Rubriigiarhiiv: Exams / Eksamid

Kuidas ma kunagi koolis spikerdasin…

Kuna mul praegu on koolis olnud sisuliselt esimesed kaks eksamit, milleks pidi reaalselt midagi õppima, pingis istuma ja testi või tööd kirjutama, siis tulid mul muidugi meelde igasugused ägedad viisid, kuidas kunagi sai koolis spikerdatud.

Ei, ärge saage valesti aru, magister ei ole üldse nii kerge, sest enamasti tuleb sul kirjutada miljon uurimistööd, viia ise läbi intervjuusid, kirjutada veel mõned kümned esseed ja siis teha kaheksakümmend üheksa kodutööd erinevates vormingutes sinna otsa, kuid õnneks saab enamikus ainetes tubli tööde tegemise ja kohalkäimise eest hinde kätte. See on ju super!

Igatahes hakkasin ma mõtema sellele, kuidas kunagi sai spikerdatud ja noh olid ikka ajad ja majad. Nagu te juba aru olete saanud, siis mulle ilmselgelt meeldib minevikus tuhnida ja igasugu vanu asju meenutada. Kõikide nende TAGide ja muude selliste asjadega. Aga vahet pole eks. Fun times!

Kui me veel päris väiksed olime ja koolis oli matemaatika töö, siis me kasutasime sõbrantsiga tema joonlauda vastuste vahetamiseks. See oli tal selline suur ja kollane ja selle taha sai täpselt kirjutada kõike ning hiljem ära kustutada. Nt kirjutas üks meist, et “mis viienda vastuseks said?” ja siis kontrollisime nii, et meil oleks samad vastused. Kui olid, siis oli ülesanne ju ilmselt õigesti lahendatud.

giphy (1)

Ühel hetkel aga tekkis vajadus mul enda joonlaua järele ning siis sai muretsetud selline puust joonlaud, mille äärtesse oli kleeplint paigutatud. Umbes nagu “vaadake mind, mul on nii vana joonlaud, et seda peab kleepindiga koos hoidma” wink wink. Kleeplindi alla aga sai ju paigutada mingi paberriba, millele oli eelnevalt spikker valmis kirjutatud. Neid tegin ma siis muidugi klassikaaslastele ka. Ainult, et tänu sellele, et ma kõigile neid kirjutasin, ei läinud mul enamasti enda omi enam vaja, sest ma olin kogu teksti nii palju läbi kirjutanud, et paha hakkas.

Nende eelmiste spikritega seoses tuligi mul meelde, kuidas mul oli üks tähtis venekeele töö ja ma tegin neid spikreid igaks juhuks endale kolm tükki. Üks nagu ikka joonlaua taha ning teised nt pinalisse ja vihiku vahele. Kuhu iganes vaja. Töö pidime kirjutama siis vihiku sisse ja selle hiljem ära andma. Ja siis nagu lollakas andsin ma vihiku ära koos spikriga selle vahel.

giphy

Tunni lõpupoole tuli meelde, et kui õps seda vaatab, siis leiab ta koos tööga spikri ka ja nii ma siis väitsingi talle, et mul oleks vaja korraks vaadata, kas ma vastasin ühele küsimusele õigesti. Vedas, sain enda spikri enne suurt katastroofi kätte. 😛

Siis oli kusagil see levinud etapp, kui sul oli ümmargune pinal ja selle sees oli spikker. Nii sai lihtsalt luku lahti teha ja sealt vajalikku lugeda. Kui õpetaja aga hakkas mööda minema, siis tõmbasid lihtsalt luku tagasi kinni. Easy!

Kui pinalid ja muu kraam enam laua peal lubatud ei olnud, siis sai tehtud ka spikreid pastakate sisse. Nt selline ilus punaselt kumav pastakas võis enda sees peita üleni täis kirjutatud paberit. Palju sinna muidugi ei mahtunud, aga midagi ikka. Või siis mapp, mille pealmine kaas oli siniselt kumab ja läbipaistev. Selle sai ju võtta paberilehe alla, sest palja laua peal ei tahtnud pastakas hästi kirjutada. Kuni see polnud vastav aine, oli ju okei.

Matemaatikas sai aegajalt pliiatsiga kirjutatud üksikuid valemeid ka suure taskukalkulaatori tagakaanele. Sealt olid need näha ainult teatud nurga alt ja kaanele sai alati kalkulaatori peale panna oma sigaduse paljastamise vältimiseks. Kuigi see oli ka kõik, sest matemaatikas pidi ju ikkagi oskama ülesannet lahendada ka ning seda spikerdada polnud võimalik. Kui koonuse valem oli olemas aga lahendust polnud, siis oli olukord ikka natukene nukker. Nagu…

tumblr_mv2r0y2KqJ1sbd8szo1_400

Kui muusikas oli aeg selleks äratundmistööks, kus õpetaja pani mingi helilooja pala peale ja meie kirjutasime, mis see on, olid meil isegi välja töötatud eraldi käesignaalid. Nt oli vaja ära õppida 15 pala ning need, kes vastust teadsid pidid käsi põsakil konutama ja hoidma põse juures nii palju sõrmi, kui oli loo number. Rusikas tähendas number kümmet jne. Aususe põhimõttel panid mõned inimesed, kes polnud nii palju õppinud, mõned vastused ikka valesti ka, leppides hindega neli.

Muidugi sai spikreid pandud ka varruka sisse ja sai neid ka jalg üle põlve süles varjata jne. Üks noormees kleepis spikri endale soki sisse ja vaatas siis sealt. Teine inimene pani kleeplindiga pükste külge suure paberilehe ja enne tundi püsti seistes hoidis vihikut seal ees. Ühe korra pätsas klassivend enne testi õpsi laualt kõik küsimused ja paljundas neid kõigile. Mäletan, et kõik tegid siis oma tööd ülivaikselt ja kusagil mingit sosistamist polnud, kuid õps polnud lõpuks ikka rahul ja tõi välja klassi ainukese hea töö kui minu oma. Ma ausalt ei tea, mida ma nii teistest teistmoodi kirjutasin. 😀

Vanemana aga jäi muidugi aega nende spikrite tegemiseks vähemaks ja nahaalsus kasvas sinnamaale, et sai lihtsalt vihikust laua nurgalt piilutud seda, mida vaja. Tähendab kui seda vaja oli. Või siis naabri pealt või eest ja kõrvalt ja tagant ja kust iganes pingist neid vastuseid vaadatud. Ülikoolis sai korra tehtud eksamit ka nii, et telefoniga oli klapp kõrvas ja siis sealt loeti mulle vastused ette. Rääkimine oli meil ju sõbranumbrile tasuta. Enda kaitseks ma muidugi ütlen, et see ei olnud üldse oluline aine minu eriala seisukohast lähtudes ka. 😀

Nüüd muidugi on nende nutitelefonidega ikka kerge vist. Pildistad aga üles need lehed mida sul vaja on ja siis vaikselt muudkui vaatad telefonist. Mitte nii nagu meil kunagi olid need kobakad telefonid, kuhu poleks saanud mitte essugi kirja panna.

romy-and-michele-high-school-reunion-ive-got-a-phone

Aga aitab minu spikerdamisjutust. Kuidas teie kunagi koolis spikerdasite? Ja kas siin leidub kedagi, kes päris ausalt saab öelda, et ta seda mitte kunagi ei teinud? 😛

Second semester in EKA!

Oh taevakene, kui kaua ma pole bloginud. Tõttöelda ma olen lausa rabatud, et mu armasad lugejad siiski kadunud pole ja, et te ikka käite siin piilumas ja uusi postitusi ootamas.

Praeguseks on kool selleks aastaks juba kusagil kuukese läbi, aga võib öelda, et ma olen siiamaani emotsionaalselt lihtsalt väsinud. Just selle tõttu ma suure tõenäosusega polegi suutnud end kokku võtta ja siia blogima tulla. But I’m working on it! 🙂

Igatahes, kuna ma eelmisel veerandil võtsin EKA esimese semestri kokku ühe postitusega, siis ma plaanin seda traditsiooni jätkata ja siin on siis mõned pildid teisest poolaastast. Mõned klõpsitud minu fotokaga, mõned telefoniga. Ma siiski loodan, et te mõne pähh pähh kvaliteedi pärast ei pahanda. 🙂

Õpilase parim sõber 😉 … In my case… Cocoa!

PS! See akvarellitöö ei ole minu oma… Ma pole veel nii andekas 😀

Elu esimene portreepilt.

Kuna suvi vist otsustab see aasta hiljaks jääda, siis ilusat algavat suve teile tibud 🙂

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...