Rubriigiarhiiv: Military / Sõjavägi

Stereotüüpidest…

On selge, et ühiskonnas tekivad mingid kindlad seoste kogumid, mis väljendavad mõne isiku või grupi hoiakuid, harjumusi või käitumist. Seda ei saa salata. Mingil veidral põhjusel aga omistatakse sellele nö stereotüüpsele käitumisele alati just negatiivseid iseloomujooni. Kanaemad on lämmatavad ja muidu lollid, rongaemad ilmselgelt ei hooli lastest ja on samuti lollid, avalikult dressipükse kandev mees on rullnokk, omab tagumiku all kindlasti ka bmw’d ja on kindlasti loll ning blondiinidele nagu polegi vaja midagi muud külge pookida, kui lihtsalt sõna “loll”. Kokkuvõttes ole sa mees või naine, noor või vana, maalt või linnast, ikka oled loll. Sest kõik me oleme lollid siin päikese all!

stupid
Mis on eriti veider muidugi, on see, et ühed ja samad inimesed võivad öelda (ja vinguda), kui neile tundub, et neisse suhtutakse kui stereotüüpi, ning järgmisel hetkel näed sa neid samu inimesi loomas ja kinnitamas järgmisi stereotüüpe. Nagu annaks edasi mingit kujuteldavat teatepulka. Ja tüüpilisele eestlasele kohaselt (märkasite stereotüüpi siin?) suhtutakse stereotüüpsesse käitumisse umbes nii, et mis ennast ei torgi on pigem vahva ja naljakas, kuid mida tuntakse olevat isikliku, on halb, ettearvamuslik, vastiku inimese jutt ja suhtumine. Sest taeva pärast, sinusse ei tohiks kunagi suhtuda kui stereotüüpi!

Kohutav, eks? Mõelda vaid, et keegi suhtub sinusse kui stereotüüpi. Sul on laps ja sa ei soovi teda üheks õhtuks jätta? Kanaema. Lähed välja ja jätad lapse vanavanemate hoolde? Välja siit va rongaema. Sul ei olegi võimalust võita, sest ühte või teistpidi oled sa stereotüüp. Ja nii on see kõikidega. Ajateenistuses käivad mehed lähevad sinna sooviga tappa ja näidata oma alfaisasust ning mehed, kes ei lähe on mökud. Noorelt emaks saanud on lollid, sest neil pole mingit haridust ja kuidas saab sellisel juhul üldse olla korralik ema ning vanemad emaks saajad seavad lapse elu ohtu puhtalt oma vanusega ning üleüldiselt mõtlevad liiga palju enesele ja karjäärile. Lollid.

stupid 3

Mõnikord ma mõtlen, et asi ei olegi nii hull. Või mida sinna ikka teha saab, et inimesed nii arvavad? Ega üksi ju ei saagi, eks? Järgmisel hetkel võtan ma kätte Eesti Ekspressi ning esikaanelt vaatab mulle vastu lugu, mis räägib naisest, kes sai Austraalias miljonäriks, kuid näed siin Eestis oleks kõlvanud õpetajate arvates vaid postitantsijaks. Rõhk sõnal “vaid”. Mida see tähendab õigupoolest? Et postitantsija on madal amet? Et õpetajad oleksid pidanud soovitama tal hakata kassapidajaks, sekretäriks, ajakirjanikuks, juristiks?

Aga kassapidaja amet on samuti madal ja ilmselt on sellisel tööpostil töötav inimene loll ning ei saakski kunagi midagi “paremat”. Sekretär on lihtsalt kena viis öelda, et sa olid liiga loll, et saada juhiks või juhiabiks. Ajakirjanik on vabalt üks jobu (või loll), kes toitub kollastest uudistest ja juristist ei maksa üldse rääkida. Need teenivad raha ju puhta valede ning pättide ja kaabakate kaitsmisega. Ühed lollid kõik.

Ja nii need stereotüübid kinnituvad. Pubekad, tiinekad, vanurid, blondid, brünetid, punapead, mehed, naised, ajateenijad, õpetajad, sekretärid, arstid, õed, tibid, suitsetajad, juristid, ärihaid, stjuardessid, kanaemad, rongaemad, alkohoolikud, alfaisased, narkomaanid, hipsterid, valgekraed, ossid, nohikud, tuupurid, patrioodid, geid, usklikud, paksud, peenikesed, belieberid, wannabed, copycatid jne jne jne. Take your pick!

stupid 2

Ausõna… Ma ei tea mitte ühtegi inimest, kes oleks väitnud, et talle stereotüübid meeldivad. Et on tore olla kutsutud pubekaks, tibiks, alfaisaseks või muuks sääraseks. Kes ikka vaataks enda sisse ja tunnistaks, et ka tema mingil määral stereotüüpe kinnitab. Suvaline Kati Tartust võib arvata, et kõik paksud inimesed on laisad ja neil puudub distsipliin. Anna Ameerikast peab peale Kaubanduskeskuste rünnakut kõiki islamiusulisi terroristideks. Ja Mirjam on arvamusel, et mehed, kes soovivad näidata end alfaisastena joovad palju alkoholi ning Kaitseväkke lähevadki mehed, kes soovivad oma alfaisasust demonstreerida. Sest teisi võimalusi meil ei ole. Kõik oleme lollid ja jobud ning kuulume ühte või teistpidi mõne stereotüübi alla. Sama hästi võiksime vaielda selle üle, kas mees on möku, kui ta lõbustuspargis ameerikamägedel ei sõida? On siis või? Aga kui sõidab, siis on adrenaliinihull?

Selles see häda ongi. Mida rohkem on neid, kes stereotüüpe enesele teadmatagi kinnitavad (ning neid oma lastele edasi annavad ja sisendavad), seda rohkem need stereotüübid kinnituvad. Mis ometi juhtuks, kui keegi mainiks sulle, et kõik ajateenistuses olevad noormehed ei ole seal sooviga tappa? Mis oleks, kui sa saaksid teada, et sinu algklassi klassijuhataja suitsetab? Kui sellel pubekal, kes sulle närvidele käib, on oma ettevõte? Kui sinu haiglaõde või günekoloog on meessoost? Kui blondil naisterahval on doktorikraad? Kui tõsine patrioot on lisaks ka ku klux klanni liige? jne. Mis siis juhtuks? Kas sinu arvamus sellest inimesest muutuks? Ilmselt küll.

Muidugi ei saa ma ka ise öelda, et sellest patust puhas oleksin. Sest kui ma kirjutasin ohvritest (siin), pookisin ma neile külge lauseid, mida suure tõenäosusega kõik ju ometigi ei kasuta. Kui ma kirjutasin Kaitseväest ja vinguvatest naisukestest (siin), tegin ma nalja kellegi armastuse üle ja see nõudis koguni eraldi Perekooli postitust minust. Ja “Kuidas vanainimesed apteegis käivad…” (siin) oli lihtsalt üks ood sellele, kuidas vanainimesed on aeglased ja pahurad. Kohutav, eks? Ma ei hakka üldse otsimagi neid kõiki teisi linke, kus ma olen rääkinud träänsivendadest, hobusemaaniast, noortest blogijatest jne jne. Samamoodi olen süüdi nagu kõik teised ja samamoodi mõnikord mõtlen stereotüüpselt. Pisike armas ja pealtnäha nii süütu kursakaaslane tõuseb ühel hetkel püsti ning läheb suitsule. See teadmine tabab mind justkui lahtine käsi pikki põske. Sest pisikesesed armsad neiud ju ei suitseta?

wait what

Ma ei oska isegi enam öelda, mis on selle postituse mõte. Mingil määral ei usu ma, et me oleksime valmis stereotüübidest täielikult loobuma. Tegelikult ei usu ma ka, et see oleks isegi täielikult vajalik. Aga ka minu jaoks on kusagil olemas see piir. Ma ei ütle emale, kes soovib lapse minuga kohtumisele kaasa võtta või õhtuks koju jääda, et ta on kanaema. Ma ei ütle emale, kes tuleb ilma lapseta kodust välja, et ta on rongaema. Ma ei ütle kellelegi, et tema mees on möku, kui ta Kaitseväes ei käi, et tema mees tahab olla alfaisane ja sõda mängida, kui ta Kaitseväkke läheb. Ja ma ei väida kellelegi, nagu oleks minu väärtushinnangud paremad teiste omadest. Umbes seal ongi minu piir. Selle teatava stereotüüpse arvustamise juures. Võibolla satun ma ise ka mõnikord sellele piirile lähedale, aga üldiselt tunnen ma, et suudan end piisavalt jälgida.

Kuna me viibime aga pidevalt keskkonnas, kus kõik, mis ei mahu „normidesse“, on taunitav, kipume seda suhtumist ka ise paratamatult üle kandma. Sellest ei ole aga kasu kellelegi. Sest kokkuvõttes arvustades teisi tugevdad sa vaid endas nende stereotüüpide kinnistumist. Ja sellisel juhul ei ole sul küll mõtet minna kusagile rääkima, kuidas sina stereotüüpe vihkad. Ühte või teistpidi oleme me kõik lollid, mäletad?

giphy-1

Selle pika jutu lõpetuseks aga küsin ma sinult, armas lugeja, kust jookseb sinu jaoks piir stereotüübi ja arvustamise vahel? Kust tuleb mõte öelda kellelegi, et tema arusaamad või väärtushinnangud on valed? Kust tuleb üldse mõte suhtuda inimestesse kui stereotüüpidesse ja kas oled võibolla ise tabanud end olukorrast, kus oled kellessegi stereotüüpselt suhtunud?

Truudusest ehk 70% paaridest läheb Kaitseväe ajal lahku…

Kui William Kaitseväkke läks elasin ma meeldivas pimeduses, et Kaitsevägi on lihtsalt üks etapp, mille palju erinevaid suhteid peab üle elama. Mis seal siis rasket on, kui kaks inimest on otsustanud koos olla? Naised ootavad enda mehed kenasti ära ja pärast elatakse rahulikult edasi. Seda enam oli minu jaoks veider üllatus, et juba esimesel nädalal mainiti meestele mingis loengus, et 70% nende naistest jätab enda noormehe väes oleku ajal lihtsalt maha ja see on paratamatus. Küll tulevad uued ja paremad.

Muidugi saan ma aru, et tegu on noorte suhetega kus asjad kiirelt muutuvad, kuid selline kõrge protsent pani mind ikka jahmatama. Minu ilusas kujutluspildis oli see umbes vastupidi, et 70% paaridest jääb ikka kokku. Ma muidugi ei tea kust selline statistika üldse pärineb ja tuginen üksnes mingisuguste vennikeste jutule, aga siiski.

Hiljem sain ma teada, et meeste voodite peale on kirjutatud või kraabitud lauseid, mis ütlevad, et sinu naine on ilmselt kellegi teise voodis või kas sa üldse tead, kus sinu naine on? Pole siis ime, kui sa hommikul kell 6 silmad lahti lööd ja üks nendest lausetest sulle esimese asjana vastu vaatab, hakkad ikka natukene kahtlema küll. Või on see viimane lause, mida sa enne uinumist näed. Seega järsku tõesti? Ükskõik, kui kindel sa oma naises ei oleks, sa ju ei tea kus ta on või millega sellel hetkel tegeleb. Sa ei saa ka välja uurida ja nii oledki sa enda mõtetega suhteliselt üksi ja keegi sisendab sulle kogu aeg, et ilmselt jätab su naine ka sinu maha.

4b4a08b0083f73dd64a4e6c82ff37b49

Mul on nii hea meel, et Williamil neid kahtlusi ei ole (või kui on, siis ei väljenda ta neid). Vähemalt ei küsi ta minult iga päev kellega ma koos olin või mida tegin, ei keela mul teatud moodi riides käia või ei kahtle minus, kui ma õhtul kauemaks sõbrantsi juurde jään. Pigem räägin ma talle iga päev ise, mis ma päeval tegin või täpsemalt siis mis päeval huvitavat juhtus ja kuidas meil näiteks ettevõttega asjad hetkel on. Et ta ikka kursis oleks ka siinpoolsete uudistega. 🙂

Võibolla muidugi tuleb selline väiksem armukadedus asjaolust, et me oleme kauem koos olnud, kui enamik paare Kaitseväes. Võibolla tuleb selline asi vanusega, sest ega ma ei saa öelda, et meie suhtes poleks kunagi armukadedust olnud. Kunagi varitses see meid tihti. Kõik see ebakindlus või mingit moodi kartus. Nüüd seda õnneks enam ei ole. Aga samas tean ma ka paare, kes on koos olnud mitmeid aastaid, aga kelle naispool on teinud mehele ultimaatumi, et kui see ei suuda kuidagi Kaitseväest end välja vingerdada, siis on suhe läbi. Vot seda on mul juba natukene raskem mõista, kui asjaolu, et keegi armukade on.

Ka selles super meeldivas grupis, millest ma kirjutasin (vaata siit), ilmus umbes 7 päeva peale Kaitseväe algust teade ühelt neiult, kes nentis, et ta nüüd lahkub sellest grupist, sest nad läksid noormehega lahku ja ta ei saa enam end ajateenija naiseks nimetada. Kümnendal päeval aga selgus, et külastuspäeval oli taasnägemise rõõm nii suur, et nüüd ollakse jälle koos. Mis see siis tähendab? Kuulutasid kõigile, et te läksite lahku aga siis läksid ikkagi seda noormeest vaatama?

seriously

Mis asi see üldse on? Kui sa olid nii kindel enda lahkuminekus temast, et seda kõigile kuulutada, siis miks sa talle külla läksid? Mõtlesid asjad kokku tõmmata aga avastasid, et sinu armastus ei saanudki otsa? Või siis puhtalt öeldes oli see lahkumineku ultimaatum lihtsalt mingi manipuleerimise viis. Umbes, et kui sa enda tahtmist ei saa, siis ähvardad lahkuminekuga? Kui mees sulle Kaitseväes olles piisavalt tähelepanu ei osuta, siis armastus saab otsa? Ise ka mõtled, mis nende sõnade taga on? Sest sa sisuliselt väidad, et sinu armastus sinu kallima vastu on väikesem, kui tahtmine saada midagi? Või panna teda tegema midagi, mida sina tahad, et ta teeks, selle asemel, et probleemist rääkida ja üritada ka teise inimese seisukohti mõista.

Ja muidugi me ei räägi siinkohal mingitest näidetes, kus nt naine (või mees) paneb oma kaaslase ultimaatumi ette, et kui see peksmist või nt ringitõmbamist ei lõpeta, et siis minnakse lahku. Sellisel juhul oleks ma vist juba ammu selle inimese kus kurat saatnud ja oma kodinatega minema läinud. Või nendest paaridest, kellele selline asi ei tule kergelt. Pigem käib jutt nendest, kes seda ultimaatumit iga tüli käigus niisama vastamisi loobivad ja hullem veel, kui kõik seda nende Facebooki seinalt lugeda saavad.

Ja siis on muidugi olemas suur hunnik erinevaid foorumite postitusi, kus naisukesed arutlevad selle üle, et kui palju inimesi on Kaitseväe pärast lahku läinud (sest Kaitsevägi nimelt on see kurjajuur) ja kui raske oli teistel naisukestel oma jalgu koos hoida nende kuude vältel, kui meest ei ole. Sest nad saavad ju ometigi nii vähe tähelepanu. Neil on nii raske! Tõsimeeli olen ma lugenud sellist postitust, mis küsis teistelt naistelt, et kui kaua nemad vastu pidasid ja kas üldse. Autor olevat suutnud 2 kuud ja ei mõistvat, kuidas keegi Kaitseväe ajal enda suhet säilitada suudab. No mina ei tea… Võibolla umbes nii, et ta ei aja enda jalgu laiali mõne esimese suvaka jaoks, kes rohkem tähelepanu pöörab? How about that?

Mul on tegelikult imelik isegi lugeda blogipostitusi, mis kiidavad heaks sellist käisin-peol-täis-peaga-kogemata-amelesin-kellegagi. Muidugi, kui mõlemad pooled on kokku leppinud, et selline käitumine on aktsepteeritav, siis laske aga käia. More power to ya vms. Kuidas muidu oleks meil igasugused nö grupisuhted ja vabasuhted. Eks ikka nii, et on olemas inimesed, kes on leidnud sarnased väärtushinnangud ja sobivad kokku. Iga paar kehtestab reeglid ju siiski endale ise. Kui aga tavalises paarisuhtes on üks arvamusel, et nad on “eksklusiivsed” ja teine arvamusel, et mis juhtub peo seinte vahel, siis see on fun ja chill ja sellest ei ole vaja teisele kunagi rääkida, siis see on minu meelest väheke imelik ja mina sellises suhtes olla ei sooviks. Samas on inimesed ka erinevad, eks. Minul näiteks on raskem mõista, miks peaks üks õnnelikus suhtes ja endaga rahul inimene nii tegema? Mõnele teisele aga võib olla see päris loogiline, sest elu peabki lõdvalt võtma.

wait what

Jah, mõte, et paljud naised või mehed sind ihaldavad on päris ilus. Kusagil peol näha, kuidas keegi sinu nimel pingutab või sinuga flirdib on ju päris tore, eks? Tähendab mitte selline flirt, kus üks lakku täis mehehakatis üritab sulle lihtsalt kätt püksi ajada vaid selline meeldiv flirt. Ah te tegelikult saate ise ka aru. 😀 Sest võibolla on sinu kaaslane samal ajal ka kusagil kellegagi flirtimas ja teile on see täiesti okei käitumine. Teie suhe ja teie reeglid.

Minu jaoks on ilusam see mõte, et mul on üks mees ja minu mehel on üks naine ja need oleme meie ja meil ei ole kõrvalisi liine. See ei tähenda, et meie elu on igavam. Et me oleme kahekesi puuris ja seal kinni. Nagu B.S Hunt kirjutas (siin), et kas ei oleks põnevam, kui sinu suhe oleks avatud uksega linnupuur? Minu jaoks ei oleks. Palju põnevam (ja ilusam) on minu jaoks olla oma puuris ja vaadata milliseks suudan ma koos kaaslasega selle puuri kujundada. See on põnev. Mitte asjaolu, et kõik käivad meie puurist sisse ja välja või, et mingi tüüp mulle kusagil peol külge lõi ja mille tulemusel ma end nüüd palju ahvatlevamalt tunnen.

Võibolla on see mõnes mõttes otsustamise asi. Et inimesed, kes pole seda enda jaoks läbi mõelnud ning tõepoolest otsustanud (ja otsustamise ajal tahtnud täpselt sellise otsuse teha) olla oma kaaslasele truud, kipuvadki rohkem andma ka nt natukene vindise peaga järele ahvatlustele. Mine tea… Oma kaaslane ei vaata sind järsku enam sarnase pilguga või ei pööra sulle enam nii palu tähelepanu. Mine tea, mis muud probleemid teil on või mida sa tunned teil olevat. Seda enam on ju põnevam see, kui keegi uus ja huvitav sind ära püüab moosida. Kui linnukesed lendavad teie suhte puurist muudkui välja ja tagasi aga samas olete teie kaks endiselt koos ja “hoiate põnevust üleval”. Nagu ma ütlesin, siis teie puur. Mina ise lihtsalt olen valinud teise tee ja ei arva, et see piiraks minu põnevust.

Doing the wrong things – Rebecca Young

Ma olen mõelnud, et mingil põhjusel on just neil, kes pole enda peas teatud otsuseid vastu võtnud ka raskem ära öelda inimesele, kes neile vihjeid teevad. Mingi kaitsemehhanism hakkab tööle, justkui peaks nad kuidagi teist kaitsma selle tõrjumise eest. Seega selle asemel, et sotid selgeks teha ja öelda “ole hea, lõpeta ära, ma ei ole seda sorti inimene” me naeratame ja teeskleme, et me ei saanud aru. Või laskume kuskile fantaasiasse, hoiame enda võimalused vabad ja jätame sellele vihjete tegijale mulje nagu story, mida ta üritab korraldada, on ka päriselt võimalik. Mõne jaoks muidugi kindlasti on, aga enamikel juhtudel vast mitte.

Kui nüüd järele mõelda, siis on kõik need ultimaatumid, flirt teiste inimestega ja oma võimaluste vabaks jätmine lihtsalt inimeste viis oma elu põnevamaks teha. Tunnistan täiesti ausalt, et kui minul igav hakkab, siis hakkan ma ka ise mõnikord alateadlikult teistmoodi käituma. Nt teen ma mõnest tühjast asjast tüli, sest korraks oli igav ja kui oli igav, siis järelikult on meil probleem. Õnneks ma teadvustan seda endale juba mõnda aega, mis tähendab, et enne lollute tegemist mõtlen ma läbi mis põhjusel ma selliseid asju teen. Kas ma olen päriselt ka vihane või pettunud või mis iganes teine emotsioon või puhun ma ise selle asja suuremaks, kui see tegelikult on. Ja nii ei olegi meil vaja erinevaid mänge. Oleme täiesti õnnelikud oma puuris (mis sellest, et teda ei ole hetkel minuga), mille uks on kinni ja teised linnud ei lenda seal vabalt ringi.

PS! William saab kahe päeva pärast nädalaks välja. SBK (sõduri baaskursus) läbi. 🙂

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...