Rubriigiarhiiv: Entrepreneurship / Ettevõtlus

Kuidas ma olen vaikselt fotograafiks kasvanud…

Ei ole tegelikult eriline saladus, et fotograafina olen ma tugevamalt tegutsenud natukene üle aasta. See tähendab seda, et enne nimetasin ma end ise võibolla suuremas osas lihtsalt hobifotograafiks, klõpsisin pilte siin ja seal, kuid nüüd julgen ma selle sõna hobi sealt eest ära võtta, tunnen end pildistades aina kindlamalt ja mis peatähtis, on kogunenud mingi grupp inimesi, kes paistab arvavat, et see, mida ma teen on hea. Mingis osas on see mulle alati selline müstika, kui keegi peab minu tehtud pilte ilusaks…

Lotta

Kui ma ettevõtte lõin, oli see tegelikult peaasjalikult keskendunud suhtekorraldusele ja kommunikatsioonile, sest olgem ausad, need on alad, mida ma jagan ja olen õppinud. Suur aga oli minu üllatus, kui kõigepealt hakkas sellest suhtekorralduse osast üle käima meie üritusteenus (võimalus pidada oma tüdrukuteõhtut või sünnipäeva meie stuudios) ning seejärel ka pildistamine ehk soov kutsuda mind fotograafiks erinevatele sündmustele või isegi pulma. Igapäevaselt tuleb mulle selles osas aina rohkem pakkumisi. Suhtekorraldus jäi seega ise küll alles, kuid hetkeseisuga moodustab see aina väiksemat osa ettevõtte käibest, sest nõudlus muu järele on lihtsalt suurem.

Mallukas (27)

Muidugi ma ei tea, kas kunagi üldse jõuan enda mõtteis selleni, et nimetada end päris professionaaliks, aga see on juba nö tulevikumuusika. Selles osas saan ma ise muidugi aru, kui palju arengut tegelikult toimunud on ja kui palju mul veel ees on. Samas ei oleks ma tegelikult kunagi oodanud sedagi, et ma sellesse punkti jõuan, veel vähem siis kusagile kaugemale. Fotograafia oli mulle lihtsalt alati meeletult meeldinud ja huvi pakkunud, kuid päris fotograafina ei kujutanud ma end vist kunagi ette.

Kui ma oma esimese profikaamera sain, tundus see mulle ikka eriliselt keeruline riistapuu, millega oli väga palju õppimist. Kõik tundus nii segane. Informatsiooni üleküllus ajas mu pea sassi ning iga kord kui ma pildistasin, mõtlesin, et raudselt kõik vaatavad, et see tšikk on endale karmi kaamera ostnud aga näed ise väga pildistada ei oskagi. Aeg muidugi läks edasi, minu oskused kasvasid ja nüüd tunnen ma tihti, et kaamera jääb minu oskustele alla ja pigem mõtlen, et raudselt inimesed (ja teised fotograafid) minu ümber vaatavad, et miks ma sellise asjandusega (Nikon D90) üldse jaman ja päris korralikku kaamerat ei muretse?

Pidu

Peale üritust töötlen ma seega pilte ja ei ole päris suurel hulgal oma tööga enam rahul. Mõtlen tihti, et täiesti kohutav, kuidas ühte või teist pilti oleks saanud teistsuguse objektiivi või tingimuste või mille iganes korral pildistada palju paremini. Midagi aga pole teha ja ma edastan pildid kliendile, kui olen viinud need töötlemisega aktsepteeritavale tasandile (enda jaoks). Ning seejärel saan tihti tagasisidet, et pildid on imeilusad, suurepärased, lihtsalt super või eriti ägedad. Ja mõlen, et oota misassja…

See tähendab, et tegelikult olen ma muidugi iseenda kõige suurem kriitik ja suudan pidevalt leida pisikesi vigu mida parandada, mõtlen, et oleksin saanud kruttida säri või iso või white balance’i mõnele teisele numbrile ka sellel kaameral jne. Või siis soovin ma väga tihti kasutada midagi, mida minu kaamera ju ei võimalda ja siis mõttes kirun ennast, et pärast on vaja kõik see töö fototöötluses tasa teha. 😀

Tüdrukuteõhtu

Seega kohtun ma päris tihti uute inimeste ja seltskondadega ning minu sees on kohe selline mõnus ja äge värin, kui peoseltskonna kümnest inimesest seitse on hiljem muutnud Facebookis oma profiilipilti, asendades eelmise minu tehtud fotoga. Jah, jah, täitsa selline stalker olengi mõnikord! 😀 Ja kui ma käin pildistamas lasteaia- või koolilõpetamisi, mõtlen ma tihti, et kas inimesed lasevad minu tehtud fotod ka ilmutada või mitte. Et kusagil on olemas mingid kodud, kus seintel olevates raamides võivad olla just minu tehtud pildid. Kas see pole mitte äge? Minu arvates on see lihtsalt mega!

Pulm

Kellel soovi aga mind kutsuda pildistama või pidada meie juures oma sünnipäeva, tüdrukuteõhtut või mistahes pidu, saab infot nagu ikka DWL Agentuuri kodulehelt või kirjutades oma küsimustega meilile info@dwlagentuur.ee.

Kuidas Teiega on, kes fotograafia vastu huvi tunnevad? Ma tean, et neid on siin piilumas omajagu, ehk siis, kas tunnete ise vahet praeguste või kunagiste oskuste vahel? Ja kui siin on kohe päris, päris fotograafe/professionaalne, siis kuidas teie selle alani jõudsite?

Ettevõtte koduleht – lõpuks ometi!

Tegelikult on meil koduleht üleval olnud juba mõnda aega. Ma lihtsalt pole jõudnud selle reklaamimiseni siin blogis. Aga tõepoolest nii see on ning nüüd on Teil kõigil ise võimalik sinna uudistama minna.

Seda saate teha aadressil: www.dwlagentuur.ee

Koduleht

Tegelikult aga ütleme ausalt, et ega see kodulehe tegemine just raske ei olnud. Probleem oli rohkem selles, et minule ei sobinud ei üks ega teine asi ning ma muudkui andsin teada, et soovin jälle informatsiooni muuta või midagi ümber teha. Lisaks sellele muidugi asjaolu, et loobusime vahepeal ühe teenuse osast. Sellest ka see meeletu venimine.

Nüüd on koduleht vähemal üleval ja töökorras ning tõele au andes on koheselt meie broneeringud suurenenud. Kuigi noh olgem ausad, ma ise vingun veel natukene aega selle üle, kuidas mulle ei meeldi enda pildi kvaliteet seal lehel või muu selline asi, mida tegelikult keegi teine ei märka. 😀 Tüüpiline mina eks!

Igatahes minge ja uudistage ja kui te juba sellel teel olete, siis visake üks like ka meie Facebooki lehele siin. 😉

PS! 1. aprill lükkame käima ka esimese kampaania, nii, et hoidke silm peal! 😉

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...