Kuidas ma kunagi koolis spikerdasin…

Kuna mul praegu on koolis olnud sisuliselt esimesed kaks eksamit, milleks pidi reaalselt midagi õppima, pingis istuma ja testi või tööd kirjutama, siis tulid mul muidugi meelde igasugused ägedad viisid, kuidas kunagi sai koolis spikerdatud.

Ei, ärge saage valesti aru, magister ei ole üldse nii kerge, sest enamasti tuleb sul kirjutada miljon uurimistööd, viia ise läbi intervjuusid, kirjutada veel mõned kümned esseed ja siis teha kaheksakümmend üheksa kodutööd erinevates vormingutes sinna otsa, kuid õnneks saab enamikus ainetes tubli tööde tegemise ja kohalkäimise eest hinde kätte. See on ju super!

Igatahes hakkasin ma mõtema sellele, kuidas kunagi sai spikerdatud ja noh olid ikka ajad ja majad. Nagu te juba aru olete saanud, siis mulle ilmselgelt meeldib minevikus tuhnida ja igasugu vanu asju meenutada. Kõikide nende TAGide ja muude selliste asjadega. Aga vahet pole eks. Fun times!

Kui me veel päris väiksed olime ja koolis oli matemaatika töö, siis me kasutasime sõbrantsiga tema joonlauda vastuste vahetamiseks. See oli tal selline suur ja kollane ja selle taha sai täpselt kirjutada kõike ning hiljem ära kustutada. Nt kirjutas üks meist, et “mis viienda vastuseks said?” ja siis kontrollisime nii, et meil oleks samad vastused. Kui olid, siis oli ülesanne ju ilmselt õigesti lahendatud.

giphy (1)

Ühel hetkel aga tekkis vajadus mul enda joonlaua järele ning siis sai muretsetud selline puust joonlaud, mille äärtesse oli kleeplint paigutatud. Umbes nagu “vaadake mind, mul on nii vana joonlaud, et seda peab kleepindiga koos hoidma” wink wink. Kleeplindi alla aga sai ju paigutada mingi paberriba, millele oli eelnevalt spikker valmis kirjutatud. Neid tegin ma siis muidugi klassikaaslastele ka. Ainult, et tänu sellele, et ma kõigile neid kirjutasin, ei läinud mul enamasti enda omi enam vaja, sest ma olin kogu teksti nii palju läbi kirjutanud, et paha hakkas.

Nende eelmiste spikritega seoses tuligi mul meelde, kuidas mul oli üks tähtis venekeele töö ja ma tegin neid spikreid igaks juhuks endale kolm tükki. Üks nagu ikka joonlaua taha ning teised nt pinalisse ja vihiku vahele. Kuhu iganes vaja. Töö pidime kirjutama siis vihiku sisse ja selle hiljem ära andma. Ja siis nagu lollakas andsin ma vihiku ära koos spikriga selle vahel.

giphy

Tunni lõpupoole tuli meelde, et kui õps seda vaatab, siis leiab ta koos tööga spikri ka ja nii ma siis väitsingi talle, et mul oleks vaja korraks vaadata, kas ma vastasin ühele küsimusele õigesti. Vedas, sain enda spikri enne suurt katastroofi kätte. 😛

Siis oli kusagil see levinud etapp, kui sul oli ümmargune pinal ja selle sees oli spikker. Nii sai lihtsalt luku lahti teha ja sealt vajalikku lugeda. Kui õpetaja aga hakkas mööda minema, siis tõmbasid lihtsalt luku tagasi kinni. Easy!

Kui pinalid ja muu kraam enam laua peal lubatud ei olnud, siis sai tehtud ka spikreid pastakate sisse. Nt selline ilus punaselt kumav pastakas võis enda sees peita üleni täis kirjutatud paberit. Palju sinna muidugi ei mahtunud, aga midagi ikka. Või siis mapp, mille pealmine kaas oli siniselt kumab ja läbipaistev. Selle sai ju võtta paberilehe alla, sest palja laua peal ei tahtnud pastakas hästi kirjutada. Kuni see polnud vastav aine, oli ju okei.

Matemaatikas sai aegajalt pliiatsiga kirjutatud üksikuid valemeid ka suure taskukalkulaatori tagakaanele. Sealt olid need näha ainult teatud nurga alt ja kaanele sai alati kalkulaatori peale panna oma sigaduse paljastamise vältimiseks. Kuigi see oli ka kõik, sest matemaatikas pidi ju ikkagi oskama ülesannet lahendada ka ning seda spikerdada polnud võimalik. Kui koonuse valem oli olemas aga lahendust polnud, siis oli olukord ikka natukene nukker. Nagu…

tumblr_mv2r0y2KqJ1sbd8szo1_400

Kui muusikas oli aeg selleks äratundmistööks, kus õpetaja pani mingi helilooja pala peale ja meie kirjutasime, mis see on, olid meil isegi välja töötatud eraldi käesignaalid. Nt oli vaja ära õppida 15 pala ning need, kes vastust teadsid pidid käsi põsakil konutama ja hoidma põse juures nii palju sõrmi, kui oli loo number. Rusikas tähendas number kümmet jne. Aususe põhimõttel panid mõned inimesed, kes polnud nii palju õppinud, mõned vastused ikka valesti ka, leppides hindega neli.

Muidugi sai spikreid pandud ka varruka sisse ja sai neid ka jalg üle põlve süles varjata jne. Üks noormees kleepis spikri endale soki sisse ja vaatas siis sealt. Teine inimene pani kleeplindiga pükste külge suure paberilehe ja enne tundi püsti seistes hoidis vihikut seal ees. Ühe korra pätsas klassivend enne testi õpsi laualt kõik küsimused ja paljundas neid kõigile. Mäletan, et kõik tegid siis oma tööd ülivaikselt ja kusagil mingit sosistamist polnud, kuid õps polnud lõpuks ikka rahul ja tõi välja klassi ainukese hea töö kui minu oma. Ma ausalt ei tea, mida ma nii teistest teistmoodi kirjutasin. 😀

Vanemana aga jäi muidugi aega nende spikrite tegemiseks vähemaks ja nahaalsus kasvas sinnamaale, et sai lihtsalt vihikust laua nurgalt piilutud seda, mida vaja. Tähendab kui seda vaja oli. Või siis naabri pealt või eest ja kõrvalt ja tagant ja kust iganes pingist neid vastuseid vaadatud. Ülikoolis sai korra tehtud eksamit ka nii, et telefoniga oli klapp kõrvas ja siis sealt loeti mulle vastused ette. Rääkimine oli meil ju sõbranumbrile tasuta. Enda kaitseks ma muidugi ütlen, et see ei olnud üldse oluline aine minu eriala seisukohast lähtudes ka. 😀

Nüüd muidugi on nende nutitelefonidega ikka kerge vist. Pildistad aga üles need lehed mida sul vaja on ja siis vaikselt muudkui vaatad telefonist. Mitte nii nagu meil kunagi olid need kobakad telefonid, kuhu poleks saanud mitte essugi kirja panna.

romy-and-michele-high-school-reunion-ive-got-a-phone

Aga aitab minu spikerdamisjutust. Kuidas teie kunagi koolis spikerdasite? Ja kas siin leidub kedagi, kes päris ausalt saab öelda, et ta seda mitte kunagi ei teinud? 😛

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...

14 mõtet “Kuidas ma kunagi koolis spikerdasin…

  1. Epp

    Nii põnev lugu.. Ma meenutasin kohe, et põhikoolis sai võetud paber ja siis alla pandud vihik ja siis pastakaga tugevalt paberile kirjutatud tekst mida oli tunnikontrollis vaja. Siis jäi vihikule see tekst kindla nurga alt paistma ja pandud kuskile kust hästi vastu kumas või siis küsiti õpetajalt luba mingi võõra aine vihik alla võtta, et paremini kirjutada saaks. Muidugi sai saadetud ka veel sedeleid ja eriti nahaalselt mingis tunnis oli lihtsalt raamat põlvedel ja lugesime sealt maha. Keskkoolis aga oli näiteks ajaloo tunnis nii, et kuna õpetaja oli muldvana ja tegi aastaid samu kontrolltöid siis pärandati neid vastuseid aastast aastasse edasi. Pm olid kogu klassil ajaloo tööde vastused olemas ja kõik said häid hindeid. Teiseks kirjutati arvutis tekst hästi pisikeses kirjas ala 3,5-4 suurusega ja siis lõigati see välja ja kleebiti valge pastaka peale. Kui õpetaja ligines siis hoidsime pastakat nii käes, et poleks näha.

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Vot raamatut ma põlvedele pole pannud, aga ma mäletan seda aega, kui ma nt ei viitsinud ajaloos enam vihikut täita ja siis ma lihtsalt laenasin kellegi vihiku ja paljundasin seda töö ajaks. Ikka ülim laiskuse/nahaalsuse tase. 😀

      Vasta
  2. L

    Ma ei ole kunagi spikerdanud niimoodi, pole lihtsalt julgenud. Ükskord isegi kavatsesin vist, aga ei suutnud ikka, spikker jäi pinalisse ja kasutamata 😀 Pinginaabri või eesistuja vastuseid olen vist isegi piilunud, aga siis ka süda peksab kõvasti, et äkki õpetaja märkab. Liiga pingeline minu jaoks 😀

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Hehehee… Mul isa rääkis alati, et minu vend oli pigem selline, kes pigem kukkus läbi kui spikerdas vms. Ei tea täpselt mis põhjustel siis, et kas oli liiga pingeline või mis teema, aga nii oligi. Ta sai pigem kahe ja vedas ennast kolmele, kui hakkas spikerdamisega jamama. 😀

      Vasta
  3. Liis

    Meil koolis levis pastakaspikker- trükkisid vajamineva asja wordi dokumendi, muutsid teksti üliväikseks/õige suurusega, printisid välja (vaja oli laserprinterit) ja tõmbasid teksi kleepkilega üle. Siis lõikasid oma pisikese fondiga teksti välja ning sooja voolava vee all pesid paberi maha. Järele jäi läbipaistev spikker-kleeps (nagu kleeplindile oleks trükitud) ning selle sai siis kleepida pastakate/joonlaudade jne peale.

    See oli reaalselt selline, et võisid istuda esimeses pingis õpetaja nina all, keerasid kirjutamise käigus muudkui pastakat ja vastused tulid, õpetaja ei näinud ega saanud midagi aru 😀 Neid sai ikka tohutus kogustes tehtud. Põhimõtteliselt leppisime alati kokku, kes mis töö jaoks spikri teeb ning siis see üks tegi kõigile 😀

    Vasta
    1. Epp

      Wow. See veel parem kui see meie lihtsalt teibiga kleebitud paber pastakal 😀 Kooliõpilased saavad siit palju inspiratsiooni 😀

      Vasta
  4. Greete

    Õpetaja rääkis, et kunagi oli esimestes pinkides õpetaja laua külge teibitud spikrid ja õpetaja ei saanud sellest aru ka, aasta lõpuks tekkis kahtlus, et miks esimese pingi õpilased nii pingsalt tema lauda jõllitavad ja alles siis sai aru.
    Nutitelefonide ajastul oli jah koolis lihtne spikerdada, aga ikka leidus inimesi, kes suutsid selle sülest kukutada ja noh, siis ei olnud asjad enam nii ilusad. Üheks mõistetetööks kunagi tegin spikri valmis ja peitsin kleidiääre alla. Noh, reie peal siis hoidsin, aga kui õpetaja möödus, siis oli kleit peal. Tol korral vahetas õpetaja õpilaste tavalisi kohti ka, kuna mu pinginaabrid said alati selles aines kahtlaselt häid hindeid, praktikat ma jagasin täielikult, aga mõisteid ei viitsinud õppida. Ei pea vist mainima, et see klassivend, kes tol korral mu kõrval istus, vaatas ka kahtalselt palju mu sülle, aga õnneks saime mõlemad ilusad hinded. 😀 Tegelikult ma olin gümnaasiumis üsna laisk ka spikreid tegema, ülikoolis ei taha ja ei julge ka.
    Aga läbipaistvatest spikritest, meist osad printisid gümnaasiumis kohe läbipaistvale paberile, et see siis kleepida kuhugi. Palju vähem tööd. 😀

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Eks ongi, et tehnoloogia areneb ja siis leiutatakse uusi viise. Mul nt oli kusagil seitsmendas klassis arvuti kodus olemas küll aga printerist oleks võinud unistada ainult. Vist. Seega see asi, et kirjutan word’i ja siis teen teksti väikseks ja prindin… Noh poleks toiminud. Võibolla siis kui ma oleks kuskile avalikult printima läinud. Umbes nagu “vaadake mind, ma prindin spikrit”. 😀

      Vasta
  5. Gerli

    Mina ise üldiselt enam ei spikerda, sest lihtsam on pähe õppida, aga minu spikerdamisviisid on olnud lihtsalt need, et kirjutad märkmepaberile kõik vajaliku ja kleebid radiaatori taha (ma olen alati akna all istunud, radiaatori juures) või paned paberi vihiku vahele/teise lehe alla. Nüüd juba on enamus üle läinud sellele tehnikale, et pildistatakse vajalik materjal üles ja siis vaadatakse telefonist. Teatud õpetajad ei hakka kisama ka selle peale, et telefon on laual, seega on ju eriti lihtne. Eelmisel aastal panime kogu klassiga omale spikrid telefonile taustapildiks. Nii oli lihtne üles leida 😀 Ja noh, on saadud ja fb’s chatitud ja vastuseid vahetatud 😀

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Ma olen kunagi oma telefonist peale tööd avastanud klassivenna sõnumi sisuga “aita mind” 😀
      Kuna siis ilmselgelt polnud mõtet telefoni lähedal hoida tunni ajal, siis ilmselgelt ma ei näinud seda ja teda aidata ka ei saanud.

      Vasta
  6. Sigrid

    Haha, mul tuli kohe üks seik meelde 2.klassist inglise keele tunnist 😀 Ma olin enda keeleoskuse tõttu enamikest tundidest tavaliselt vabastatud aga pidin vahel ikka kohal käima ja kaasa tegema. Ükskord sattusin just sellisesse tundi, kus õpetaja enne kevadvaheajale minekut korjas töövihikud kokku, et nende põhjal üks “suur hinne” panna. Mul olid loomulikult viimased peatükid tegemata, kuna ma aga ei oleks selle kahe minutiga elusees jõudnud lünkasid täita, siis ma tegin hoopis n-ö arstikäekirja, ehk tegin suvalisi kõveraid jooni, mis meenutasid arstikäekirja, kuid puudus igasugune seos tegeliku tähendusega 😀 Üks klassivend pani kitse ning viis vahetunnis õpetaja tähelepanu minu vihikule. Õps tuli minu käest küsima, et mis asi see siis on. Ma olin nagu:”Aammm, eeem, noooooh, sesuhteeeees, seeeee, et mul on hääääästi raskestiloetav käekiriii…”
    Õpetaja algul naeris, palus mul ette lugeda, mis siis lünkades kirjas on. Käigupealt mõtlesin midagi välja, lõpuks ta ütles, et ma olen väga kaval aga kahe saan ikka 😀
    Üldiselt ma spikerdaja ei olnud. Mul samuti jäid spikreid kirjutades asjad meelde ning töö ajal tihti selgus, et polegi vaja väikest abimeest pinalist välja võtta.

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Hahahaha 😀

      Meil oli üks neiu, kes tõi käsitöö tunnis mingi heegeldustöö asemel kooli kootud salli. Ütles, et tema tegi selle kodus valmis ja noh, et talle võiks hinde ära panna. Õpetaja siis naeris natukene ja pani ta esimesse pinki istuma. Andis talle heegelnõela ja lõnga kätte ja ütles, et ta heegeldaks kasvõi paar rida täpselt nii nagu ta seda salli tegi. See vaene neiukene siis istus terve tunni ja pusis ja üritas. 😀

      Vasta
  7. Kaisa

    Olin põhikooli ja gümnaasiumi aeg pigem aus inimene. Aga vahest tuli ikka ette kui üritasin vihikust piiluda või kõrval pinginaabrilt küsida või piiluda. Mäletan põhikooli aegset ajaloo tundi. Spikker oli pinali all, õpetaja sattus peale kui olin piilunud ja tuli minu juurde ja päris, et ega ma ei spikerda ju ometi. Mina muidugi ausalt vastasin, et eii. Selle asemel, et mu pinal üles tõsta ja nentida, et ma valetasin. Ta lükkas selle pinali teise laua otsa.. 😀
    Gümnaasiumis inimeseõpetuse tunnid ikka meenuvad kui õpetaja meenutas narkokoera. Lauad pidid puhtad olema. Kotid pidid laua kõrval maas olema. Vaatas ka kõik laua alused üle.. Väga jube oli, ausalt öeldes 😀
    Enamustes ainetes õpetajad ikka järjepidevalt piidlesid ja spikerdamine oli raskendatud. Muusika kuulamised olid meile jopanud nii, et saime abimaterjali kasutada ehk oma vihikut. Mis oli eelnev tund tehtud, et oma märkmete järgi ära tunneks. Samamoodi kui kunstiõpetuses oli piltide ära tundmine, et mis kunstnik on selle maalinud, siis printisime muidugi pildid välja ja kirjutasime juurde. Ja saime loomulikult kasutada.
    Kutsekas on nüüd küll nii, et nutitelefon on parim sõber. Kas siis võtad enne tööd konspketi lahti, mida õpetaja on kuskil jaganud või siis lihtsalt googeldad töö ajal.. 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga