Rubriigiarhiiv: Books / Raamatud

Tons of stuff

Täna ma teen midagi, mida ma pole vist tõepoolest kunagi teinud…

Blogipostitus hommikul/lõunal! Vot see on nüüd pauk. Milline pöörane ja mässumeelne samm. Kohutav. Suure tõenäosusega varsti lasen kulmud ära needistada ja pea kiilaks ajada või midagi muud säärast. Hehee… Juuuust kidding!

Aga muidu on see hommikune (kelle jaoks hommik, kelle jaoks lõuna) blogimine minu jaoks küll täitsa uus teema. Tavaliselt on mul kombeks ju postitusi teha kell 2 öösel. Mõned minutid siia sinna.

Igatahes siin ma siis nüüd olen ja väljast paistab tuppa eriti soe ja mõnus päike. Seda, kas väljas ka päriselt soe on ma täpselt veel ei tea, sest nii kaugele ma pole oma tegemistega jõudnud. Missellest, et mul tänaseks miljon asjatoimetust plaanitud on. Aga kohe kohe, kui siin lõpetan jooksengi juba käppelt pesust läbi ja seejärel poodi, et raisata seda vähest raha, mida ma teenin. 🙂

Igatahes… Mulle tundub, et vaikselt olen ma oma kooli/töö/uue töö/veel uuema töö koomast välja tulnud ja suvi võib minu jaoks ka alata. Kuna hommikune kohvi on minu jaoks välistatud, siis alustasin ma täna oma päeva kudumise ja G-star Raw ajalehega, mille Anu Lensment meile eile poodi tõi.

Jah.. Kuna suvi on alanud, siis olen erinevateks eksamiteks maalimise ja joonistamise asemel asunud kudumise ja raamatute lugemise kallale. Kõik sellised toimetused ja asjad, mille jaoks mul kooli aasta sees peaaegu üldse aega ei ole. Loodan, et nüüd saan ka blogimisega natukene rohkem tegeleda. 🙂
Aga kuna ma ei armasta väga raamatuid laenutada, siis mõnikord ostan ma endale lihtsalt need, mis tähtsamad on või rohkem huvi pakuvad. Juba reklaami ja imagoloogia õpingute ajal oli mul kombeks mõned tähtsamad raamatud endale riiulisse soetada. Nüüd siis koguneb sinna üha rohkem disaini ja moealast kirjandust. Selle suure paksu kostüümiajaloo raamatu aga andis mulle minu emme. 🙂

Eile sain kätte ka oma postipaki pisikese nänniga, mille Siison’ist tellisin. Nagu mul neid ehteid veel vähe oleks.

Täielik nõrkus ma ütleks. Mulle tundub, et minu aju jälgib ehete suhtes seda põhimõtet, et võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju. Minu puhul siis ehteid (ja kingi). See on vaid väike osa sellest, mis minu peeglikapis tegelikult pesitseb. Nüüd aga saan sinna lisada veel ühe imeilusa kaelakee Pilgrim’ilt.

Ja kaua oodatud ja läbimõeldud Anni Jürgensoni ear cuff’i. Ehk siis juba aasta aega (või ka rohkem) põrnitsesin ma neid cuffe ja ei suutnud ära otsustada millist võtta. Üldjuhul meeldib mulle sellised asjad ise valmistada, aga mingi teatud kiiks on mul alati sees olnud, et vähemalt üks või siis erilised lemmikud võiksid olla ikka disaineritelt endalt. Nüüd sai see siis lõpuks ära soetatud. Olen väga õnnelik.

Ja ega siin rohkem pikemat juttu polegi. Nüüd ruttu ruttu riide ja päikese kätte. Sellise ilmaga ei tohiks ikka toas istuda, kui töölt vaba päev on. 🙂

Jätka lugemist

“Not really is for real!”

Ma armastan lihtsaid raamatuid, mis panevad inimesi mõtlema. Kahjuks on selliseid raamatuid aga üpriski vähe, sest enamik raamatutest, mis mõtlema panevad on kahjuks suhteliselt keerulised ja tugevalt peadmurdvate mõjudega. Ning teisel juhul on raamat küll lihtne, kuid miski selles ei istu nii nagu vaja, et sa võiksid selle üle pikemalt mõtlema jääda.

Avastasin ühe sellise lihtsa kuid mõtlemapaneva raamatu täiesti juhuslikult, kuna see kingiti kõigile, kes näiteringiga esinemas käisid. Kuna tavaliselt osutuvad sellised uisapäisa kingitud raamatud aga millekski, millest keegi teine soovib lihtsalt lahti saada, seisis ka see raamat paar kuud minu kapil, kuni ma ühel tohutult igaval hetkel tundsin huvi see lahti pöörata ning lugeda. Ja sisu mis ma leidsin oli just see, mida ühelt lihtsalt ja mõtlemapanevalt raamatult vaja – kurb ja õnnelik ühel ja samal ajal.

“Mängult on päriselt!” Diana Leesalu

(PS! Kui sul on eelneva jutu tõttu mõttes seda raamatut lugema hakata, ära parem praegu edasi loe.)

“Kui sa seda kirja loed, olen mina juba läinud. Palun ära ole kurb. Ja ära ole minu peale pahane. Ma pidin minema. Aga ära mitte kunagi unusta, et meie oleme ikkagi parimad sõbrad. Sina ja mina – igaveseks. Ükskord sa küsisid minult, et mida ma ise sooviksin kuldkalakeselt, kui mul selleks võimalus avaneks. Midagi sellist, mida ma nii väga tahaksin, kuid mida mul muidu kuidagi saada ei õnnestuks. Ma tean, et sellest võib natukene raske aru saada olla, aga üle kõige maailmas tahaksin mina, et inimesed mind märkaksid. Ma tahaksin, et nad muutuksid rõõmsamaks, kui nad mind näevad. Ma tahaksin olla nende jaoks vajalik. Ma tahaksin teha nad õnnelikuks. Ma tahaksin teha imesid. Ma tahaksin täita nende soove. Ma tahaksin anda neile midagi, mida nad ise muidu mitte kunagi ei saaks. Ma tahaksin, et maailm oleks natukene rohkem nagu muinasjutt. Ma ei tahaks kuldkalakeselt mitte midagi soovida. Ma tahaksin ise olla Kuldkalake.”

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...