Millal on õige aeg abielluda ja lapsi saada?

Ma tean, ma tean… Esimesed teist sooviks kohe pealkirja peale siia kommentaariumisse kirjutada, et abiellumiseks või (veel enam) laste saamiseks pole kunagi õige aeg. Et tuleb tegu lihtsalt ette võtta, sest sul ei saa kunagi olema piisavalt raha või piisav positsioon karjääriredelil või mistahes muu asi, mida sa oled plaaninud enne abiellumist või laste saamist saavutada.

Selle teemaga tuleb mul muidugi alati esimesena pähe see lõik “Sõpradest”, kus Rachel sai 30 ja mõtles välja plaani, et soovib kindlasti kolme last ning esimene nendest võiks tulla 35 aastaselt. Kes seda lõiku näinud ei ole (mingi ime läbi) või lihtsalt meenutuseks, siis…

Nüüd, kui tõepoolest õiget aega ei pruugi kunagi olla, siis enamikel inimestel (või siis 90% ulatuses naistel) on ikka peas mingi kindel stsenaarium, mis nende jaoks oleks ideaalne. No umbes nii, et abielluda tahaks kindlalt enne seda või seda eluaastat ja lapsi tahaks umbes nii palju ja nad võiksid olla tüdrukud või poisid või mõlemad jne. Muidugi ei pruugi elu selle järgi toimida, sest olgem ausad, me kõik ei ole Kim Kardashianid, kes endale lapse soo saavad tellida, kuid see ei välista ju sellise “plaani” olemasolu.

Ma mäletan hästi, et ma olin kusagil 12 aastane, kui mul oli esimene plaan. Ise veel üli noor ja nendest asjadest mitte essugi ei jaganud, aga mõtlesin ikka, et ideaalne vanus laste saamiseks oleks 28. Tähendab siis esimese lapse saamiseks… Tahtsin ma neid muidugi umbes tosin. Ärge parem küsige miks just see number või mis mind ajendas sellist plaani välja töötama. Ma lihtsalt teadsin, et 28 on see number. Seejärel kusagil see plaan muutus ja ma mõtlesin, et enne 25 peaks ikka esimene laps olemas olema. Nii nagu oli minu emal ja vanaemal and so on. Sellest muidugi varem peaks tulema abielu, aga kust ta tuleb, ma ei teadnud. Kellel selle jaoks üldse raha on? 😛 (sest abielu tähendab suure hunniku raha kulutamist pulmapeole, eks?)

Kui mingi teatav aeg mööda sai, muutus plaan muidugi uuesti ja järgi jäi umbes midagi sellist, et ei tule siin ühtegi last enne kui on abielu. Et nii traditsiooniline olen ikka. Samal ajal muidugi mõeldes, aga mis siis kui midagi juhtub ja ma leian 35 aastaselt end üksi ja ilma kõigeta?

Ja siis areneb sellest välja üks selline pikem monoloog minu peas, et vahet ei ole, kas abielu on, tahaks lapsi. Tänapäeval ju kõik saavad lapsi ilma abieluta, miks ma pean siis teistmoodi tegema? Või siis… Järsku ma ei tahagi veel lapsi? Või tahan? Hmm… Kas praegu on üldse õige aeg? Järsku mul on praegu ka hea ja tegelikult ei ole nii kiire selle asjaga? Kas ma tahan üldse abielluda ja pulmi? Mis see annab mulle? Lapsi võib ilma ka teha ju. Ei… Aga tegelikult kaua võib, eks? Kõik teised juba abielluvad ja iga aasta aina rohkem inimesi saab lapsi ja mõnel juba mitmes käes. Minust kõvasti nooremad kooliõed ja vennad saavad lapsi. Aga meie? Ei… See on ju puhas ühiskonna surve, me ei peagi tegema nii nagu teised. Oota… Aga mul oli see 28 aastat plaan ju… Selleni on veel küllalt aega. Aga võibolla ma tahan praegu? Või ma tahtsin enne? Mis praegusel viga on? Kõik koguaeg küsivad, et millal teie. Aga ma ei abiellu ju teiste jaoks ja ei tee lapsi teiste jaoks. Ikka endale. Seega oota… Mida ma tahan siis? Mis see plaan oligi? Ma ei mäleta enam. Aaa… Okei… Nii… Selge… Enne on vaja teha veel see ja see ja see asi ära ja siis võibolla kuskil seal võiks see olla. Jajah. Kõlab mõistlikult. Aga kas siis on õige aeg, kui mul need asjad on? Millal ma need saan üldse… Võibolla ma ei saagi? Järsku peaks ikka mingi muu plaani välja mõtlema? Aga millise?

Ja voilaa, uus plaan on valminud, maha kantud ja siis uuesti valminud. Justkui annaks see midagi juurde ja edaspidi saaks selle plaani järgi elada. Kes teab, võibolla saabki, aga elu on ju näidanud, et see ei lähe ikka enamikel nii nagu plaanitud. Kes saab lapse ikka aastaid ja aastaid varem ja ei abiellugi. Kes abiellub, aga avastab, et ta tegelikult ei tahagi veel lapsi ja siis lõpuks keegi, kes tahaks kohe väga lapsi ja abielu, aga ei saa neist ühte või isegi mõlemaid. Mis see plaan siis annab? Ebarealistliku ootuse, mille ise endale lõid ja milleni ei suuda sel hetkel küündida, ilmselt. Hoolimata sellest, et sa teadsid kohe alguses, et see plaan ei pruugi toimida ja võibolla lohutad end selliste mõtteteradega, millel on samas ka tõepõhi all…

82262d56b8b5ab3c02360c8a562dc844

Uff… Kas teil on või on olnud selliseid plaane, mille järgi peaksite kindlasti teatavaks eluaastaks leidma mehe/naise, siis teatavaks aastaks abielluma, seejärel saama lapsed (või mitu) jne. Et mõtlesite juba noorena mingi plaani välja ja siis see plaan muutus või järgisite seda kindlalt. Kuidas läheb/läks? Kas kõik on plaani järgi või on miski muutunud ja lõpuks olete avastanud, et olete ka nii rahul, või ei ole?

Või siis ma ajan täielikku mulli ja kellelgi teisel selliseid plaane pole kunagi olnud ja see “Sõprade” episood oli inspireeritud minu enese elust, sest ma olen tegelikult Truman’i shows. 😀

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...

15 mõtet “Millal on õige aeg abielluda ja lapsi saada?

  1. Kati

    Haaa, mul oli just see arutelu mingi aeg tagasi 😀
    Reaalselt – minu arust oleks optimaalne aeg saada esimene laps 25-30 vahel, siis pole enam väga noor, aga pole ka veel jõudnud sinna kolmekümnendatesse, kus loodus võib geneetikaga mässama hakata (loomulikult, geneetika võib alt vedada ka noorena, aga statistika näitab ohumärke just kolmekümnendatest alates). Kahjuks aga tundub, et mu oma “optimaalne aeg” saab ületatud, kuna hetkel (olles just selles vanuses) pole mul soovi ka mitte lapsi saada. Isegi abielluma ei rutta veel. Ja ma ei tea, mis värk sellega on, lapsi nagu mingi hetk tahaks, ühiskond lausa ootab, et ma neid saaks, aga mul pole seda tunnet, et “vot nüüd, kallis, saame lapse”. Ma ei tea, ehk tuleb veel?
    Ideaalis tahaksin ma vähemalt kolme last, kui mitte rohkem (ja ma tulen tavalisest perest, mitte suurperest). Aga eks see näha ole, võib-olla keeldun juba pärast esimest rohkem lapsi saamast 🙂 Loomulikult tuleb arvesse võtta pere sissetulek (kas me jõuame neid lapsi üleval pidada), minu tööturult eemalolek (ehk ma võin ju lapsi saada, aga hiljem tahaks ikka tööle ka tagasi minna), kasvõi tervise seisukord pärast mitmeid lapsi (kes poleks kuulnud sellest, kuidas emad on ülekaalulised, katkiste hammaste ja poolkiilastunud peadega?).

    Kui ma ikka kõvasti noorem olin, siis oli 22 viimane taks 😀 Aga mida vanemaks ma sain, seda edasi see vanus, abiellumiseks ja laste saamiseks, lükkus.

    Aga plaanid on olemas. Kui oma kodu oleks ja mingisugune finantsiline kindlustunne, siis võib-olla suhtuksin lastesaamisse ka “lõdvemalt”, hetkel – kui laps peaks ka tahtma tulla, siis kohemaid ma vist õnnejoovastuses poleks….

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Mulle tundub, et me mõtleme täitsa samamoodi või vähemalt väga sarnaselt. Ise olen ka alati mõelnud, et 3 last oleks super (mul endal on üks vend) ja samas kinnitanud, et kunagi ei tea, järsku pärast ühe sünnitamist mõtlen, et never again. 😀 Ja ikka teen plaani, mis sellest, et kuidagi muudan seda ja teen ümber jne, aga kogu aeg nagu peaks mingi plaan olemas olema. 😀

      Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Hehehehe… Lugesin ka nüüd ja ikka hoian sul/teil silma peal. 🙂
      Ma ise olen selle postituse mõtet kerinud nüüd juba ah-kes-teab-kui-kaua, mis tähendab, et sellised mõtted on järelikult samuti pidevalt kusagil õhus. Nagu ma ka kirjutasin, siis olles üle 7 aasta koos olnud, tuleb neid küsimusi ikka siit ja sealt. Eks muidugi näis, millal meile see “õige” aeg tuleb. 😀

      Vasta
  2. Merily

    Mul oli ainult üks plaan. Esimene laps peab tütar olema. Teine (kui ta üldse tuleb) on poiss. Noh, oma plaani olen ma täitnud. Sain ka oma “tellitud sugudega” lapsed 😀 Abielluda ei plaani, vähemalt lähema 5 aasta jooksul mitte. Muid eesmärke, millele vanus piiri seaks, ei ole.
    Eks verinoorena sai ikka unistatud, et tuleb prints valgel hobusel, siis meil on suuuur pulmapidu, siis lapsed jne. Aga mingis vanuses jõudis reaalsus koju.

    Vasta
  3. Marelle

    Olin ka mõned aastad tagasi idealist ehk siis kodu, kihlus, suur pulm, abielu, koer, auto jne 😀 😀 haha. tegelt tulebki aru saada, mis on oluline ja millised on prioriteedid. Sest olgem ausad, kui me tõesti jääks kõike seda ideaalsust ootama, siis sünnitaksime oma lapsed 40 aastaselt. Minu jaoks on oluline tugev suhe, teatav majanduslik kindlustunne ja oma pesa. Need on mul kõik ka olemas ja oma pead rohkemaga (abielu) ei vaeva. Loomulikult tahaksin olla abielus, aga laste saamise soov on minus nii tugev juba viimased paar aastat olnud, seega abielluda sellepärast, et nüüd laps saada – ma ei näe mõtet 🙂 küll see ka tuleb omal ajal.

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Mida aeg edasi, seda rohkem olen ma ka ise enamvähem sarnaselt mõtlema hakanud. Enne kuidagi olid muud asjad tähtsamad. 😀

      Vasta
  4. Anne-Mari

    Mina olen terve elu teadnud, et minust saab noor ema. Esimene laps poeg ja teine laps tütar. Hiljemalt 25 aastaselt tahtsin abielus olla, aga suurt pulma pole tahtnud. Pärast pulmi ja laste sündi oli plaanis õpingud, karjäär, oma kodu.
    Ja siin ma nüüd olen, liigungi täiesti kindlas suunas oma plaanide poole. Olles 23-aastane on mul olemas kaks last, poeg ja tütar. Natuke rohkem kui kuu pärast olen abielunaine, just nii nagu ma ise soovinud olen, ilma hiiglasliku peota, vaid kõige olulisemad inimesed meiega koos. Seega mina olen õnnelik, et kunagi väga kindlalt enda plaanid paika panin.

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Tundub, et sul on tõesti hästi vedanud, et täpselt nii oled saanud. 🙂 Ja nii tore on tegelikult midagi sellist kuulda.Tekitab kohe mulle mõtte, et kusagil on keegi, kellel oli unistuste plaan ja ta elabki seda plaani ja see on kuidagi nii vahva. 🙂

      Vasta
  5. Aili

    Minul ei ole kunagi mingit suurt plaani olnud. Lihtsalt unistus, et leiaks vaid selle härra Õige. Mingi osa minus on aga alati tahtnud noorelt emaks saada. Ehket juba 20 esimene laps. Seega kui ma oma esimese lapse 24-aastaselt sünnitasin, tundsin end liiga vanana 😀
    Mul tekkisid aga pärast lapse saamist plaanid, ehket pärast 33. eluaastat ma sünnitada ei plaani. Ma ei tea kuidas ma siis veel kolm last peaks kokku saama, sest see on ka plaan. Ning abiellumine enne 2. lapse tegema hakkamist 😀
    Ilmselt aga lennutan need plaanid vastu taevast ja lasen elul kulgeda omarada nagu see siiani on ka läinud.

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Ma vist hakkasin last otse tahtma kusagil siis, kui ma olin 16. Siis käisid need esimesed hood, mis polnud kunagi nii tõsised, et ma oleks hakanud mõtlema, et praegu olekski vaja see “temp” ära teha. Ikka mõistus jäi peale. + noh olgem ausad, ei olnud mul meeskandidaate ka jalaga segada, kellest oleks suurepärased isad saanud. Või noh… Kuidas sa ikka vaatad midagi sellist sellises vanuses, eks? 😀
      Ehk siis kokkuvõttes ma olen kuidagi alati tahtnud neid lapsi kohe ja iga kord lükkab minu mõistus neid edasi. Et oleks veel vaja seda ja seda ja seda jne. 😛

      Vasta
  6. L

    Ma olen hetkel 24. Esimene laps on plaanis saada vb 30selt, eks näis. See vanus on küll vahepeal muutunud, aga enne 25 teadsin alati ei taha, teadsin, et pole selleks veel valmis siis. Üldse on plaanis 2 last ja hunnik lemmikloomi :D. Lemmikloomade hunnik on poolenisti juba olemas :D. Hetkel kogume ja töötame selle suunas, et omale oma maja muretseda. Abielluda ja pulmadest pole ma, aga kunagi unistanud 😀

    Vasta
    1. Sirli Lump Postituse autor

      Mul William siin kõrval arvab ka, et 30 on see õige vanus. Eks näis, kuidas meiega läheb, aga loomi ilmselt muretseme ka kunagi, kui peaks päris oma kodu olemas olema. 😛

      Vasta
  7. Heli

    Minul on kogu elu kõik alati olnud pikalt planeeritud. Abielu ja lapsed samamoodi. No ikka kõigepealt abielu ja siis mõned lapsed.
    Reaalsus on see, et tuli abielu-lahutus-uus kooselu- 4 last (igaüks vastavalt tema enda tulekuplaanidele, mitte sellele, kuidas täpselt meie planeerisime :P). Aga ma jätkan ikka pidevalt oma elu planeerimist ja pole alla andnud 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga