Rubriigiarhiiv: Things I don’t understand / Asjad, mida ma ei mõista

Asjad, mida ma ei mõista Vol.3: Träänsivennad!

Ma arvan, et siin Eestis (või mujal maailmas) ei ole mitte ühtegi inimest, kes poleks selle probleemiga varasemalt kokku puutunud. Võibolla ainult need, kes kusagil maal elavad või inimesed, kes kunagi oma jalga linna tõstnud pole. Nimelt siis vol. 3 asi, mida ma kohe üldse mõista ei suuda ja ei hakkagi suutma ehk …

Inimesed, kes kuulavad avalikult kõvasti muusikat, kas makist või kõrvaklappidest!

Mulle meeldib endale ka muusika. Kohe nii väga, et kui koju või tööle jõuan, panen tihti muusika taustaks mängima. Kunagi kuulasin ma kõrvaklappidest rohkem muusikat ka siis, kui ma bussiga sõitsin. Iga kord muidugi enne klappide kõrva panemist kuulatasin, ega muusika nendest niisama läbi ei kostu. Mõtlesin, et ei tahaks kõrvalolevaid inimesi oma muusikamaitsega häirida. Miks peaksid nemad kuulama seda, mis mulle meeldib? Järsku nad ise armastavad hoopis teistsugust muusikastiili jne.

Seda enam oli minu jaoks imestus, kui üks kunagine sõbranna teatas, et tema küll keerab alati volüümi põhja, sest muidu ju muusikat ei kuulegi ja mis vahet sel on, mida teised inimesed arvavad. No mina ei tea… Asi vist ei ole niivõrd selles, mida keegi sellest arvab vaid rohkem selles, kui palju sa teisi inimesi häirid. Umbes, et kui sina kuulad klappidest muusikat nii kõvasti kui sa tahad, siis sa mitte pole inconsiderate brick vaid ei karda teistest erineda.

wrong

Mingil seletamatul põhjusel aga on sellise teguviisi harrastajate maitse väga sarnane. Peaaegu eranditult kuulab see kuulmisraskustega vennike enda klappidest mingit kõige erilisemat träna (trance’i siis), millel puudub igasugune meloodia või käikude muutus. Lihtsalt ongi üks mull umbes 3 minutit järjest, siis vahetub tooni võrra ja laseb 5 minutit sama jampsi edasi. Tümakas peksab nii, et ma kujutaks seda inimest ette pigem oma toas täiest jõust kargamas ja reivimas, kui tuimalt bussi aknast välja vahtimas, mida see vennike tavaliselt teeb.

Mäletan, et kunagi sõitsime ühe seltskonnaga rongiga Tartusse. Kusagil seal alguses tuli peale kaks träänsivenda, kes ei vajanud üldse kõrvaklappe. Nemad kuulasid oma telefonist muusikat lihtsalt valjuhääldi peal, et kõik rongis olevad inimesed ikka saaksid samuti seda imelist heli nautida. Muidugi karjusid nad ise valjuhäälsel venekeelel sellest “muusikast” üle, sest muidu nad ei kuule ju teineteist. What a shame, eks! Olles seda jama umbes 5 minutit kuulanud ja mõelnud, et järgmised 3 tundi seda küll teha ei soovi, siis võitlesime me selle vastu oma telefonide ja valjuhäälse “Hey Mickey you’re so fine…” looga. Kui see ei aindanud, läks käiku “Öölaps”. Vedas vist, et inimesed ei pidanud meie lahingut terve tee kuulama, sest träänsivennad otsustasid järgmisesse vagunisse lahkuda. Kes ikka tahaks sellist jama kuulata enda imelise kõrvupaitava närvilise kräpi kõrval.

Vahepeal mõtlesin ma muidugi õndsalt, et selline träänsikultuur (no ma mõtlen seda osa, kus peab valjuhäälselt teistele oma muusikamaitset demostreerima) hakkab välja surema, aga viimasel nädalal on hakanud mulle tunduma, et asi pole kaugeltki mitte nii ja minu kodukohas, sellel suurepärasel lasnamäel, olen ma täheldanud kohe erilist tagasikäiku. Nüüd on träänsivendadel uued vidinad käes. Sellised suured makid ja kõlarid, mida saab telefoniga ühendada, et siis parema kvaliteediga jampsi inimestele mängida. Nagu see täänsivend poes.

scumbag copy

Eile õhtul koju minnes nägin ma poe ees uut seltskonda. Üks neist kandis makki ja suurt kõlarit ning teine vedas veel ühte kõlarit kaasa. Pealtnäha kallusid mõlemad vähemalt paar kilo ja muidugi tuli sealt sellist nende meelest super träänsi, et ikka kogu naabruskond kuuleks. Meeldiv!

Ma ei saa aru… Miks ma ei näe kunagi, et need inimesed kuulaks enda klappidest ja makikestest klassikalist muusikat, jazzi, ballaade või mida iganes muud… Aga mitte kogu aeg seda jama. No ausõna ei saa aru.

Are we going back to that?

man-with-boombox

dashboard_boombox_3

Asjad, mida ma ei mõista Vol.2: Hobusemaania

Põhimõtteliselt mulle tundub, et hobuste osas jagunevadki inimesed väga kaheks. On need, kellele hobused väga meeldivad ja kes seovad oma elugi nendega ja on need, kellel ei saaks rohkem sooja ega külma olla hobustest. Muidugi on selliseid vahepealseid inimesi ka kindlasti olemas aga nendest ma praegu ei räägi. 🙂

Julgen väita, et mina kuulun sinna teise gruppi. Mitte, et mul oleks täiesti suva hobustest aga minu jaoks on nad suhteliselt loomad nagu kõik teised. Kui ma näen hobuse pilti, siis mul ei vaju suu ammuli, kui ilus tema lakk on või kui palju auhindu tal on. Kui ma näen päris elus hobust, siis ma ei taha talle selga istuda või minna teda silitama ja temaga pilti teha. Kui keegi annab mulle porgandi kätte, siis ma ei keksi rõõmust, et saan seda hobusele sööta. Veel vähem jagan ma Facebookis mõnda hobuse pilti, sest ta on niiiiii ilus. 😀

magic

Teadagi võib selline hobusemaania külastada paljusid noori tüdrukuid, kuid on ka neid, kelle jaoks hobused saavadki eluks ajaks sellisteks imelisteks olenditeks, keda tahaks kohe näppida. Selles tegelikult ei ole üldse midagi halba… On isegi tore näha, kui inimene on enda jaoks leidnud midagi, mida ta niivõrd palju armastab. Võibolla mingil määral olen ma muidugi nende inimeste peale natukene kade ka. Mulle tundub, et nad on leidnud midagi, mis neile nii nii nii väga meeldib, et nad on valmis sellele absoluutselt kõik andma ja lihtsalt pühenduma sellele tegevusele. Kas ei tundu mitte imeline tegeleda millegagi, mille vastu sul selline kirg on? Minu meelest tundub küll.

Siiski, kuna mina hobuseid nii väga ei armasta, on mul raske mõista neid, kes minu jaoks selle hobusemaania piiri on ületanud. Näiteks nägin ma ühte videot, kus üks Rootsist pärit tüdruk armastab hobuseid nii palju, et veedab oma päevad koplis galopeerimist harjutades. Ilmselt on tema hingesooviks hobune olla. Ei usu mind? Vaadake ise…

Jumping like a horse, Anna Salander

Vot. Tegelikult ma arvan, et te teate küll neid inimesi, kes hobuseid meeletult armastavad. Koolis on pea igas klassis mõni selline. Vabad hetked veedab ta ilmselt kusagil tallis hobustega tegeledes ja vahetunni ajal joonistab vihikusse ka hobuseid. Kui neil tekib oma grupp hobusearmastajaid, siis istuvad nad kõik koos ja arutavad ka hobuste teemal. Jagavad hobuste kleepse ja pilte. Vms.

Kunagi oli mul üks klassiõde, kellele ka meeletult hobused meeldisid. Õigemini neid oli mitu meie klassis aga ma räägin praegu sellest ühest konkreetsest tüdrukust. Mäletan, et istusin temaga ühes tunnis koos ning pidin minema klassi ette vastama. Nii ta siis küsis minult, kas ta võiks vahepeal minu päevikusse hobuse joonistada. Ma ei olnud sellega nõus. Hobused mulle nii väga ei meeldinud ja ei tahtnud ma enda päevikust ühte lehekülge ka hobuse joonistamiseks anda. See jääks sinna ju terveks aastaks.

Ma pidin ehmatusest pikali kukkuma, kui ma umbes nädal hiljem leidsin ootamatult siiski oma päevikust sinna salaja joonistatud hobuse ning selle alt ka pühenduse, kellelt joonis on. Olin püha viha täis aga talle seda muidugi ei öelnud, sest juba joonise järgi sain aru, et ta oli sellesse palju sisse pannud ja mõelnud head. Hobust valgendajaga ka maha ei sodinud aga siiamaani on see seik mul meeles ja iga kord, kui ma näen kedagi minemas vaimustusse hobustest, siis mõtlen ma, kas tema ka kunagi kooli ajal kellegi päevikusse salaja hobuse joonistas. 😀

horse

Kuidas teiega on? Meeldivad teile hobused? Peate neid ilusateks olenditeks? Või on järsku teie tutvusringkonnas inimesi, kellele hobused väga meeldivad? Naljakaid juhtumisi sellega seoses? Jagage siis enda hobusejutte. 😀

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...