Rubriigiarhiiv: Chit-chat

Kuidas minust jälle üliõpilane sai…

Ma olen nüüd jälle endale pisikese puhkuse blogimisest lubanud. Tegelikult ei olnud see tingitud mingist blogikriisist nagu paljudel paistab olevat. Pigem sellest, et eelmise kuu lõpus suutsin ma meeldivalt (või mitte nii meeldivalt) ületada igakuist andmemahtu (mida pole varem kordagi juhtunud) ning selle kuu alguse olen ma puhtalt pühendanud ettevõttele ja õpingutele ülikoolis.

Jah, tunnistan siis ausalt ja avalikult, et mina Sirli, olen jälle üliõpilane.

Ilmselt olete te isegi märganud, et ma olen selline inimene, kes kaua ühe koha peal paigal ei püsi. See tähendab, et kui ma tunnen enese jaoks, et olen ühe eesmärgi saavutanud, siis leian ma tihti silmapiirile järgmise ning asun seda taga ajama. Lihtsamalt öeldes otsustan ma mõnikord peale ühe moosisaia söömist veel teise ka otsa süüa. 😀 See muidugi ei tähenda, et ma eelmiste eemärkide saavutused (kui need veel kestavad) pooleli jätan või nurka viskan. Ma lihtsalt liigun enda jaoks edasi, et end arendada ja no lihtsalt, et mitte paigal tammuda.

Ma jõudsin küll enda ask’is juba ühele küsimusele vastata, mis soovis teada, kuidas mul läksid need ülikooli sisseastumiskatsed, kus ma käisin, kuid peale sellele küsimusele vastamist on olukord natukene muutunud. Kui esialgsetel andmetel jäin ma täpselt joone alla (ehk vastu võeti 56 õpilast ning mina olin nr 57), siis natukene aega hiljem sain ma meilile teate, et kusagil on olnud see üks õpilane, kes on oma kohast loobunud ja seega olen mina sees. 🙂 Asjaolu, et ma olen see viimane ei morjenda mind ülde. Pigem tunnen ma selles osas just soovi kõigile tõestada, et oleksin selles nimekirjas pidanud olema nr 1. Mitte, et üks nimekiri üldse nii oluline oleks.

See aga tähendab, et alates sügisest (praegusest) olen ma Tallinna Ülikoolis kommunikatsiooni magistriõppes sees ja asun seda kraadi siis ettevõtte kõrvalt omandama. Eks tulevik näitab, kuidas mul see kõik õnnestub, aga arvestades asjaolu, et olen sisuliselt terve oma täiskasvanuelu veetnud samal ajal õppides ja täiskohal töötades, ei tohiks ka see takistus midagi ületamatut olla.

anigif_enhanced-buzz-19860-1392782090-12

Aga blogimisest tõesti niipalju, et hetkel on mul mustandites seismas tervelt 14 postitust. Ma ei tunne, et mul oleks blogikriis. Mõnikord tunnen ma pigem, et asjad, mille olen valmis kirjutanud, ei ole seda mitte. Nii ma siis hoiangi neid seal ilmselt seni, kuni ma tunnen, et nad on avaldamiseks valmis. Sügis aga iseenesest tõotab tulla huvitav ja täis erinevaid üritusi ja tegemisi. Avaldanud ei ole ma ka veel postitusi fototöötluse kohta ning ka teist osa sellest 50st faktist enda kohta. 🙂

Kaitsevägi – Kas ma kuulen müristamist?

Minuni on ilmselgelt jõudnud teadmine, et postitus, mille ma Kaitseväest kirjutasin on jõudnud massidesse ehk siis just nendesse massidesse, kellest ma kirjutasin. Tegelikult ei saa öelda, et ma oleksin üllatunud, sest väikese heads up’i selles osas andis mulle inimene, kes põhiliselt peaks tundma end puudutatuna. Aga näed ei tunnegi ja täitsa normaalne neiu oli. Nagu ma ka enne olen öelnud, siis asjaolu, et minu arvamus kellegi omaga ei ühti mingil ühel kindlal teemal, ei tähenda seda, et ma ei saaks selle inimesega muidu sõber olla ja rahus veiniklaasi taga juttu rääkida. Iseasi, kas mõni neist inimestest, kes minu postitusest end puudutatuna tundis, muidugi sarnaselt mõtleb.

fangirl-jennifer-aniston-simsxlife

See oleks tõepoolest umbes sama, kui ma jagaksin enda tutvusringkonnast inimesed kaheks ehk need, kes vaktsineerivad oma lapsi ja need, kes ei vaktsineeri ning seejärel arvaks ühed enda sõprade hulgast välja, sest ma vastandan enda arvamuse nende omale ja leian, et sellised ei saa küll minu lähedal olla. Umbes, et kui nemad teevad elus vot selliseid otsuseid, siis ilmselt on tegu täielike jobudega ja neid inimesi küll enda lähedale lasta ei tohiks. Tõsiselt!

Selle kriitilise lugemisega on kord nii, et kui sa juba oled minu blogisse tulnud mõttega, et ma olen üks paha inimene, kes ainult kurja teeb, siis sa loed mõnda postitust ja sa likvideerid enda ajus selle paigakese, mis lubab sul asju läbi huumoriprisma vaadata ning järgmisel hetkel olengi ma üks kole ja paha tädi, kes sundis ühe (või kes teab, järsku mitu) neiut ühest toredast grupist lahkuma oma kohutavalt ebaõiglase postitusega. Sest kuidas saavad nad nüüd seal grupis oma tundeid ja emotsioone väljendada, kui mina va kaan selle kõik sisse imen ja siis sellest kirjutan? Kes siiani veel selles midagi ei tea, siis postitust saad lugeda siit.

Selles see point ongi, et inimene, kes on algusest peale võtnud minu suhtes sellise hoiaku, ei vaevugi uurima, kes ma täpsemalt üldse olen. Neiu, kes oleks pidanud end eriti puudutatuna tundma, näed vaevus ja minu arust ta ei avastanud, et ma üks ajuhävlik olen. Kuigi seda ma ju ei tea, mida ta tegelikult mõtles. Ma reaalselt näen, kui palju saab klikke hetkel see sama Kaitseväe postitus ja kui paljud nendest vaatajatest on klikkinud sealt ülevalt ka seda kohta, kus seisab “Minust”. Tahate teada paljud? Ma avaldan ka teile selle suure saladus. Üks. See arv on üks. Sest üks inimene arvas, et vaataks lähemalt, kes see neiu siin blogis on. Teistel oli kas suva või siis nad kadusid siit kiiremas korras, sest kõik see oli nii kole nii kole nii kole ja ma olen nii kohutavalt nii kohutavalt nii kohutavalt ebaõiglane.

Ma ausalt öeldes ei teagi, mida selle kõige peale nüüd öelda. Ei tunne, et peaksin vabandama kõikide nende ees, kes tunnevad end puudutatuna, sest kui neid inimesi on, siis ilmselt oli neil enda puututatuna tundmiseks ka põhjust. Võibolla panin ma nad mõtlema asjade üle, millele nad enne ei mõelnud, ja kokkuvõttes on see ju minu postituse põhipoint. Ei tunne ka, et peaksin postituse privaatseks tegema just selle pärast, et keegi end puudutatuna tundis või minust hästi ei arva. Mida ikka ütleks minu kohta see, kui ma mõne kriitilisema sõna peale kohe saba jalgevahele tõmban ja käed üles tõstan, et “anna andeks kallis inimene, et ma sind pahandasin, ma rohkem nii ei tee”. Kõikidele ei saagi meeldida.

Eks ma siis istun siin ämber peas ja harjavars käes ning ootan seda sõimu, mille ma peaksin nüüd kaela saama!

scared

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...