kui laps haigeks jäi, andis veel topeltannuse, sest see on ju inimese puhul tervendav. Ja tal ei olnud õrna aimugi, et lapse jaoks on mesi väga suur allergeen ja et lapse haigusnähud võivad olla seotud just nimelt sellega (Hingamisraskused/astma, lööve jms.). Noh tema ütleski, et ta tõesti ei teadnud ja ongi korras. Mõni teine aga nähvab, et ise teab mis teeb. Et 8 kuusele lapsele on okei nussasaia sööta ja last ei saa vati sees kasvatada. Mis seal ikka. Ju minu poiss siis kasvab vati sees aga shokolaadi ma talle tõesti veel ei anna enne teist eluaastat vähemalt. 🙂

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Sellised asjad nagu mee andmine ja sellest emale rääkimine (noh, et ei tohiks) on minu arust täiesti okei sest tõepoolest inimene ei pruugi ise teadagi. Ja aitamine on ju igati okei. Aga kui ikka keegi peab sind halvaks emaks sest sa nt ei taha kasutada korduvkasutatavaid mähkmeid või teisi ökotooteid, siis on natukene kurb küll.

      Vasta
      1. Sigrid

        No see on tõesti väga teine teema. Iga üks vaatab ise, kuidas ja mida kasutab. Mina ei viitsi mässata nt korduvkasutavate mähkmetega, ühekordsetega on palju lihtsam. Aga kes viitsib, siis palun väga, nende valik ju. Inimesed on erinevad, mis seal ikka..

        Vasta
  5. KHHK

    Olgem ausad – 99% beebide/väikelaste emadel on liiga palju vaba aega. Paljud rakendavad seda nõmedal viisil ehk kritiseerivad, klatšivad ja näägutavad. Mina läksin ka veidi imelikuks, kui pärast lapse sündi kuu aega ainult lapsele pühendusin. Siis hakkasin uuesti tööle ja õppima ning muutusin jälle normaalseks 😀
    Mina vaatan viltu ainult nendele, kes täiesti kuritegelikult rikuvad enda lapse tervist, kuigi on korduvalt ja põhjalikult teaduslikult tõestatud, et antud teguviis omab kahjulikke tagajärgi. Sinna alla kuulub nt magusate kohupiimakreemide söötmine 5-kuusele, raseduse ajal joomine/suitsetamine jne.
    Ise olen paljude meelest paras ökomemm (pooldan taaskasutamist, lapsel kasutan ka riidest mähkmeid, eelistan “jamavabat” kosmeetikat/kodukeemiat jne), aga räägin sellest ainult siis, kui tuntakse huvi. Vahel on natuke kurb, kui vähe inimesed oma tegude tagajärgedele ja planeedi tulevikule mõtlevad, aga irisemine ja sõim ei ole kindlasti edasiviiv lahendus.

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Meil on vist väga sarnased mõtted ja vaated. 🙂

      Nagu ma miljon korda siin korrutasin, siis mul lapsi küll ei ole, aga ma juba praegu teadvustan endale, et kui mõnikord hakkab mul ühes nö olekus igav, siis hakkan ma ise nt mehega draamat keerutama või niisama lolli juttu suust välja ajama. Mida rohkem ma seda teadvustan, seda vähem ma õnneks sellist jama ka teen. Win-win. 😛

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga