Rubriigiarhiiv: Military / Sõjavägi

Kaitsevägi – Kas ma kuulen müristamist?

Minuni on ilmselgelt jõudnud teadmine, et postitus, mille ma Kaitseväest kirjutasin on jõudnud massidesse ehk siis just nendesse massidesse, kellest ma kirjutasin. Tegelikult ei saa öelda, et ma oleksin üllatunud, sest väikese heads up’i selles osas andis mulle inimene, kes põhiliselt peaks tundma end puudutatuna. Aga näed ei tunnegi ja täitsa normaalne neiu oli. Nagu ma ka enne olen öelnud, siis asjaolu, et minu arvamus kellegi omaga ei ühti mingil ühel kindlal teemal, ei tähenda seda, et ma ei saaks selle inimesega muidu sõber olla ja rahus veiniklaasi taga juttu rääkida. Iseasi, kas mõni neist inimestest, kes minu postitusest end puudutatuna tundis, muidugi sarnaselt mõtleb.

fangirl-jennifer-aniston-simsxlife

See oleks tõepoolest umbes sama, kui ma jagaksin enda tutvusringkonnast inimesed kaheks ehk need, kes vaktsineerivad oma lapsi ja need, kes ei vaktsineeri ning seejärel arvaks ühed enda sõprade hulgast välja, sest ma vastandan enda arvamuse nende omale ja leian, et sellised ei saa küll minu lähedal olla. Umbes, et kui nemad teevad elus vot selliseid otsuseid, siis ilmselt on tegu täielike jobudega ja neid inimesi küll enda lähedale lasta ei tohiks. Tõsiselt!

Selle kriitilise lugemisega on kord nii, et kui sa juba oled minu blogisse tulnud mõttega, et ma olen üks paha inimene, kes ainult kurja teeb, siis sa loed mõnda postitust ja sa likvideerid enda ajus selle paigakese, mis lubab sul asju läbi huumoriprisma vaadata ning järgmisel hetkel olengi ma üks kole ja paha tädi, kes sundis ühe (või kes teab, järsku mitu) neiut ühest toredast grupist lahkuma oma kohutavalt ebaõiglase postitusega. Sest kuidas saavad nad nüüd seal grupis oma tundeid ja emotsioone väljendada, kui mina va kaan selle kõik sisse imen ja siis sellest kirjutan? Kes siiani veel selles midagi ei tea, siis postitust saad lugeda siit.

Selles see point ongi, et inimene, kes on algusest peale võtnud minu suhtes sellise hoiaku, ei vaevugi uurima, kes ma täpsemalt üldse olen. Neiu, kes oleks pidanud end eriti puudutatuna tundma, näed vaevus ja minu arust ta ei avastanud, et ma üks ajuhävlik olen. Kuigi seda ma ju ei tea, mida ta tegelikult mõtles. Ma reaalselt näen, kui palju saab klikke hetkel see sama Kaitseväe postitus ja kui paljud nendest vaatajatest on klikkinud sealt ülevalt ka seda kohta, kus seisab “Minust”. Tahate teada paljud? Ma avaldan ka teile selle suure saladus. Üks. See arv on üks. Sest üks inimene arvas, et vaataks lähemalt, kes see neiu siin blogis on. Teistel oli kas suva või siis nad kadusid siit kiiremas korras, sest kõik see oli nii kole nii kole nii kole ja ma olen nii kohutavalt nii kohutavalt nii kohutavalt ebaõiglane.

Ma ausalt öeldes ei teagi, mida selle kõige peale nüüd öelda. Ei tunne, et peaksin vabandama kõikide nende ees, kes tunnevad end puudutatuna, sest kui neid inimesi on, siis ilmselt oli neil enda puututatuna tundmiseks ka põhjust. Võibolla panin ma nad mõtlema asjade üle, millele nad enne ei mõelnud, ja kokkuvõttes on see ju minu postituse põhipoint. Ei tunne ka, et peaksin postituse privaatseks tegema just selle pärast, et keegi end puudutatuna tundis või minust hästi ei arva. Mida ikka ütleks minu kohta see, kui ma mõne kriitilisema sõna peale kohe saba jalgevahele tõmban ja käed üles tõstan, et “anna andeks kallis inimene, et ma sind pahandasin, ma rohkem nii ei tee”. Kõikidele ei saagi meeldida.

Eks ma siis istun siin ämber peas ja harjavars käes ning ootan seda sõimu, mille ma peaksin nüüd kaela saama!

scared

Kaitsevägi – Sa näed ja sa ei mürista?

Need, kes on minu blogi juba mõnda aega jälginud, teavad, et minu noormees alates juulist Kaitseväes on ja seal järgmised 11 kuud oma elust veedab. Tegelikult ei saa ma vist päris 11 kuud öelda, sest linnaload kahandavad seda aega natukene, aga saate aru küll, mida ma mõtlen. 🙂

Sellel hetkel/päeval, kui William läks, sattusin ma Buduaari lehel kuskile teemale, mis rääkis muidugi Kaitseväest ning kuna see oli minu jaoks aktuaalne, jõudsin sealt edasi ühe Facebookis oleva grupini, mis ideepoolest peaks olema kogukond naisi, kelle mees/kallim/kutt/kes iganes ka hetkel Kaitseväes teenimas on. Mida ma siis mõtlesin, et ma sealt leian? Noh, sellised toredad naised koos, kes teineteisele infot jagavad, vajadusel toeks on ja võibolla ka külastuspäevadel koos külla sõidavad, et natukene kokku hoida?

no

Kuna erinevaid pataljone on meil palju, siis kujutate muidugi ette seda, kuidas selline suur grupp eksiteerib? See käib umbes nii, et iga pataljon teeb enda kohta postituse ja siis selle postituse all käib üks suur kädistamine. Lõpuks on seal postituse all mingi 2000+ kommentaari, keegi ei jõua teemale järgi ja midagi aru ka ei saa. Suva see. Enda süü, kui ei suutnud järge pidada. Või siis tehakse iga natukese aja tagant uus postitus teemal “Kallis pühapäev palun tule rutem, naised tahavad oma meestele külla minna”. True story, bro!

Nüüd, kui ideepoolest võib see ju enamvähem ok lahendus olla, tundus mulle ikkagi, et ligi 200st naisest koosnev grupp ei peaks lugema seda, mida mina oma mehe kohta kirjutan. Miks peaks lugema minu mehest keegi, kelle enda kallim hoopis teises Eesti nurgas asub? Ega ei peagi. Grupi mõte on ju iseenesest teoorias tore, aga kahjuks ei ole seal tõesti muud võimalust, kui jutustada kõigile korraga. Minu kommentaari peale, mis soovitas mõne pisema grupi järsku eraldi luua (et oleks kergem jälgida ja üleüldiselt vähem rahvast), sain kiirelt vastuseks “Küll harjud ära!”. Welcome to the clan!

pink

See oleks tegelikult vist pidanud olema see esimene hoiatus, et tegu ei olegi nii roosilise ja toreda grupiga, nagu ma olin ette kujutanud. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab selgeks saama, et grupi üldisem mõte on rohkem nagu vingumine selle üle, kui nõme olukord on ja halamine selle üle, kuidas rohi on alati rohelisem naabri kodus lillepotis.

Õnneks ma muidugi seda tädi (kelle mees Kaitseväest juba väljas on, aga kes seal ikka tarkust jagab) kuulda ei võtnud ja lõin salajase grupi ise ära. Nüüd me sitsime seal umbes 20neksi koos ja Kuperjanovi koha pealt puhub suures grupis tuul. See selleks… Meiega on kõik korras ja meil on kõik hästi. Seda aga ei saa öelda selle teise grupi kohta… (Minu arust!) Kunagi kusjuures kirjutas samast grupist isegi Liis (lugeda võid siit), aga siis ma veel ei teadnud, mis grupiga tegu on ja poleks osanud arvata, et ise ka samasse kohta satun.

Nagu ka Liis tõdes, tuleb tunnistada, et Eesti naise puhul on tegemist ühe tõsise hädapätakaga. Seega on sellises grupis koos suur hunnik naisi, kellest mõned võibolla mehega üksikud kuud koos olnud ja seetõttu meeletult oma kukupaisid igatsevad. Või kes on harjunud nii mehe küljes elama, et praegu enam hakkama ei saa. Alguses on muidugi raske ja seda enam, kui oled veel suhte algfaasis, kus veedaks iga sekundi mehega koos, seda ma mõistan. See, et kellelgi elu finantsiliselt raskem on (mis on ka mõistetav) on muidugi hoopis teine teema. Mida ma aga ei mõista, on erinev ving ja hala asjade üle, mida niikuinii muuta ei saa ning igaühele, kes julgeb öelda, et rahunege, turja kargamine.

how-dare-you

Läheme asja juurde… William on nimelt Kuperjanovi jalaväepataljonis ja seal toimub esimene külastuspäev 27’ndal juulil. See tähendab, et selleks ajaks ei ole me näinud umbes 26 päeva. Nüüd… Minu jaoks ei ole see probleem. Ma arvasin, et esimesed kolm kuud ei näe üldse. See on kõva edasiminek ja no ausalt öeldes 26 päeva? See pole isegi kuud mitte. 😀 Ajateenijate grupis on aga koos mõned naisukesed, kes said oma meest näha vaevalt 5 päeva peale väkke minekut. See kohutav piin ja äng, mida nad tundsid ja millega pidid elama, kui oma nunnusid 5 päeva ei näinud… Ma võin ainult ette kujutada, kui jube see võis olla. See pühapäev on neil võimalus lausa kolmandat korda näha. Milles siis probleem?

Probleem on selles, et naisukesed on püha viha täis, kuna seekord lubatakse külastusaega ainult üks tund. Appi! Milline mõnitamine, et sa saad enda meest kolmandal korral ainult ühe tunni näha. Kohutav. Mul tulevad raevust pisarad silma, kui ma mõtlen sellele, kui väga sulle liiga tehakse ja kui ülekohtune see kõik on.

cry 2

Siis mainib muidugi keegi, et Tapa omad saavad võibolla üldse juba SBK (sõduri baaskursus) ajal välja ja kisma ongi lahti… “Mismõttttteeesss???”, “Miks nemad saavad nii?”, “Aga miks ei võiks kõigil olla võrdsed reeglid?”. No sh*t, mina ei tea, miks ei võiks kõigil võrdsed reeglid olla? Aga mina pole enda meest näinudki ja ei vingu selle üle. Rahune maha!

Kõik on muidugi kurvad. “Ainult üks tund?”, “See on mõnitamine ju” kostub nende naiste suust, kes tahaks ilmselgelt ka tervet päeva koos olla, nagu keegi kusagil mujal ju sai. Pisarad tulevad silma ja nukrusel pole piire. Kohutav! Aga leidub üks tüdruk, kes ei ole kurb… Oma sõnadega ongi ta lausa vihane: “Mis vangla see olema peaks?” lajatab ta keset vestlust ja kohe lendab 6 like’i tema kommentaari kiitmiseks sinna alla. Aplaus! Joovastus! Õige! Mis vangla see selline on???

Siis ilmub välja üks neiu, kellel minu enda silmis tundub kõvasti rohkem mõistust olevat. Ta kirjutab ausalt sinna alla, et tegu ei ole ju suvelaagriga ja tegelikult peaks me kõik olema õnnelikud, et meil üldse võimalik näha on. Kunagi saadeti mees ju minema mitmeks aastaks. Tundub igati mõistlik ja positiivne lähenemine, sest tõsi on see, et kunagi ei kuulnud sa enda mehest võibolla kuid. Ootasid kusagilt mingit kirja, mis pidi millalgi jõudma, aga sa isegi ei teanud kuna ja kuidas. Sa ei istunud iga õhtu telefoni otsas, et enda tupsu-nunnuga jutustada. Seega kuidas sa muidu tänapäeval seal distsipliini kehtestad? Ongi vahel piirangud ja ongi vahel raskem. Kas see tähendab siis maailmalõppu? Piiritut ebaõiglust? Ega ei tähenda küll. Aga keskmine meeleheitel naisuke seda ei mõista… Sest, kui öelda sellele naisukesele sõna “rahu”, siis noh… All hell breaks loose!

winnie-is-calm

Kohe lendab üks naisuke letti sõndega “ülikõva, räägigi endale nii. Kui see aitab sul öösel magada, siis super. Ma arvan, et mul on õigus ja isegi kohustus öelda, et 1 tund on absurdne!”. Räägime nagu maailmalõpust. Absurdne. Kohutav. Ebaõiglus. Mis vangla see selline on? Kes julgeb minu tibu tupsu nunnukest hoida kinni ühel nädalavahetusel nii, et mina näen teda ainult tunniks. Miks ei ole kõigil võrdseid reegleid? Kellele see kasulik on? Mida see annab? Milleks? Absurd! Kohutav! Vangla! Aidake! Palun?

cry 3

Hakkab pihta pikk komejant stiilis “kõigil peaksid olema võrdsed reeglid!” Kari naisi ajab taga võrdseid reegleid ja halab selle üle, et miks nii vähe saab näha. Nagu see muudaks midagi. Et kui kõigil oleks võrdsed reeglid, siis saaksid ka KUPi inimesed oma mehi tihemini ja kaua näha. “Mõelge vaid, kui tore see oleks” kõlab nende suust, kes soovivad sind enda halakooriga liita. Jah, jah oleks küll, aga kas ma pean nüüd sellest unistama või mida? Mida annab mulle mõtlemine, et kui tore oleks, kui ma saaksin enda meest tihemini ja varem ja kauem ja kiiremini näha? Mitte midagi ei anna. Kui ma kusagil Facebooki grupis halan võrdsetest reeglitest, siis see ei muuda mitte midagi. Mõni Kaitseväe tähtis nina ei tule uurima sinna gruppi, et kuidas naisukestel läheb ja ei löö endale ahastusest kätt suule “Issake, neil on nii raske… Teeme selle külasuse ikka pikema. Kõigile võrdsed reeglid!”.

Kui ma nüüd mõtlen sellele, et enamik neid inimesi ikka väidab, et sooviks mehega terve elu koos olla, siis milles see probleem seisneb õigupoolest? Mis see kolm kuud sinuga teeb, kui suhtlus on piiratud? Viskad pikali maha, vähkred ja taod ruskiaga vastu tsementi, karjudes sealjuures fraase nagu “kohutav ebaõiglus” ja “võrdsed reeglid kõigile”? Võrreldes eluga, mida te koos peaksite veetma ei tähenda see mitte midagi.

cry 5

Sa tahad mehega veeta järgmised 60 aastat koos, aga sa ei saa hakkama, sest sa saad teda 11 kuu jooksul ainult nädalavahetuseti näha? (+ muidugi kõik linnaload ja puhkused) Tõsiselt? Need naised, kelle mees Soome tööle on läinud, ei näe ka enda meest nii tihti, kui sina näed! Ja siis sa vingud ja halad kusagil, et see on ebaõiglus ja mis vangla see selline olema peaks? Sest elu ilma meheta mõnda aega on mõttetus kuubis? Tõsiselt? Mehed saavad iga õhtu helistada! Ja kui mõni üksik õhtu ka vahele jääb, siis no juhtub. Milleks käia end teiste seljas välja elamas ja vingumas olukorra üle, mida niikuinii muuta ei saa? Iga asi on millekski hea ja see on lihtsalt etapp, mis tuleb üle elada. See ei ole maailmalõpp!

Seega iga kord, kui keegi teeb suu lahti jälle selle koha peal, kus ta tahaks, et mees saaks varem välja ja ta ei suuda ette kujutada, et see 10 kuud ja mis iganes arv päevi veel oodata on, kuidas see üle elada, siis minu pisikene minimina peas lihtsalt tahaks natukene seda naist raputada. Iga kord, kui keegi vingub millegi sellise kallal, et mismõttes ei saa tema mees kanda seda sulgedest ja pärlitest valmistatud naise pildiga prossi enda riietel, siis ma tahaks ka seda naist natukene raputada. Ja iga kord, kui keegi seal suures grupis ulub selle üle, kuidas ta saab kolmandal korral meest nähes ainult tund aega musitada ning kargab turja neiule, kes julges välja öelda, et võtke nüüd rahuga asja, siis soovib minu pisikene minimina selle neiu pisikesele miniminale panniga pikki pead virutada.

Calm_down

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...