Rubriigiarhiiv: Babies / Beebid

Millal on õige aeg abielluda ja lapsi saada?

Ma tean, ma tean… Esimesed teist sooviks kohe pealkirja peale siia kommentaariumisse kirjutada, et abiellumiseks või (veel enam) laste saamiseks pole kunagi õige aeg. Et tuleb tegu lihtsalt ette võtta, sest sul ei saa kunagi olema piisavalt raha või piisav positsioon karjääriredelil või mistahes muu asi, mida sa oled plaaninud enne abiellumist või laste saamist saavutada.

Selle teemaga tuleb mul muidugi alati esimesena pähe see lõik “Sõpradest”, kus Rachel sai 30 ja mõtles välja plaani, et soovib kindlasti kolme last ning esimene nendest võiks tulla 35 aastaselt. Kes seda lõiku näinud ei ole (mingi ime läbi) või lihtsalt meenutuseks, siis…

Nüüd, kui tõepoolest õiget aega ei pruugi kunagi olla, siis enamikel inimestel (või siis 90% ulatuses naistel) on ikka peas mingi kindel stsenaarium, mis nende jaoks oleks ideaalne. No umbes nii, et abielluda tahaks kindlalt enne seda või seda eluaastat ja lapsi tahaks umbes nii palju ja nad võiksid olla tüdrukud või poisid või mõlemad jne. Muidugi ei pruugi elu selle järgi toimida, sest olgem ausad, me kõik ei ole Kim Kardashianid, kes endale lapse soo saavad tellida, kuid see ei välista ju sellise “plaani” olemasolu.

Ma mäletan hästi, et ma olin kusagil 12 aastane, kui mul oli esimene plaan. Ise veel üli noor ja nendest asjadest mitte essugi ei jaganud, aga mõtlesin ikka, et ideaalne vanus laste saamiseks oleks 28. Tähendab siis esimese lapse saamiseks… Tahtsin ma neid muidugi umbes tosin. Ärge parem küsige miks just see number või mis mind ajendas sellist plaani välja töötama. Ma lihtsalt teadsin, et 28 on see number. Seejärel kusagil see plaan muutus ja ma mõtlesin, et enne 25 peaks ikka esimene laps olemas olema. Nii nagu oli minu emal ja vanaemal and so on. Sellest muidugi varem peaks tulema abielu, aga kust ta tuleb, ma ei teadnud. Kellel selle jaoks üldse raha on? 😛 (sest abielu tähendab suure hunniku raha kulutamist pulmapeole, eks?)

Kui mingi teatav aeg mööda sai, muutus plaan muidugi uuesti ja järgi jäi umbes midagi sellist, et ei tule siin ühtegi last enne kui on abielu. Et nii traditsiooniline olen ikka. Samal ajal muidugi mõeldes, aga mis siis kui midagi juhtub ja ma leian 35 aastaselt end üksi ja ilma kõigeta?

Ja siis areneb sellest välja üks selline pikem monoloog minu peas, et vahet ei ole, kas abielu on, tahaks lapsi. Tänapäeval ju kõik saavad lapsi ilma abieluta, miks ma pean siis teistmoodi tegema? Või siis… Järsku ma ei tahagi veel lapsi? Või tahan? Hmm… Kas praegu on üldse õige aeg? Järsku mul on praegu ka hea ja tegelikult ei ole nii kiire selle asjaga? Kas ma tahan üldse abielluda ja pulmi? Mis see annab mulle? Lapsi võib ilma ka teha ju. Ei… Aga tegelikult kaua võib, eks? Kõik teised juba abielluvad ja iga aasta aina rohkem inimesi saab lapsi ja mõnel juba mitmes käes. Minust kõvasti nooremad kooliõed ja vennad saavad lapsi. Aga meie? Ei… See on ju puhas ühiskonna surve, me ei peagi tegema nii nagu teised. Oota… Aga mul oli see 28 aastat plaan ju… Selleni on veel küllalt aega. Aga võibolla ma tahan praegu? Või ma tahtsin enne? Mis praegusel viga on? Kõik koguaeg küsivad, et millal teie. Aga ma ei abiellu ju teiste jaoks ja ei tee lapsi teiste jaoks. Ikka endale. Seega oota… Mida ma tahan siis? Mis see plaan oligi? Ma ei mäleta enam. Aaa… Okei… Nii… Selge… Enne on vaja teha veel see ja see ja see asi ära ja siis võibolla kuskil seal võiks see olla. Jajah. Kõlab mõistlikult. Aga kas siis on õige aeg, kui mul need asjad on? Millal ma need saan üldse… Võibolla ma ei saagi? Järsku peaks ikka mingi muu plaani välja mõtlema? Aga millise?

Ja voilaa, uus plaan on valminud, maha kantud ja siis uuesti valminud. Justkui annaks see midagi juurde ja edaspidi saaks selle plaani järgi elada. Kes teab, võibolla saabki, aga elu on ju näidanud, et see ei lähe ikka enamikel nii nagu plaanitud. Kes saab lapse ikka aastaid ja aastaid varem ja ei abiellugi. Kes abiellub, aga avastab, et ta tegelikult ei tahagi veel lapsi ja siis lõpuks keegi, kes tahaks kohe väga lapsi ja abielu, aga ei saa neist ühte või isegi mõlemaid. Mis see plaan siis annab? Ebarealistliku ootuse, mille ise endale lõid ja milleni ei suuda sel hetkel küündida, ilmselt. Hoolimata sellest, et sa teadsid kohe alguses, et see plaan ei pruugi toimida ja võibolla lohutad end selliste mõtteteradega, millel on samas ka tõepõhi all…

82262d56b8b5ab3c02360c8a562dc844

Uff… Kas teil on või on olnud selliseid plaane, mille järgi peaksite kindlasti teatavaks eluaastaks leidma mehe/naise, siis teatavaks aastaks abielluma, seejärel saama lapsed (või mitu) jne. Et mõtlesite juba noorena mingi plaani välja ja siis see plaan muutus või järgisite seda kindlalt. Kuidas läheb/läks? Kas kõik on plaani järgi või on miski muutunud ja lõpuks olete avastanud, et olete ka nii rahul, või ei ole?

Või siis ma ajan täielikku mulli ja kellelgi teisel selliseid plaane pole kunagi olnud ja see “Sõprade” episood oli inspireeritud minu enese elust, sest ma olen tegelikult Truman’i shows. 😀

Tõsiselt, naised?


 

Põhjus, miks ma selles postitustes just naistele rõhun, on tegelikult lihtne. Mulle tundub, et just naised on sellised inimeseloomad, kellele on iseäralik mõtlemine, et kui kuskilt midagi loetud või kogetud on, siis nii ongi õige ning just nii peakski toimima. Mehed on selles suhtes natukene tagasihoidlikumad. Muidugi ei tähenda see, et antud mõtteid saab üksühele kõikide naiste kohta üldistada (absoluutselt kohe kindlasti ei saa) või, et mehed kunagi nii ei käituks (sest ma usun, et kusagil garaažis teiste semudega mässates lööb neilgi see loomus mõnikord välja), kuid põhimõte on ju lihtne… Inimesed leiavad tihti, et nad teavad midagi väga hästi ning otsustavad siis enda arvamuse teiste omale vastandada ja leida, et ainult neil on õigus.

Me võimegi iga päev näha internetis nii palju kommentaare või postitusi selle kohta, kuidas keegi vastandab enda arvamuse teiste omale ning leiab, et ainult temal on õigus. Minu arust lööb see eriti välja naistel, keda saab nimetada ka emadeks. Ma tegelikult täiesti mõistan, et lapse sünnitamine on suur tegu ja seda peabki austama, kuid ma ei suuda mõista seda, kui naine hakkab seetõttu leidma, et tal on õigus kritiseerida kõiki, kelle arvamus laste kasvatamises tema omaga ei ühti.

Tegelikult lükkaski mind seda postitust kirjutama üks lihtne kommentaar marimelli Facebooki lehel, mis imestunult (ja minu jaoks natukene halvakspanuga) küsis, kas tõepoolest antakse pisikesele Hedonile mitut erinevat piima segamini. Lihtne asi iseenesest eks? Keegi kuskit kuulis ja luges, et beebile ei tohiks anda palju erinevaid piimasegusid või noh, mida need piimasegud üldse annavad lapsele, rinnapiim on ikka kõige parem ja üldse mismõttes??? Kas on tõesti võimalik, et üks ema enda lapsele sellist piina valmistab, et pakub talle erinevaid piimasegusid ja mistahes gaasidega ta riskib või mina ei teagi, mis teema seal üldse taga on ja miks seda teha ei võiks. Ei ole näed ekspert. Aga see sama lihtne kommentaar väljendas minu jaoks täpselt seda sama olemust. Keegi oli vastandanud enda arvamuse teise inimese eluga (või siis arvamusega) ning leidnud, et on vaja teatraalselt imestada selle üle, et keegi võiks toimida kuidagi teistmoodi, kui tema seda teeks. Üllatus-üllatus!

shock

Ja selliseid naisi näeme me iga päev kusagil kommenteerimas ja asjatamas. Ma ei ole ise ema ja võibolla on see mingi emalik instinkt, mis neis välja lööb, et kui kord oled lapse ära sünnitanud, siis tunned endal kohustust päästa kõik teised vaesed võsukesed nende jubedate vanemate käest, et teised ikka ei teeks selliseid vigu, mida sina loomulikult mitte kunagi ei teeks vms. Ja, et need vaesed lapsukesed ei peaks kannatama vanemate lollide otsuste pärast nagu erinevad piimasegud, korduvkasutatavad või ühekordsed mähkmed ja ossapühapüss ökotooted. Et nemad ikka korralikult annaks lapsele süüa, magaks õigetel aegadel, sööks kindlaid toite kindlatel kellaaegadel, jalutaks mingi aja päevast lapsega, vannitaks nii või nii palju kordi ja teeks ühte või teist asja, mida sina leiad, et oleks kõige targem teha. Rõhk sõnadel “sina leiad”!

Ma ausalt ka ei tea, kuidas selline asi toimib, aga iga kord, kui ma näen inimeste poolt selliseid kommentaare, siis pisikene minimina minu peas juba ammu karjub ahastusest. Mis vahet sel on, kuidas teine inimene oma last kasvatab? Või üldse oma elu elab? Kas see on kuidagi sinu vastutada, et mõni ema käituks just nii nagu sina õigeks pead? Kas see on sinu laps, et sa võiksid teha selliseid otsuseid ja panna halvaks seda, kuidas teine on otsustanud toimida? Või mida? Et kui sina oled otsustanud nt oma lapsest mitte ühtegi pilti avalikult üles panna (sest noh, laps peaks ise seda otsustama ja issakene keegi võib tema identiteedi varastada või mis tahes muul viisil kuritarvitada seda informatsiooni, mis üles on pandud), siis põhimõtteliselt on vale see, kui keegi teine avaldab midagi, mida sina vajalikuks ei pea? Tõsiselt?

Taaskord, mul ei ole lapsi, kuid ma olen päris tugevalt arvamusel, et isegi kui nad mul oleks, siis ei käiks ma kusagil ringi ja ei määriks inimestele enda tõekspidamisi lastekasvatamisest pähe. Ma täiesti mõistan, et inimene võib arvamust avaldada nii, et ta räägib, kuidas tema varem on teinud või mida tema teeks ning selgitab siis oma mõtete tagamaid. Seejärel võib ema (või naine) siis ise otsustada, kas ta võtab antud nõu kuulda või mitte. Kas ta seda teeb on tema enda asi, tema enda vastutus ja mis asja on sinul siis selle pärast tõmmelda? “Mis ta siis küsib nõu, kui ta niikuinii seda ei kuula?” lajatab inimene selle peale muidugi rusikaga vastu lauda. Sest ilmselt andis ta nõu ainult selleks, et teine inimene saaks seda võtta püha tõena ja selle järgi toimima hakata. Tõeläte on paljastatud ja puha.

84010-and-the-truth-shall-set-you-fr-1mqE

Muidugi on asju, mis minu (või suurema osa inimkonna) jaoks on taunimisväärsed. Näiteks ma vaatan natukene viltu rasedate suunas, kes suitsetamist maha ei jäta ja rahumeeli edasi lasevad end pidevalt millegagi välja vabandades. Samas pole ma ka ise suitsetaja, seega võibolla olen nüüd silmakirjalik? Sest noh… Küll pole hea jätta hetkega maha ja näed kusagil oli keegi, kes samuti suitsetas ja midagi ei juhtunud jne jne. Aga kokkuvõttes ei ole minu asi hakata selle naise last tema ema käest kuidagi päästma. See ei ole minu vastutus. Mina ei ole see inimene. Mina ei ela tema elu ja pole minu asi talle ette kirjutada listi reeglitest, mida ta täitma peab. Võibolla ma sooviksin tõesti paljusid aidata ja võiksin sellele emale öelda, et palun ürita siiski lõpetada, kuid kui ta seda ei tee, on see tema otsus. See on tema elu ja asjaolu, et mina sarnaselt ei toimiks, ei tähenda, et ma käiksin kuskil ringi ja pasundaks, et põhimõtteliselt kui teised ei käitu nii nagu mina, siis on nad halvad emad, halvad naised, halvad inimesed. Mistahes asi see siis oleks, milles minu arvamus nendega ei ühti.

Võibolla on raseduse ajal suitsetamine ka natukene äärmuslik näide. Enamik inimesi ju paistab siiski teadvat ja arvavat, et sellisel ajal suitsetamine ei ole okei. Samas aga näed leiame me nii palju näiteid palju pisemate asjade seast. Küll ei ole hea lapsi vaktsineerida, siis on. Siis ei ole hea anda lapsele ühte või teist asja või lasta tal teatud vanuses arvutiga mängida üle teatud aja. Järgmisel hetkel oleks vaja lapsega teha miljon tegevust päevas, et teda arendada ning samas anda talle ruumi ise õppimiseks ja mängimiseks. Ökotoodetest ja muudest asjadest ärme üldse hakka rääkimagi. Sest laps peab tegema seda ja seda ja seda, muidu kasvab temast alaarenenud käpard või vastupidi tal puudub lapsepõlv vms. Ja üleüldse, kui see “ema” vastavalt ei käitu, tuleks temalt ilmselt see tiitel üldse ära võtta ning talle otsa ette suur must silt kleepida, mis kõigile kaugele teada annaks, et näed halb ema on tulekul.

Ja nii ma vaatan ja vaatan neid naisi, kes selliseid lastekasvatusmeetodeid pidevalt teistele peale suruvad ning survestavad naisi olema ideaalsed või pigem käituma teatud viisil. Sest keegi on oma peas defineerinud enda ideaalsuse normi ja leiab selle ainuõige olevat. Ja nii peaksid naised siis nägema roppu vaeva ja ajama näpuga järge minutitel, ampsudel ja kõigel muul, mida on võimalik loendada, et kuidagi üle hüppata sellest latist, mida nimetatakse normaalsuseks. Ja ausõna, mul peaaegu läheb süda pahaks, kui ma näen, kui vastikud ja õelad võivad inimesed olla lihtsalt selle pärast, et nende ideaal ei vasta kellegi teise omale.

Ma ei tea, kui palju emasid minu blogi loeb, kuid kas Teiega on kunagi nii olnud? Olete tundnud endal survet toimida mingit teatud moodi või järsku mitte mainida kellelegi, et te kuidagi teistmoodi otsustanud olete? Sest ilmselgelt tooks see jama kaela ja näed ei julgegi mainida? Mis te arvate, mis sunnib naisi nii teiste tegemisi kritiseerima ja oma arvamust teistele vastandama? Tõsiselt?

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...