Rubriigiarhiiv: Just plain me / Lihtsalt tavaline mina

50 random facts about me. Part 2.

Ilma pikema jututa asun kohe asja kallale, sest ilmselgelt on sellest tulemas jälle üks pikk postitus. Kes soovib eelmist osa lugeda, saab seda teha siit.

26) Ma sisuliselt ei ole võimeline magama auto- või bussisõitudel. Ma lihtsalt ei saa. Ma pean kontrollima kuidagi olukorda, milles ma olen ja magama jäädes ma ilmselgelt seda ju ei tee. Ma võin olla rampväsinud aga ma lihtsalt ei saa magama jääda ning võin äärmisel juhul lihtsalt kusagil soiguda natukene. Muudest avalikest kohtadest pole üldse mõtet rääkida!

no sleeping public

27) Ma ei saa mängida mängu “pipes”, sest ma hakkan seda unes nägema. Kunagi mängisin seda mitu päeva jutti. Kui voodisse läksin, siis oli kõik korras. Kohe kui silmad kinni panin hakkasid erinevad torude kombinatsioonid minu silme ees jooksma ja pea nuputas, kuidas neid torusid paremini sättida. Kombinatsioonid kadusid, kui silmad lahti tegin ja tulid tagasi, kui silmad sulgesin. Mitu õhtut läks mul magamajäämiseks rohkem kui 5 tundi!!! VIIIIIS! Peale seda ei julge ma seda mängu enam mängida.

28) Ma usun, et inimestesse peaks suhtuma nii nagu soovid, et nemad suhtuksid sinusse. Mina ei tahaks, et keegi räägiks minu poolt talle usaldatud saladusi välja, nähvaks mulle ilma põhjuseta või oleks muul põhjusel õel jne. Annan selle tõttu päris palju asju inimestele andeks ja ei kanna kedagi maha, kui tal pole kindlaid teadmisi mingi asja kohta, mida mina võibolla tean. Ega ma ise ka kohe alguses ju kõike teada ei saanud ja kõik me oleme kusagilt alustanud. Küll aga olen ma kohanud nii palju inimesi, kellega kohtudes on mul tunne nagu oleksid nende teadmised neile edastatud juba emaüsas. Sest mis juhtub, kui sa juhuslikult ei tea KÕIKE või pole suutnud terve tiimi nimesid ja ameteid kahe päevaga selgeks saada? Well… Käpard oled, sest kuidas ometigi saad sa nii saamatu olla?

29) Mulle meeldib ujuda ja olla vees või eriti vee all. Mingil põhjusel, kui koolis oli esimene ujumistund, siis ei julgenud ma kellelegi näidata, et ujuda oskan. Nii ma siis ujusin esimese tunni koos nende käteujukitega ja igavlesin. Õpetaja üllatus oli suur, kui ma järgmisel tunnil teise raja valisin ja sealt peakat hüppasin. Edaspidi veetsin koolis ujumas vist enamiku tunnist vee all.

30) Filmides on minu lemmikud tegelased alati mõned paksud armsad loomad või tegelased. Nad lihtsalt on alati kõige ägedamad. Olete näinud seda Rhinot Bolt’ist või Woolat John Carterist? Then you know what I mean! 🙂

tumblr_mj0a5eRL6P1rmo3i0o4_500

31) Lasteaias olin ma nö tüdrukte grupi liider. Seda suuresti just selle pärast, et ma olin kõigist aastajagu vanem. Mind pandi aasta noorema vennaga ühte rühma, et oleksime koos ning seetõttu oli mul juba teadmisi, mida teistel lastel ei olnud ja nii vaatasid nad alati minu poole nõu saamiseks. Ma isegi ei tea, kuidas see nii välja kujunes ja tagantjärele tunnen ma end ikka väga imelikult, kui ma meenutan seda, kuidas ma küsisin teistelt, kes sooviks minu nukud kappi viia ning nägin siis kätemerd, kust ma sain väärilise inimese välja valida. Appi. 😀

32) Mulle meeldivad seebikad. Samas ei vaata ma neid kõiki vaid olen aastatega muutunud valivamaks ja otsin just neid imalaid lugusid, kus tegu on selliste noorte armastajatega. Ei teagi, kas asi on mingis samastumise teemas või milles aga noh, nii on. Samal ajal muidugi kritiseerin enda peas neid, et kuidas ikka saab nii klišee kõik olla või samad käigud igal pool. Paarikene armub, ilmselt abielluvad, kohe läheb midagi halvasti ja nad lähevad kuidagi lahku, neiukene on muidugi pulmaööl rasedaks jäänud aga otsustab mehele sellest mitte rääkida jne jne jne.

33) Minu tegelik juuksevärv on selline tuhm blond või midagi sellist aga ma värvin seda juba aastaid tumedaks. See sai alguse umbes kaheksandas klassis. Vist. Kui ma korraga juuksed eksperimenteerimise mõttes punaseks värvisin. Täiesti spontaanne mõte sõbrannaga. Kõndisime Kaubamajast läbi ja korraga peatusime juuksevärvide vahekäigus. Mõeldud tehtud. Kaks aastat tagasi mõtlesin, et ei viitsi enam värvida. Aitab ka. Värv ise oli palju välja kasvanud ja nii läksin paariks kuuks tagasi heledaks. Enne seda kritiseerisin ma ikka päris palju seda supermodelli saadet, kus modellihakatised ei saanud hakkama, kui neil juukseid värviti vms. Aga siis oli mul korraga endal tunne nagu oleksin ennast ära kaotanud või poleks enam päris mina. Kohe kui sain tumeda värvi tagasi, tundsin ennast rohkem endana.

34) Mul on selline kole komme ise mitte helistada sõpradele/sõbrannadele. Pigem tuleb minuga rääkimiseks mulle ise helistada. See muidugi ei tähenda, et ma inimestega suhelda ei tahaks ja alati kui keegi mulle helistab, siis ma räägin hea meelega juttu. Kuidagi aga on nii, et ise ma väga kõnesid tegema ei kipu. Kui noorem olin ja alles esimese telefoni sain, siis mäletan, et isa luges sõnad peale, et ei tohi palju kõnesid teha, sest see maksab palju. Siiamaani tekib mul imelik tunne kellelegi helistades. Nagu ma raiskaks räigelt raha, kui ma korraks natukene pikemalt mobiiliga räägin.

35) Ma ei tea, kas saab täpselt nii öelda, aga mul on kallis maitse. Nt kui ma kõnnin sisse Sportlandi ja seisan sinna tossude seina juurde ja valin välja millised mulle enim meeldivad, siis suure tõenäosusega suudan ma ilma hinda vaatamata välja valida just need kõige kallimad tossud. Kas seda saab maitse kalliduseks nimetada, ma ei teagi. 😀

36) Ma tean väga hästi milline on paksu inimese elu. Ei ole seda kunagi varjanud ja ei kavatse seda varjata ka. Inimesed, kes kohtusid minuga 2011-2012 aasta paiku, arvavad tihti, et olen alla võtnud. Need, kes tunnevad mind varasemast, ütlevad pigem, et olen läinud tagasi enda nägu.

37) Mulle meeldib teha liste. Eriti meeldib mulle üles kirjutada kõik tegemised, mis päeva jooksul tegemist vajavad ja siis neid ükshaaval sealt listist maha tõmmata. Nüüd, kui mul pole miski oma märkmikku üles kirjutatud, jääb see ilmselt tegemata. Ja kui keegi kardab enda telefoni kadumist, sest seal on terve tema elu sees, siis vot, mina kardan enda märkmiku kadumist. Seal On Terve Minu Elu Sees!

38) Mul on 3 tattooideed, mida ma tahaksin teha, aga ei tea, kas kunagi ka nende teostamiseni jõuan. Ei, asi pole selles, nagu ma ei teaks kuhu ma neid tahan või mida ma tahan. See pole see koht, kus paljud ütlevad, et oi ma nii väga tahaks tattood aga ma ei tea mida ja kuhu. 😀 Sest noh, ma tean küll mida ja ma tean küll kuhu, aga ma ei tea, kas ma nende teostamiseni ka kunagi jõuan.

yolo

39) Ma ei karda surma. Ainult seda, et kui peaksin õnnetusse sattuma, siis järsku pole ma piisavalt oma lähedastele kinnitanud, et neid armastan. Selleks, et ma tunneksin ennast nt lennureisile minnes rahulikumana, kirjutasin ma kolm aastat tagasi valmis kirjad kallitele inimestele. Täiustan neid iga kord, kui kuskile kaugemale reisin. Ma tean, et võibolla on see veider ja sellest ei peagi inimesed aru saama, aga ma ise tunnen iga kord, kuidas ma närveerin oluliselt vähem nt selle pärast, et lennuk alla kukub, laev põhja läheb vms.

40) Mul on keeleneet. Sain selle nädal enda 16’ndat sünnipäeva. Olen mitu korda mõelnud selle ära võtmisele aga pole seda siiani teinud. Mingil määral on see nii osa minust, et ma ei pane seda tähelegi. Tehtud aga sai ta peale seda, kui olin selle peale juba üle aasta mõelnud. Mul oli kindel põhimõte, et enne mingit sellist muutust ette ei võta, kui ma tean, et tegu pole hetke ajel tehtud otsusega. Seega ma lubasin endale, et ootan enne vähemalt aasta ja kui mõte ei kao, siis teengi.

41) Lasteaias arvasin ma, et päästan vihmausse, kui viin nad porilompi, sest nad olid ju väljas ja mulle tundus, et nad lihtsalt surevad kõnniteel. Then again... Miline laps pole seda mõelnud? 😀

42) Ma ei saa öelda, et ma usun jumalasse, aga samas usun ma, et on olemas mingi kõrgem jõud. Et igal inimesel on siin elus kindel teekond, mis on ette määratud. Justkui saatus. Kui asjad peavad minema nii, siis nad ka lähevad ning otsused ja kogemused, mis inimesed elus saavad, on selleks, et jõuda sellele kindlale rajale või käia sellel kindlal rajal, mis neile on määratud. Ise on vaja vaid indu ja pealehakkamist, et oma elu saatuse radapidi liigutada ja seda nö ise natukene nihutada. Vms. Okey… That doesn’t make sense!

43) Ma olen pro-gay ehk siis arvamusel, et ei ole vahet keda sa armastad ja kuidas armastad. See, mis on kahe inimese vahel, ei ole kellegi teise asi ning neil peaks olema õigus ennast väljendada nii nagu tahavad. Igaüks teeb oma reeglid ise. Nii lihtne see ongi!

44) Kui ma kunagi abiellun, siis ma tahaksin, et mees võtaks oma perekonna nimele juurde minu oma ja mina enda omale juurde tema oma. (PS! Jah, ma tean, et Eesti nimeseadus seda ei luba!) See ei ole mingi koht, kus ma ei taha lihtsalt mehe nime võtta või tahaks, et tema pigem võtaks minu oma, sest ei suuda enda omast lahti öelda. See on umbes see koht, kus ma tahan välja näidata, et selles suhtes on kõik võrdne ja seda ka perekonnanimedega. Ja ei ma ei kavatseks enda lapsele panna mitut eesnime, et tema nimi oleks lõpuks umbes Aveli-Meribel-Katarina ja siis veel kaks perenime otsa, vaid mulle lihtsalt meeldib see mõte nimede võrdsusest. Minu mõttest on isegi läbi käinud põikpäisusest mitte abiellumine, sest ma tean, et ma ju ei saa sellist asja, kuigi see minu jaoks väga tähtis on.

45) Mul on väga hea kujutlusvõime ja see teeb mu vahel väga emotsionaalseks. Võin vabalt nutta filmi vaadates, raamatut lugedes, pulmas, head uudist nähes jne. Natukene aega tagasi nägin öösel saadet inimesest, kelle koer oli 2 aastat kadunud ja ilmus siis teises riigi otsas välja ja leidis omaniku üles. Töinasin üksinda öösel õnnest, kui ma nägin kuidas see kutsu rõõmustas, kui omanik talle lõpuks järgi sõitis ja nad kokku said.

46) Ma olen tegelikult päris tugev suitsuvastane. Minu tuttavad ja lähedased teavad seda. Paljud suitsetajad räägivad, et suits rahustab… Mind ajab suits närvi. Midagi kellelegi halvasti ma ei ütle, sest see on iga inimese oma valik. Noorena olen ma ise suitsu muidugi proovinud. Käisime paari sõbrannaga ühel nädalapäeval õhtuhämaruses kusagil põllulapikesel koos proovimas. Mäletan siis, et tahtsin neile näidata, nagu ma pooldaksin seda, kuid tegelikult hoidsin suitsu käes ja liigutasin seda vastu tuult, et see kuluks kiiremini. Vahepeal asetasin selle suule, et tunduks nagu ma seda tõmbaks ka. Sorry people, kui te seda loete. 😀 Kohutav oli… Käsi haises pool õhtut peale seda ühte suitsu ja pidin seda umbes 7 korda pesema. Hais ei läinud ikka ära.

47) Nooremana ei astunud ma kunagi toast välja ilma meigita. Isa ütles mulle isegi mind köögis ilma meigita nähes, et ma “näen nii loppis välja”. Õigemini ta küsis, mis minuga juhtunud on, sest ma näegevat nii loppis välja. Seda tuletan ma talle siiani meelde. Nüüd käin ma 90% ajast meigita ja ei põe selle pärast.

mtjgl4s8lu45uh82-d-0-girlmakeup

48) Kunagi tuli mul esinemise eel ikka närv sisse ja suurte masside ees rääkides süda peksis sees. Peale seda, kui käisin näiteringis ja pidin olema tihti laval (olgugi need lavad väikesed või suured), ei karda ma enam üldse inimeste ette minna või kusagil midagi rääkida. Süda võibolla teeb mõned kiiremad löögid aga see on ka kõik. Seega, kes tahab sellest kartusest lahti saada ja pole veel liialt vana, liituge noorte näiteringiga!

49) Mul on pikad juuksed ja mõned kuud tagasi olid need veel vööni. Praegu siiski natukene lühemaks kärbitud (aga ainult natukene). Kodus ei suuda ma kunagi lahtiste juustega olla ja üks esimesi asju, mida teen peale kodu uksest sisse astumist, on juuste kinnipanek. Juuksed lahti magamine on minu jaoks aga juba päris jube mõte. Enne vist seoksin need telefonijuhtmega kinni, kui magaks lahtiste juustega.

50) Ma olen tõsine linnainimene ja mulle meeldib linnas elada. Mulle meeldib, kui kõik on mulle lähedal. Samas on minu suur unistus ühel hetkel elada nö äärelinnas oma majas. Sellises, kus on oma aed ja mina saan seal siis omi asju asjatada. Tahaksin selle maja juures kujundada kõike alates planeerigust kuni põrandaliistudeni välja. See aga on ka kaugeim koht, kuhu ma elama läheksin. Ennast kusagil maal ma kahjuks ei näe.

Vot nii siis… Lõpuks suutsin selle kõik kirja panna. Palju õnne, kui sa selle ka läbi lugesid. Või veel hullem, need mõlemad osad läbi lugesid. 😀

Asjad, mida ma suureks saades enam ei viitsi/taha teha…

Selle postituse mõte on mul juba mõnda aega peas kummitanud, kuid tundub, et nüüd on aeg need mõtted ka sõnadesse laduda. Ilmselt olete isegi märganud, et mõnikord meeldib mulle heietada mineviku teemadel või naerda mineviku enda üle. Nii hakkasin ma siis üks päev mõtlema ka selle peale, kui palju asju ma kunagi tegin või mille nimel ma vaeva nägin, kuid mis nüüd tunduvad mulle kas meeletult ebamugavad või lihtsalt tülikad.

Siin on list asjadest, mida ma vanemaks saades aine vähem teen, tahan teha või viitsin teha.

1. Võõras kohas ööbimine.

Kui ma veel noor ja roheline olin, siis võisin ma minna peole või kuhu iganes sõbranna poole ning jääda sinna ööseks. Ilmselt võisin ma magada kas diivanil või põrandal või kusagil madratsil ja kes teab kus veel. Kapi otsas, kui see oli vaba koht. Nii oli mugav, sest kellel ikka oleks raha öösel taksoga koju minna või üldse poole ööni väljas jõlkuda. Sõpradel oli ka muidugi täiesti suva ja oligi cool, kui sai teha pidu ilma mõtlemata, et millal on aeg koju minna. Nüüd, kui olen vanem, siis armastan ma enda mugavust. Ma tahan magada enda kodus, oma voodis ja ärgata ka seal samas. Tõusta järgmine päev üles ja asuda päeva toimetuste kallale, mitte mõelda kuidas essukene ma nüüd koju pean saama. Kusagil mujal ööbides läheb ju alati pool järgmisest päevast veel raisku ja kellel seda aega siis raisata on?

2. Iga päev meikimine.

Nooremana olin ma üks paras beib (või midagi sellist). Koolis võis mind silmata vist terve selle kooliajaloo jooksul kaks korda ilma meigita, sest meik oli esimene asi, mis hommikul näkku lendas ja viimane asi, mis õhtul näost ära tuli. Hell to the no, mõnikord ei tulnud meik ööseks ka maha. Ma jäin enne kooli hiljaks, kui läksin sinna ilma meigita. Nüüd mõtlen ma mõnikord, kuidas oleks võimalik päev üle elada nii, et ma ei peaks oma nägu mingi möksiga võõpama ja ei näeks seejuures välja, nagu ma oleks 5 päeva jutti üleval olnud või kusagilt karu koopast põgenenud. Enamasti on mul ülikool praegu kuuel päeval nädalas ja inimesele, kes ajas 98% suvest läbi päikeseprillide ja null meigiga, on see suur katsumus, kui iga päev on vaja välja näha enamvähem presenteeritav. Vaheaeg oli selles osas imeline. Erinevatest üritustest, mida pildistan ja kliendikohtumistest ma üldse ei räägigi. Ma lihtsalt ei viitsi. Ma ei viitsi veeta seda aega ennast “ilusaks” tehes ja pidevalt mõeldes, kuidas kogu see jama minu näonahale mõjub ja kõike muud sellist.

makes-me-sick

3. Meigiga magama minek.

Nagu ma ütlesin, siis tuli seda nooremana ette küll. Ripsmetušš jäi silma või koguni peitekreem näkku. Milline oleks minu padi olnud mikroskoobi all, ma üldse ei taha teadagi. Mul läheb süda pahaks juba sellele mõeldes. Aga ilmselt ei olnud see mulle sellel ajal prioriteediks. Nüüd on üks esimesi toiminguid, mida ma koju jõudes teen, meigi maha pesemine. Seda muidugi juhul, kui ma tean, et ma kuskile edasi minemas ei ole. Sest kes viitsiks seda asja maha pesta ja siis uuesti näkku määrida. Not me. Sõbranna poole võin tõepoolest minna, sest selle jaoks ma meiki ei vaja. Kusagile üritusele välja… Not so much.

4. Kodus õueriietes olemine.

Kui meigi maha pesemine on üks esimesi toiminguid, mida peale kojujõudmist teha, siis päris kindlasti on selleks kõige esimeseks asjaks riiete vahetus. Ehk siis õueriiete koducombo vastu vahetamine. See taevane hetk, kui ma saan need vastikud asjad toolile visata (okei, okei, mitte päris vastikud ja mitte päris visata) ja kodu soojad dressid jalga tõmmata… Oii… See on lihtsalt taevalik. Eriti sellistel aastaaegadel, nagu praegu. Seejärel juuksed patsi ja võimalusel veel pleed ka ümber ja olengi oma väikeses kookonis. Väiksena tulin ma koolist koju ja vedelesin igal pool kodus ringi nende samade riietega, millega koolis näiteks olin käinud. Mängisime sõpradega põrandal ja jooksime/roomasime/rullisime, kui vaja. Ei mäleta, et mul oleks olnud kunagi nende riietega ebamugav olnud. Vanemad ütlesid muidugi kogu aeg, et vaheta riided ära, aga ma vaidlesin alati kangekaelselt vastu, et mis nendel praegustel siis viga on? Praegu ei kujuta ma ette, et istuksin kodus diivanil nende samade kitsaste teksadega, millega mõned tunnid tagasi loengus istusin. Vähhhh!

5. Väljaminek pühapäeva õhtul.

Kui sa kord oled hakanud esmaspäevast reedeni tööl käima, siis sa tead, et pühapäev on püha päev. See on see päev, kui sa tegeled enda asjadega, pesed kodus pesu või toimetad muid tegemisi, mida sa pole nädala sees suutnud või jõudnud või viitsinud ära teha. See on see päev, kui sa ei helista enda sõpradele, et huvitav, mis teete, läheks õhtul välja? Sest need samad sõbrad tahavad ka oma aega. Kui sa korraldad nädalavahetusel sünnipäeva, siis teed sa seda ilmselt reede või laupäeva õhtul ning äärmisel juhul saab pühapäeva päeval korraldada nt laste sünnipäevi või muud sellist. Pühapäeva õhtu kallale ei maksa minna isegi mitte mõeldes. Just don’t do it! Lase inimestel olla, eks. Nad peavad ilmselt esmaspäeva hommikul olema tööl ning isegi kui sina seda ei pea, siis saad sa vanemana siiski päris hästi aru, et kõigil ei ole sinu päevakava ja inimestele peab andma oma ruumi. Tähendab, enamik inimesi mõistab seda, minu arvates.

boom

Kuidas teiega on? 🙂

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...