Rubriigiarhiiv: Chit-chat

Wishlistidest ja unistamisest…

Ma olen nüüd suutnud meeldivalt jälle natukene mitte blogida ja avaldada vaid üksikuid postitusi. See on tegelikult tingitud sellest, et kui sa lähed ülikooli, siis saad sa seal eksisteerida ainult teatud aja ning ühel hetkel lajatavad kõik õppejõud ühel ja samal ajal kodutööde ja muude ülesannetega. + ärme unusta, et ma endiselt tegelen ka ettevõttega ning klõpsin pildikesi erinevatel seltskonnaüritustel (mida te võite Buduaarist ise nillimas käia :D) ja seega on lihtsalt nii palju planeerimist ja tegutsemist, et raske on muuks aega leida. Vaba aega on lihtsalt null need paar nädalat.

Mis puudutab minu suurde opi postitusse, mida võibolla mõned märkasid ka Anne & Stiili Naistemaailma või Õhtulehe veebis, siis ei oska ma eriliselt midagi tähendusrikast välja tuua. Ma sain nii palju meile inimestelt, kes on kas sarnases olukorras olnud või hetkel maadlevad sellega. Nii palju kurbi aga ka õnnelikke lugusid ja nii palju küsimusi, mis otsivad vastuseid. Nüüdseks olen suutnud kõigile ka vastata ehk siis ükski kiri mul enda teadmata silmist mööda ei jooksnud. Kui see mingil imekombel aga juhtus, siis ära pahanda, tuleta ennast meelde 🙂 …

Päev peale artiklite ilmumist küsisid nii minu vanemad, kui mõned lähemad sõbrannad, kuidas ma suhtun kommentaaridesse ja nentisid, et inimesed on mõnikord ikka õelad küll. Pean ausalt tunnistama, et kuuldes nii paljusid küsimusi nende kommentaaride kohta, pidin isegi korraks minema vaatama, mis seal siis täpselt oli. Aga ikka ei jõudnud ma mitte ühelegi muule järeldusele, kui sellele, et inimeste arvamused ongi erinevad ja ka nendel, natukene õelamate kommentaaride taga olevatel inimestel, on omad veendumused. Kes olen siis mina, et seda neile keelata? 🙂 Kokkuvõttes ei andnud ma ju nõusolekut oma blogipostituse avaldamiseks mitte selle pärast, et ma lootsin saada kiitust või lihtsalt ilusaid sõnu. Eesmärk oligi jõuda nende samade inimesteni, kes võtsid vaevaks mulle kirjutada ning keda sain omakorda abistada. Isegi, kui see oli vaid lihtsa kuulamisega. Hindan neist igaühte!

adele

Sattudes eile aga jälle tagantjärele blogisid lugema ei suutnud ma ära imestada, kui palju on neid, kes panevad blogisse üles liste esemetest, millest nad unistavad. Wishlist’e siis täpsemalt. Võibolla on need muidugi ainult viis juhatada inimesed huvitavatele asjadele/pakkumistele, mille blogija on leidnud ja ma olen kursis ka sellega, et paljud teevad selliseid liste vaid seetõttu, et inimestele meeldib vaadata erinevaid riidekombinatsioone ja muud kraami, et võibolla siis enesele ka midagi soetada. Aga tõele au andes ongi palju neid inimesi, kes tunnevad, et ideaalsest elust või garderoobist ongi puudu vaid Lindex’i mantel, Michael Kors’i käekell, Vestige Verdant näomask või mõni uus huulepulk. Mine sa tea, on see siis nüüd hea või mitte?

Ma kõlan võibolla nende inimeste jaoks natukene nagu party pooper agaa… Võibolla olen ma liiga realist selleks, et unistada millestki nii lihtsast nagu uus küünelakk. Ma võiksin outfit’te kokku kleepida küll aga mitte kunagi vormis, et sooviksin endale vot neid pükse, seda särki ja just neid rihmikuid sügiseks jalga. Ma ei unista lihtsalt sellistest asjadest. Sest tõde on see, et kui ma tõesti neid rihmikuid tahan, siis ma lähen poodi ja ostan need. Ma ei vesista arvuti taga ja ei aja taga selliseid esemeid, mille võin homme poodi minnes osta, kui ma seda tõepoolest tahan. (Enamasti ei taha :D) Ja minu listid näeksid välja umbes sellised, et näete inimesed… Siin on asjad, mis ma homme endale poest ostan!

swag

Aga kui ma millestki unistan, siis unistan ma suurelt. Päris oma kodust või perekonnast. Autost või sellest, et ettevõttel läheks hästi ning kõik minu kliendid oleksid rahul ja õnnelikud. Need on asjad, millest mina unistan. Ja mingil veidral kombel ei unista ma kordagi ka sellistest asjadest, mida ma tean, et ma ei saa. Päris oma kodu ja perekond ja kõik muu on minu jaoks teostatav. Ma ei unista elamisest kusagil soojal maal Tais, sest ma lihtsalt ei tahagi siit pisikesest Eestist lahkuda või ei mõtle, kui lahe oleks, kui ma võidaks miljoneid eurosid ja mida ma kõike siis selle rahaga peale hakkaksin.

Mis mind aga nende wishlistide juures eriti häirib? Kui blogija pole piisavalt lahti kirjutanud miks tal ühte või teist asja vaja on, mille jaoks, millal ta selle plaanib endale soetada või millal seda võimalikuks peab. Või vähemalt midagigi sarnast, mis paneb mind aru saama, et tal ikka on plaanis see asi endale ise soetada. Listid, mis on koostatud umbes sarnaselt – “Ma tahaks just sellist kleiti (link) või kui seda ei saa, siis sellist kleiti (link) ja võibolla siis selliseid (link) või selliseid (link) kingi ka sinna juurde” – on minu jaoks ajuvabad. Ma saan aru, et paljud blogijad saavadki need asjad endale tasuta. Mul ei ole sellega üldse mingit probleemi. Aga mul tuleb iga kord naer peale, kui keegi lingitab asju, mis tegelikkuses maksavad maksimaalselt 10 eurot ja mis on tema listis umbes kohal number kolm (nende asjade järel, mida ta tegelikult endale tahaks). See lihtsalt näeb liiga palju välja nende asjade nurumisena.

Jah, kõigil ei ole selliseid võimalusi, et lähed poodi ja ostad (tähendab minul ka ei ole, eks) aga siiski… “Kas tõesti on sul ainult see kümne eurone asi täielikust õnnest puudu?” tahaksin ma küsida iga kord, kui ma näen wishlist’is uut Tangle Teezer juukseharja, Invisibobble juuksekumme või Macadamia juukseõli.

PS! Listidest, mille koostavad 11 aastased tüdrukud, kes veel tööl ei käi, ma üldse ei räägigi. Need kõlavad mulle pea alati nagu kirjad jõuluvanale. Oh neid vahvaid asju, mida ma kõike tahan, et vanemad mulle ostaksid! 😀

I want it

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...