Rubriigiarhiiv: Birthdays / Sünnipäevad

Üks (sünni)päev minu elus!

Hoiatan ette – see tuleb väga pikk postitus!

7.45   Telefon heliseb. Ma ei kujuta ette, kes otsustab, et õige aeg sünnipäeva õnnitlusteks on sellisel kellaajal. Isegi minu äratuskell pole veel helisenud. Täiesti jube, ma alles ju jäin magama. Koban telefoni järele – isa! Ta arvas, et olen juba üleval, kuna täna on ju tööpäev. Muidugi. Võtan enda õnnitlused kiirelt vastu, saan teada, et jube äratuskell heliseb niikuinii kümne minuti pärast ja passin seejärel selle kümme minutit voodist peeglisse vahtides ja mõeldes, miks ma pidin nii kaua üleval olema.
Nimelt istusin ma peale 00.00 kukkumist tund aega üleval ja ootasin, et kus need sõnumid ja kõned siis on – mitte midagi ei tulnud. Ja siis kui minu sündimisaeg (2.15  öösel) kätte jõudis ja ma hea 45 minutit und olin ära nautinud, hakkas voolama… Iga kümne minuti järel sõnum. Oli ikka inimestel viitsimist, et öösel sõnumeid klikkida.
Ronin voodist välja ja mõtlen kas saaksin padja tööle kaasa võtta. Sellised uitmõtted, mis kunagi teoks ei saa, on hommikul minu rida.

8.10   Kiire hüpe voolava vee alla. Vaikselt loodan jalgu sinnapoole lohistades, et see ajab mul une pealt ära. Minu issi räägib alati, kuidas hommikul peale pesu on palju ärksam tunne. Seekord pole veest mingit tolku. Ilmselgelt olen ma ikka nagu transis. Hammaste pesu mõjub juba paremini ja mõte hakkab ka kiiremini tööle. Otsustan padja ikka koju jätta ning samal ajal juurdlen selle üle, kas mul täna on aega hommikul ka midagi hamba alla pista või jääb täna hommikusöök ära. Kiired kaks võileiba ja kookose mahl ei ole ju nii hull. Otsustangi selle kasuks.

Nämm! Eriti kuna see on sisuliselt ainukene kraam külmkapis hetkel.

8.30   Mul ei ole midagi selga panna! Täielik jama, kõik on kas pesus või kuivab. Kui ma oleksin natukene rohkem ette mõelnud, oleksin varem midagi normaalset pessu ka pannud, et see täna selga panna. Too late. Kammin juukseid ja avastan siis, et üks kleit on kuiv – jess! It’s a win.

8.40   Ma tean täiesti kindlalt, et jään sellest 8.47 tulevast bussist täna maha, aga täna on mul aega küll. Ikka juhtub! Otsustan, et lähen lihtsalt sellega, mis tuleb 8.58 (or something). Välja minnes kiikan ka postkasti ja leian sedeli, mis ütleb, et mulle on Pae postkontoris üks pakk. Seda, et see on Kädilt, ma juba tean, aga ei osanud oodata, et võiksingi selle täpselt enda sünnipäeval kätte saada. Vahva! Otsustan sellele peale tööd järgi minna ja jalutan rahulikult bussipeatusesse.

8.57   Rahulik bussisõit linna. Isegi mõtteid ei ole. Vahin lihtsalt aknast välja ja naudin vaikust.

9.20   Jõuan tööle. Kuna me eelmisel päeval tõstsime kogu mööbli, mis kontoris on, ümber ja minu laud on nüüd täiesti uues kohas, siis ei ole mul internetti, hiir on laua vasakul pool, sest juhe ei ulatu paremale ja muud vidinad on arvuti taha ühendamata. Hmm… Can’t work like that. Ilma internetita ei saa ma isegi oma meilidele ligi, seega kasutan vaba aega sõnumite toksimise. Kui Madis poodi jookseb ja suurema neti kaabli ning juhtmeta hiire toob saab tööd tänaseks alustada ka. Mitte, et seda augusti alguses väga palju teha oleks. Iga päevaga üha rohkem, kuid augustikuu teisel päeval pole enamik inimesi veel puhkuse mullist välja tulnud ning seega saame ka meie tööl rahulikumalt võtta. Seni aga kuni see kaabel ja hiir minuni jõuavad, üritan Coca-Cola Plaza’sse helistada, et meedia päeva jaoks uurida, kui palju see A.Le Coq saali rent maksab, aga keegi ei vasta. Tervelt tund aega! Helistan mitmes kord teisele telefonile ning inimene sealpool ütleb mulle juba vastu midagi taolist, nagu:  “Oi, see olete jälle Teie!” No misassja, mul on seda hinda vaja ju. Otsustan koristada.

10.00   Teised lähevad kohvipausile, mis on meil tegelikult igapäevane rutiinne tegevus ja leiab aset iga päev samal kellaajal. Selline mõnus rahulik hommikune aeg, ainult, et rahakotile ei mõju see just kõige paremini, kui igal hommikul kohvikus saiakest ja kohvi nautida. Küll aga saab alati vaadata üle selle päeva lehed ja niisama erinevate teemade üle arutleda. Olen mõttes arvutanud, kui palju ma vanas rahas ühes kuus kulutaksin, kui iga päev hommikul kohvipausil (okei, minu jaoks tee või kakaopausil) käiksin. Sisuliselt oleks see summa 1000kr’ni. Teine 1000 läheks lõunapausil kulutatud toidule, kui ma kunagi kodust midagi kaasa ei võtaks. Kallis, kallis, kallis!

10.10   Sõnum Katilt ja Randolt. (Aitäh!)

10.30   Saan endale neti ja uue hiire. See tähendab muidugi kõikide tavapäraste saitide külastamist lisaks mailbox’ile (kus on ainult üks kiri) ja muidugi mõne mitte tavapärase saidi külastamist. Sellised on minu jaoks tavaliselt erinevad fashion blogid ja muud related saidid, mida aegajalt jälgin. Helistan veelkord Plaza’sse, aga kuna nad on otsustanud telefonile mitte vastata (ilmselt teavad, et see olen “jälle mina”), saadan neile lihtsalt meili.

11.20   Ostan netist õhtusele filmile (“Horrible Bosses”) pileteid. Imelik on mõelda, et olles sellised filmifriigid, nagu me Williamiga oleme, pole me veel seda filmi näinud. Näiteks peagi kinodesse jõudev “Bad Teacher” on meil juba ammu nähtud. Aga võibolla ongi hea, et saame vaatama minna filmi, mida oleme ammu näha tahtnud. Midagi muud meil ju minu sünnipäeva õhtuks plaanitud ei ole. Samal ajal helistab ka Karl, kes soovib õnne. Mõtlen, et tore on sünnipäeval saada ikka personaalseid kõnesid. Armas. Need tekitavad kohe sellise sünnipäeva tunde, mida mul pole viimastel aastatel õigel päeval olnud. Võibolla tuleb see vanusest. Who knows.

11.40   Uksest astub sisse Kristjan, kellel on käes suur kimp lilli ja kommikarp. See on küll ootamatu ja eriti tore üllatus, kuna see tuli täiesti selgest taevast. Kes mind tunneb, teab, et tihti on mul kalduvus üllatusi ära arvata. Ja see on ikkagi minu “esimene sünnipäev” (Kristjani sõnadega) siin Spalt PR’is. Ma polegi siiamaani osanud kudagi väljendada seda tänulikkust, et ikkagi sellisele töökohale valitud sain. Aga küll ka see aeg tuleb. 🙂

Nii ilus!

12.15   Väljun kontorist oma lõunapausile ja saan Williamiga kokku. Plaanisime algul küll õhtul kuhugile välja minna, kuid otsustasime siis hoopis sellise armsa lõuna kasuks. Kuna ammu pole ka Vapianos käinud, siis just sinna lähemegi. Vahepeal võtan kõnesid vastu oma vanaemalt ja uuesti isalt, kellega saab nüüd natukene pikemalt ka rääkida, kui hommikune minutine kõne. Saan ka teada, et Braksu, kes hiljuti operatsioonil käis, paraneb väga kenasti ja see teeb kohe meele veel rõõmsamaks.

Minu juba rutiinseks saanud Arrabbiata pasta. Tänase päeva teine nämm!

12.45   William liigub edasi oma toimetuste juurde ning mina suundun Viru Keskuse Seppälä kauplusesse, et sealt uued riided meie showroomi välja valida. Mida kiiremini ma uued kollektsioonid kontorisse viin, seda kiiremini saame enda tööga täis pangal edasi minna. Kuna ma ise aga ei suuda neid kotte elusees jala kontorisse tagasi tassida, jätan need hetkel sinna ning mehed saavad siis peale tööd neile järele minna. Thank God for that!

Üks hiljem klõpsatud pildike sellest välja valitud kraamist.

14.00   Väljun Seppälä’st ja suundun alla toidupoodi, et ajakirju osta. Tavaliselt ostan ma neid esmaspäeviti, et sassi ei läheks, mida juba ostnud olen ja mida mitte, aga eile unustasin ma selle väsimusest ära. Nüüd saan osta tervelt 5 ajakirja, mis kokku maksavad üle 8 euro. Hullumeelsus! Kui ma peaksin ise need ajakirjad kinni maksma loeksin vist iga kuu lõpus sente kokku ja nutaksin. Tõenäoliselt on aga kusagil ikka inimesi, kes rahuliku südamega saavad endale kõiki neid ajakirju niisama lubada. Õnneks on erinevate ajakirjade ostmine aga minu tööülesanne, nii, et kõik on super.

Need sain ma siis viimasena poest.

Muidugi on minu puhkuse ajal ajakirju natukene kuhjunud, mille sees olevad kõik clippingud vajavad nüüd enne 10ndat kuupäeva sisse skännimist. Looking forward to it.

16.00   Kõik teised lahkuvad tänaseks töölt ja nii ma jäängi üksi kontorisse. Igaks juhuks peaks veel tunnikese kohal olema, kui mõni stilist peaks tulema riideid otsima. Kui tavaliselt on mul sellisel ajal ikka veel tööd teha ja nii möödub aeg palju kiiremini, siis täna pole mul aga midagi. Netis olen ma aga tänase päeva jooksul juba piisavalt istunud.

16.11   Lähen alumisele korrusele Boost Bar’i. See asub peaaegu otse meie all, Rotermanni kaubamaja esimesel korrusel. Sealt saab alati midagi mõnusat lürpimiseks ja ma olen enda mõttes täitsa juba otsustanud järgemööda kõik Smuutid ära proovida, mida nad enda menüüs pakuvad. Kuigi tegu on suhteliselt kalli lõbuga, siis ei saa ka seda endale iga päev lubada, aga sünnipäeval on ju okei, eks. Tänaseks valikuks saab “Mango Magic”.

16.20   Naasen kontorisse ja otsustan koheselt kõlarid kasvõi laua otsa peale püsti panna, et mul oleks võimalik need viimased tööl veetmist vajavad minutid Star FM’i kuulata. Ei tea, miks ma juba varem täna päeval neid püsti ei pannud – see ei ole ju üldse raske. Esimesena tuleb sealt Whitney Houston’i ja Enrique lugu “Could I have this kiss forever”. I haven’t heard that for ages. Tekitab täitsa toreda tunde.

16.24   Kõne emalt, kellega lobisen järgmised kümme minutit ning seejärel kuulan muusikat ning koristan natukene veel.

16.50   Pakin oma asjad kokku ja plaanin varem lahkuda.Erilisest varem lahkumisest aga ei saa me enam rääkida, sest tööaeg lõpeb kohe. Nii astungi täpselt õigel ajal uksest välja ja sean enda sammud Pae postkontori poole, et enda pakk ikka kätte saada. Kõikide suurte kodinate ja lilledega sinna ronimine pole just kõige ahvatlevam idee, aga kodust läbi käimine võtaks liialt aega nii, et tuleb ikka hakkama saada. Bussis kipub vägisi juba uni peale, mis on kõik tingitud sellest vähesest unest, mida ma öösel sain. Võibolla oleks ikka pidanud selle padja endale kotti pistma. 🙂

17.20   Saan paki kätte ja jalutan sealt otse koju. Seekord ei viitsi enam bussidega jamada, sest ma olen ometigi ju nii lähedal kodule juba. Teepeal kuulatan erinevaid inimesi, kes kellegagi jutustavad. Kõik räägivad vene keelt. Mitte ühtegi eestlast. Ilmselgelt Lasnamägi.

17.50   Avan kodus Kädi paki ja avastan midagi eriti lahedat. Eriti, kuna ma tean, et siin Eestis ei jaluta keegi teine mulle täpselt samasugusega vastu. Ja natukene härdaks teeb see, et Kädi sellise paki saatmise ette võttis, et mulle sünnipäevakingitus saata. (Aitäh kallike!)

18.10   Power nap!

18.47   Kõne Laurilt, kes soovib õnne ja küsib, mida me Williamiga täna teeme. Kiirete kõnedega otsustame, et peale kino läheme koos kuhugile niisama istuma ning kuna meil niikuinii ei olnud midagi erilist rohkem plaanis, on see tore mõte. Mõtlen, et tänast päeva ei peaks ikka niisama kodus vedelemisele raiskama. Nii veangi ennast taas voodist lahti ja liigun linna poole, et Williamiga enne kino kokku saada.

19.25   Saan Williamiga linnas kokku, prindime kähku piletid välja ja ronime sinna üles neljanda korruse üheksandasse saali. Muidu ei ole mul nende ülemiste korruste saalide vastu midagi, aga mõnikord harva, kui on tarvis vahepeal kiirelt wc’sse joosta, tuleb selleks kõik need trepid alla tagasi joosta, sest seal üleval ju wc’d pole. Nii aga kaotab alati väärtuslikku filmiaega. Ma pole veel näinud muidugi, et mõni mees filmi ajal saalist selle pärast välja tuleks, naisi aga näeb kogu aeg.

19.40   William kingib mulle seal samas minu sünnipäeva kingituse temalt.

Awww… Väike Braksu!

19.45   Film. Tõesti oli naljakas!

21.30   Liigume Karinale ja Laurile vastu, kellega koos otsustame suunduda Dublineri. Kuna nemad on mõlemad söönud, siis seekord sööme ainult meie Williamiga ja avastame sealjuures, kui tühjad meil mõlemal kõhud on. Nimelt  sõime me mõlemad viimati siis, kui koos lõunal Vapianos käisime. See oli üle kaheksa tunni tagasi. Valikuks osutuvad kanafilee BBQ kastmes ja koorene nuudliroog kanaga. Väikesed mojitod ka juurde ja kohe tekib tunne, et energiat tuleb jälle juurde. Poole toidu peal avastan muidugi, et tühja kõhu tõttu asusime kohe sööma ja pilti ei teinud, aga nüüd on selleks juba hilja. Veel ühed joogid ja ühed juustupulgakesed. Ei nendest ei ole ka pilti. Ma vist väsisin ära.

Söögi ja joogi valimisest on mul aga midagi sellist.

22.13 Sõnum Merilynilt. (Aitäh!)

23.45   Suundume Estonia peatusesse bussile, mis peaks väljuma 23.55. Ning kuna see on viimane, loodame, et sellest maha ei jää. Kuidagi aga jõuame ikka varasemale ja sõidame 5 minutit varem bussiga juba kodu poole. Bussijuht on täielik maniakk. Ilmselgelt tahab varem sinna lõpp-peatusesse jõuda, et kiiremini lõpetada ja selle pärast kihutab nii, et inimesed ikka kümne küünega postidest kinni peaks hoidma. Tema pärast jõuamegi me tegelikult enne minu sünnipäeva viimast minutit veel bussist välja tulla. Sealt jalutame aga rahulikult üle silla koju, sest pikk pikk päev on ikkagi selja taga.

00.30   Või tegelikult ma lihtsalt eeldan, et enamvähem sellel kellaajal jäime ka magama. Just siis kui olin lõpuks saanud enda pea sellele kaua igatsetud padjale asetada.  Nüüd oli uni palju magusam, kui eelmisel õhtul ja seda oli tõesti vaja. Super!

PS! Ja ma pean mainima, et sa oled eriti tubli, kui sa suutsid selle terve postituse läbi lugeda!

Jätka lugemist

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...