Rubriigiarhiiv: Life happenings / Elust enesest

Millal on õige aeg abielluda ja lapsi saada?

Ma tean, ma tean… Esimesed teist sooviks kohe pealkirja peale siia kommentaariumisse kirjutada, et abiellumiseks või (veel enam) laste saamiseks pole kunagi õige aeg. Et tuleb tegu lihtsalt ette võtta, sest sul ei saa kunagi olema piisavalt raha või piisav positsioon karjääriredelil või mistahes muu asi, mida sa oled plaaninud enne abiellumist või laste saamist saavutada.

Selle teemaga tuleb mul muidugi alati esimesena pähe see lõik “Sõpradest”, kus Rachel sai 30 ja mõtles välja plaani, et soovib kindlasti kolme last ning esimene nendest võiks tulla 35 aastaselt. Kes seda lõiku näinud ei ole (mingi ime läbi) või lihtsalt meenutuseks, siis…

Nüüd, kui tõepoolest õiget aega ei pruugi kunagi olla, siis enamikel inimestel (või siis 90% ulatuses naistel) on ikka peas mingi kindel stsenaarium, mis nende jaoks oleks ideaalne. No umbes nii, et abielluda tahaks kindlalt enne seda või seda eluaastat ja lapsi tahaks umbes nii palju ja nad võiksid olla tüdrukud või poisid või mõlemad jne. Muidugi ei pruugi elu selle järgi toimida, sest olgem ausad, me kõik ei ole Kim Kardashianid, kes endale lapse soo saavad tellida, kuid see ei välista ju sellise “plaani” olemasolu.

Ma mäletan hästi, et ma olin kusagil 12 aastane, kui mul oli esimene plaan. Ise veel üli noor ja nendest asjadest mitte essugi ei jaganud, aga mõtlesin ikka, et ideaalne vanus laste saamiseks oleks 28. Tähendab siis esimese lapse saamiseks… Tahtsin ma neid muidugi umbes tosin. Ärge parem küsige miks just see number või mis mind ajendas sellist plaani välja töötama. Ma lihtsalt teadsin, et 28 on see number. Seejärel kusagil see plaan muutus ja ma mõtlesin, et enne 25 peaks ikka esimene laps olemas olema. Nii nagu oli minu emal ja vanaemal and so on. Sellest muidugi varem peaks tulema abielu, aga kust ta tuleb, ma ei teadnud. Kellel selle jaoks üldse raha on? 😛 (sest abielu tähendab suure hunniku raha kulutamist pulmapeole, eks?)

Kui mingi teatav aeg mööda sai, muutus plaan muidugi uuesti ja järgi jäi umbes midagi sellist, et ei tule siin ühtegi last enne kui on abielu. Et nii traditsiooniline olen ikka. Samal ajal muidugi mõeldes, aga mis siis kui midagi juhtub ja ma leian 35 aastaselt end üksi ja ilma kõigeta?

Ja siis areneb sellest välja üks selline pikem monoloog minu peas, et vahet ei ole, kas abielu on, tahaks lapsi. Tänapäeval ju kõik saavad lapsi ilma abieluta, miks ma pean siis teistmoodi tegema? Või siis… Järsku ma ei tahagi veel lapsi? Või tahan? Hmm… Kas praegu on üldse õige aeg? Järsku mul on praegu ka hea ja tegelikult ei ole nii kiire selle asjaga? Kas ma tahan üldse abielluda ja pulmi? Mis see annab mulle? Lapsi võib ilma ka teha ju. Ei… Aga tegelikult kaua võib, eks? Kõik teised juba abielluvad ja iga aasta aina rohkem inimesi saab lapsi ja mõnel juba mitmes käes. Minust kõvasti nooremad kooliõed ja vennad saavad lapsi. Aga meie? Ei… See on ju puhas ühiskonna surve, me ei peagi tegema nii nagu teised. Oota… Aga mul oli see 28 aastat plaan ju… Selleni on veel küllalt aega. Aga võibolla ma tahan praegu? Või ma tahtsin enne? Mis praegusel viga on? Kõik koguaeg küsivad, et millal teie. Aga ma ei abiellu ju teiste jaoks ja ei tee lapsi teiste jaoks. Ikka endale. Seega oota… Mida ma tahan siis? Mis see plaan oligi? Ma ei mäleta enam. Aaa… Okei… Nii… Selge… Enne on vaja teha veel see ja see ja see asi ära ja siis võibolla kuskil seal võiks see olla. Jajah. Kõlab mõistlikult. Aga kas siis on õige aeg, kui mul need asjad on? Millal ma need saan üldse… Võibolla ma ei saagi? Järsku peaks ikka mingi muu plaani välja mõtlema? Aga millise?

Ja voilaa, uus plaan on valminud, maha kantud ja siis uuesti valminud. Justkui annaks see midagi juurde ja edaspidi saaks selle plaani järgi elada. Kes teab, võibolla saabki, aga elu on ju näidanud, et see ei lähe ikka enamikel nii nagu plaanitud. Kes saab lapse ikka aastaid ja aastaid varem ja ei abiellugi. Kes abiellub, aga avastab, et ta tegelikult ei tahagi veel lapsi ja siis lõpuks keegi, kes tahaks kohe väga lapsi ja abielu, aga ei saa neist ühte või isegi mõlemaid. Mis see plaan siis annab? Ebarealistliku ootuse, mille ise endale lõid ja milleni ei suuda sel hetkel küündida, ilmselt. Hoolimata sellest, et sa teadsid kohe alguses, et see plaan ei pruugi toimida ja võibolla lohutad end selliste mõtteteradega, millel on samas ka tõepõhi all…

82262d56b8b5ab3c02360c8a562dc844

Uff… Kas teil on või on olnud selliseid plaane, mille järgi peaksite kindlasti teatavaks eluaastaks leidma mehe/naise, siis teatavaks aastaks abielluma, seejärel saama lapsed (või mitu) jne. Et mõtlesite juba noorena mingi plaani välja ja siis see plaan muutus või järgisite seda kindlalt. Kuidas läheb/läks? Kas kõik on plaani järgi või on miski muutunud ja lõpuks olete avastanud, et olete ka nii rahul, või ei ole?

Või siis ma ajan täielikku mulli ja kellelgi teisel selliseid plaane pole kunagi olnud ja see “Sõprade” episood oli inspireeritud minu enese elust, sest ma olen tegelikult Truman’i shows. 😀

Kuidas ma kunagi koolis spikerdasin…

Kuna mul praegu on koolis olnud sisuliselt esimesed kaks eksamit, milleks pidi reaalselt midagi õppima, pingis istuma ja testi või tööd kirjutama, siis tulid mul muidugi meelde igasugused ägedad viisid, kuidas kunagi sai koolis spikerdatud.

Ei, ärge saage valesti aru, magister ei ole üldse nii kerge, sest enamasti tuleb sul kirjutada miljon uurimistööd, viia ise läbi intervjuusid, kirjutada veel mõned kümned esseed ja siis teha kaheksakümmend üheksa kodutööd erinevates vormingutes sinna otsa, kuid õnneks saab enamikus ainetes tubli tööde tegemise ja kohalkäimise eest hinde kätte. See on ju super!

Igatahes hakkasin ma mõtema sellele, kuidas kunagi sai spikerdatud ja noh olid ikka ajad ja majad. Nagu te juba aru olete saanud, siis mulle ilmselgelt meeldib minevikus tuhnida ja igasugu vanu asju meenutada. Kõikide nende TAGide ja muude selliste asjadega. Aga vahet pole eks. Fun times!

Kui me veel päris väiksed olime ja koolis oli matemaatika töö, siis me kasutasime sõbrantsiga tema joonlauda vastuste vahetamiseks. See oli tal selline suur ja kollane ja selle taha sai täpselt kirjutada kõike ning hiljem ära kustutada. Nt kirjutas üks meist, et “mis viienda vastuseks said?” ja siis kontrollisime nii, et meil oleks samad vastused. Kui olid, siis oli ülesanne ju ilmselt õigesti lahendatud.

giphy (1)

Ühel hetkel aga tekkis vajadus mul enda joonlaua järele ning siis sai muretsetud selline puust joonlaud, mille äärtesse oli kleeplint paigutatud. Umbes nagu “vaadake mind, mul on nii vana joonlaud, et seda peab kleepindiga koos hoidma” wink wink. Kleeplindi alla aga sai ju paigutada mingi paberriba, millele oli eelnevalt spikker valmis kirjutatud. Neid tegin ma siis muidugi klassikaaslastele ka. Ainult, et tänu sellele, et ma kõigile neid kirjutasin, ei läinud mul enamasti enda omi enam vaja, sest ma olin kogu teksti nii palju läbi kirjutanud, et paha hakkas.

Nende eelmiste spikritega seoses tuligi mul meelde, kuidas mul oli üks tähtis venekeele töö ja ma tegin neid spikreid igaks juhuks endale kolm tükki. Üks nagu ikka joonlaua taha ning teised nt pinalisse ja vihiku vahele. Kuhu iganes vaja. Töö pidime kirjutama siis vihiku sisse ja selle hiljem ära andma. Ja siis nagu lollakas andsin ma vihiku ära koos spikriga selle vahel.

giphy

Tunni lõpupoole tuli meelde, et kui õps seda vaatab, siis leiab ta koos tööga spikri ka ja nii ma siis väitsingi talle, et mul oleks vaja korraks vaadata, kas ma vastasin ühele küsimusele õigesti. Vedas, sain enda spikri enne suurt katastroofi kätte. 😛

Siis oli kusagil see levinud etapp, kui sul oli ümmargune pinal ja selle sees oli spikker. Nii sai lihtsalt luku lahti teha ja sealt vajalikku lugeda. Kui õpetaja aga hakkas mööda minema, siis tõmbasid lihtsalt luku tagasi kinni. Easy!

Kui pinalid ja muu kraam enam laua peal lubatud ei olnud, siis sai tehtud ka spikreid pastakate sisse. Nt selline ilus punaselt kumav pastakas võis enda sees peita üleni täis kirjutatud paberit. Palju sinna muidugi ei mahtunud, aga midagi ikka. Või siis mapp, mille pealmine kaas oli siniselt kumab ja läbipaistev. Selle sai ju võtta paberilehe alla, sest palja laua peal ei tahtnud pastakas hästi kirjutada. Kuni see polnud vastav aine, oli ju okei.

Matemaatikas sai aegajalt pliiatsiga kirjutatud üksikuid valemeid ka suure taskukalkulaatori tagakaanele. Sealt olid need näha ainult teatud nurga alt ja kaanele sai alati kalkulaatori peale panna oma sigaduse paljastamise vältimiseks. Kuigi see oli ka kõik, sest matemaatikas pidi ju ikkagi oskama ülesannet lahendada ka ning seda spikerdada polnud võimalik. Kui koonuse valem oli olemas aga lahendust polnud, siis oli olukord ikka natukene nukker. Nagu…

tumblr_mv2r0y2KqJ1sbd8szo1_400

Kui muusikas oli aeg selleks äratundmistööks, kus õpetaja pani mingi helilooja pala peale ja meie kirjutasime, mis see on, olid meil isegi välja töötatud eraldi käesignaalid. Nt oli vaja ära õppida 15 pala ning need, kes vastust teadsid pidid käsi põsakil konutama ja hoidma põse juures nii palju sõrmi, kui oli loo number. Rusikas tähendas number kümmet jne. Aususe põhimõttel panid mõned inimesed, kes polnud nii palju õppinud, mõned vastused ikka valesti ka, leppides hindega neli.

Muidugi sai spikreid pandud ka varruka sisse ja sai neid ka jalg üle põlve süles varjata jne. Üks noormees kleepis spikri endale soki sisse ja vaatas siis sealt. Teine inimene pani kleeplindiga pükste külge suure paberilehe ja enne tundi püsti seistes hoidis vihikut seal ees. Ühe korra pätsas klassivend enne testi õpsi laualt kõik küsimused ja paljundas neid kõigile. Mäletan, et kõik tegid siis oma tööd ülivaikselt ja kusagil mingit sosistamist polnud, kuid õps polnud lõpuks ikka rahul ja tõi välja klassi ainukese hea töö kui minu oma. Ma ausalt ei tea, mida ma nii teistest teistmoodi kirjutasin. 😀

Vanemana aga jäi muidugi aega nende spikrite tegemiseks vähemaks ja nahaalsus kasvas sinnamaale, et sai lihtsalt vihikust laua nurgalt piilutud seda, mida vaja. Tähendab kui seda vaja oli. Või siis naabri pealt või eest ja kõrvalt ja tagant ja kust iganes pingist neid vastuseid vaadatud. Ülikoolis sai korra tehtud eksamit ka nii, et telefoniga oli klapp kõrvas ja siis sealt loeti mulle vastused ette. Rääkimine oli meil ju sõbranumbrile tasuta. Enda kaitseks ma muidugi ütlen, et see ei olnud üldse oluline aine minu eriala seisukohast lähtudes ka. 😀

Nüüd muidugi on nende nutitelefonidega ikka kerge vist. Pildistad aga üles need lehed mida sul vaja on ja siis vaikselt muudkui vaatad telefonist. Mitte nii nagu meil kunagi olid need kobakad telefonid, kuhu poleks saanud mitte essugi kirja panna.

romy-and-michele-high-school-reunion-ive-got-a-phone

Aga aitab minu spikerdamisjutust. Kuidas teie kunagi koolis spikerdasite? Ja kas siin leidub kedagi, kes päris ausalt saab öelda, et ta seda mitte kunagi ei teinud? 😛

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...