“Aga mul on elus veel niiiiii palju puudu… Kuidas ma saan olla õnnelik?”

Ma olen ka enne öelnud, et mul küpseb tihti mõni mõte peas ja ma muudkui nämmutan ja nämmutan seda läbi, enne kui lõpuks leian selle võimaluse, tahte ja tunde need read ka teie jaoks kirja panna. Antud teemaga on täpselt samamoodi ja ma olen sellele nüüd mõelnud juba mitmeid kuid. (Kui üldse on võimalik ühele asjale nii kaua mõelda ja sellele oma peas vastuseid ja veel rohkem küsimusi otsida.) Ning võibolla just seetõttu on ka siin blogis selline pisemat sorti vaikus taaskord tekkinud. Aga seda selgitan ma ilmselt mõnes teises postituses. Vabandama ma enam ei hakka, sest noh, ütleme nii, et ma olen suutnud vahepeal nii mõndagi selgeks mõelda.

Igatahes pean ma nüüd selle postituse mõtte juurde liikumiseks käsi südamel tunnistama, et ma olen täpselt see inimene, kes peaaegu kunagi ei ole rahul, kellel alati on midagi puudu ning alati võiks saada teha midagi paremini. Ma lihtsalt juba loomu poolest olen selline, et kui miski on minu jaoks end juba ammendunud või tundub liialt kerge, siis hakkab mul igav ja kuskilt tekib see vastupandamatu soov elu keerulisemaks ajada, pingutada veel rohkem, teha rohkem, leida uusi väljakutse või koguni mitu jne. Et võtta maksimumi sellest, mis mul on võimalik võtta, sest muidu on tegu raiskamisega ning kokkuvõttes ma ei ole enne õnnelik kah.

See kõik omakorda tähendab, et mul võiks alati olla rohkem raha, rohkem vaba aega, rohkem võimalusi vedeleda, magada või sõpradega aega veeta. Mul võiks olla ka vähem kaalu, parem näonahk, ilusamad küüned ja muud sada tilulilu, mis aitavad mul kõike seda saavutada. Samal ajal võiks mul alati minna hästi, ma ei oleks kunagi väsinud, pahane, kuri, närvis või lihtsalt õnnetu. Kui ma midagi neist oleksin, siis on järelikult ju midagi valesti ja seda on vaja parandada. See on probleemi allikas ja tuleb likvideerida, sest enne ma õnnelik olla ei saa.

Nüüd, ma ei ütle, et kui sul on probleem, peaksid sa selle niisama jätma, sest küll see end ise lahendab… Küll aga on mul kahtlane tunne, et ma ei ole ainus selline inimene. Et sarnaseid tegelasi on siin maamunal veel ning kõigil meil on alati midagi puudu. Alustades sellest uuesti lõhnast või telefonist, mida me oleme kaua igatsenud ja lõpetades oma kodu, auto ja isikliku saarega. Sest millegi puudu olemine on kuidagi alati pöördvõrdeliselt seotud sellega kui õnnelikud me olla saame. Mõistate?

Et selline tüüpiline mõtlemisviis, kus sa pole õnnelik enne, kui sa saad selle ametikõrgenduse. Sa pole õnnelik enne, kui sa lõpuks abiellud, kui sul lõpuks on lapsed, kui sa lõpuks võtad alla selle viis või rohkem kilo. Kui sul on lõpuks piisavalt aega, piisavalt võimalusi teha mida iganes, piisavalt nodi või sõpru või mistahes asju. Sa ei ole õnnelik seni kuni sa saad seda, mida sa tahad, sest tahtmine on taevariik või kuidas see oligi ja enne ei saa sa olla õnnelik, kui sa seda kõike saad. Peale seda muidugi leiad järgmise asja, mille pärast pead vaevata ja mida sa väga saada tahad, aga see selleks.

Taaskord… Ma ei ütle siin, et sul ei peaks elus olema eesmärke ja sa võiks lihtsalt kusagil vegeteerida. Minu mõte on tegelikult lihtne. Miks ei saa sa olla õnnelik enne, kui sul on need asjad? Kas auto omamine annab sulle tegelikult selle õnne? Kas uus telefon teeb sind lõplikult õnnelikuks? Kas paremal ametikohal oled sa lõpuks jõudnud sinna punkti, kus on kõik ja sa oled nüüd elu lõpuni õnnelik ja rahul? Ei ole. Sest siis tahad sa ilmselt veel rohkem, veel paremat autot, lisaks telefonile ka tahvelarvutit ja ametikohta, millel sind tunnustataks veelgi rohkem ja kodus saaksid magada raha kaisus. Või võibolla hoopis oma kodu ja tuba täis mängu ronge või mis iganes on sinu teema? 😛

Kokkuvõttes sa ainult tahad ja tahad ja tahad, ega võta aega selleks, et olla lihtsalt õnnelik selle üle, mis sul on. Näiteks, miks ei võiks sa praegu võtta seda hetke… Seda sama hetke, kui sa loed neid ridu ja mõelda sellele, mis sul kõik olemas on. Mitte sellele, mis sul puudu on. Või miks ei võiks sa olla lihtsalt ilma suurema põhjuseta õnnelik? Leida õnne ka nendes pisikestes asjades ja killukestes oma igapäevaelus?

Sest mõnikord on õnn see, kui sa sõidad bussiga tööle ja sa tead, et sa jõuda õigeaegselt ning saad rahulikult jalutada. Õnn on see, kui sa saad oma hommikukohvi juua soojalt (ja jah, ma tean, et paljud kodused emad ei saa). Õnn on see, kui sul on kodus soe vesi! Aga õnn on ka see, kui sa ärkad hommikul selle peale, et mõni pisem tegelane sind jalaga kõhtu peksab või kusagil mujal valjuhäälselt röögib. Sest see tähendab, et ta on olemas. Ta on sinu ja sina tegid tema. Ja see on ju ometigi hea.

harry-potter-youre-gonna-suffer-but-be-happy

Või midagi sellist. Mis teie arvate?

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...

3 mõtet ““Aga mul on elus veel niiiiii palju puudu… Kuidas ma saan olla õnnelik?”

  1. Sally

    Ma arvasin ka, veel aasta tagasi, et õnn peitub kõikides nendes asjades, mida mul ei ole. Täna aga mõistan väga hästi, et me ise loome õnne ja teeme igapäevaselt oma peas valiku, kas märkame neid väikseid asju, mis meid õnnelikuks teevad või jääme kurvalt unistama asjadest, mida meil hetkel pole. Ma arvan, et on väga oluline olla ambitsioonikas ning püüelda koguaeg millegi suunas, sest see hoiab meid tegevuses, aitab mugavustsoonist väljuda ning paneb aju tööle, aga minu meelest pole lihtsalt oma kõrgemate unistusteni jõudmine täielikult võimalik, kui ei osata olla õnnelik praeguses hetkes ning väärtustada seda, mis mul praegu olemas on. 🙂

    Vasta
  2. Kati

    Oma rolli mängib siin kindlasti see, et meile (st. ühiskonnale) on õpetatud, et sa pole muidu õnnelik, kui sul pole seda, teist ja kolmandat. Näiteks mina ei mäleta, et mul oleks olnud halb lapsepõlv, vastupidi, ma mäletan ohtralt mänge, sõpradega koosolemist, lugemist jne. Ometi kasvasin (ja sina vist samamoodi?) ma ju üles vaesetel 90ndatel, kus raha oli kohati väga vähe, paljud asjad ja riided kas otse 80ndatest või ringiga Rootsi humanitaarabist (ehk Rootsi 80ndatest :D), rääkimata uhketest mänguasjadest jne. Eks ikka sai neid kalleid välismaised asju ostetud ja nii mõnigi sugulane-sõbranna sai ka uhkelt välismaal käidud, ent üldiselt olime me ju õnnelikud ka siin, oma väikeses hallis ja vaeses Eestis.
    Ma ise arvan, et kapitalismi kõige suurem võidukäik on olnud see, et nad on pannud inimesed mõtlema, et kui sa järgmist uut ja üliägedat vidinat, autot, arvutit jms ei osta, siis sa pole õnnelik; su elust on midagi puudu; sa ei ela täisväärtuslikku elu. Piisab aga osta vaid see väike ese, only 99.99!, ja õnn maabub su õuel.
    Aga selle käigus kaotavadki inimesed ära võime näha neid väikesi asju, nagu Sally ütles ning neist rõõmu ja õnne tunda. Sest need väikesed asjad tunduvad nii tavalised, nii argipäevased, mitte nii nagu need “erilised õnneasjad”, mida sa osta saad.

    Mind teevad õnnelikuks sõbrad, kes minuga suhtlevad, hoolimata sellest, et nad elavad kaugel. Pikad jalutuskäigud metsas, suvine korilus ja linnamelu, pikad suveõhtud ja maal vanavanemate juures oldud aeg. Hea raamat ja kakaotass ning akna taga langev lumi. Teadmine, et mu kodu on korras ja mul pole kodus üleliigset pahna. Aegajalt ma kaotan need asjad silmist ära ning ahastan natukene, sest ma arvan ju liiatigi, et mina olengi see Tallinnas elav kõige vaesem inimene 😀 (sest linnaelanike autoparki ning sisseosteid vaadates olen ma ikka totaalne rott), aga siis tuleb mulle jälle meelde mõni hea asi ning asjad stabiliseeruvad tagasi normaalseks 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga