Rubriigiarhiiv: Movies / Filmid

Vanad seebikad, mida sa ei vaadanud, aga mingil põhjusel ikka tead…

Käsi püsti kes vaatab seebikaid? Või käsi püsti, kes kunagi vaatas seebikaid? 😀

Mina tunnistan täiesti ausalt, et kui on huvitav seebikas, siis ma vaatan seda praegugi. Mitte küll nii, et ootaksin iga päev, millal minu lemmik ajaviide televusserist algab, vaid rohkem nagu, kui satun kodus olema siis panen taustaks mängima või võimalusel vaatan hiljem kordusest järele. Praegu mul küll ühtegi sellist ei ole, aga alles hiljuti veel oli.

Võibolla on minu seebikavaatamine tingitud sellest, et nooremana veetsin ma tihti kõik suved maal vanaema juures. Lõunaks läksime vennaga muidugi mõlemad tuppa ning vanaema lubas meil suppi (või muud head ja paremat vanaema toitu) süüa televiisori ees. Aga mida muud sealt lõuna ajal ikka tuli, kui seebikaid? 😛 Koolist koju tulles aga sai kodus samamoodi televusser käima pandud ja jälle seebikad jooksid. Keegi neid ei vaadanud aga ometi kõik teadsid nende sisu.

Nii me siis istusimegi sõbrannaga maha ja otsisime välja kõik need veidrad seebikad, mida me teame aga mille sisu segane on. Äratundmistõõmu oli palju. Loodan, et järgnevate seebikate hulgast avastate teiegi mõne, mis toob teile mällu veidra assotsiatsiooni minevikust. Ja võibolla paneb veidralt naeratama, et ei tea küll kust aga teate mõnda nendest lauludest. 😀

Esimene seebikas, mis mulle meenub on kohe kindlasti “Locura de Amor”. Ma ausalt ka ei mäleta, mis selle eestikeelne pealkiri olla võis. Kes mäletab?

Seda seebikat vaatas vist pool minu klassi. Iga päev tulid koolist koju ja jälle tuli see telekast. Isegi noormehed teadsid seda ja mõni neist vaatas isegi. Süžee oli midagi sellist, et rikka neiu isa saadab ta internaatkooli, kus tal on nii sõbrad kui rivaalid, ning seal armub ta enda õpetajasse. Muidugi tekib neil selline meeletu seebikaarmastus. Teate ju küll. Nende teel on palju takistusi aga kõik lõpeb õnnelikult. Jeeeiiii. Kellele tuli see tuttav ette?

Teisena tuleb mul kindlasti meelde “Unistajad” (“Sonadoras”).

See seebikas rääkis neljast erinevast tüdrukust ja nende armulugudest. Nad ise olid muidugi sõbrannad ning kõigil neil oli mingi eraldi kiiks. Üks oli muidugi nö suure armastusega peategelane. Üks oli nohik ja nö “kole” tüdruk, keda mehed ei tahtnud aga kes sõbrannade poolt üles vuntsiti ja kes siis teeskles, et on kaks inimest erinevatel aegadel. Kolmas oli selline meesteõgija, kellel oli palju erinevaid mehi ja neljas vaevles kogu aeg mingite söömishäirete käes, millega teised üritasid teda aidata. See on pretty much kõik mida ma mäletan.

Kolmandaks tuleb mulle meelde muidugi Luts Maria… Okei okei, “Luz Maria”.

See sai meil tutvusringkonnas ikka kohe oma nime selle “lutsu” näol. See seebikas lihtsalt oli iga kord jooksmas, kui sa televusseri käima lülitasid. Lugu oli vist ühest matsiplikast kellesse rikas noorhärra armub ja nad on isegi õnnelikud ja saavad lapse, aga siis mehega juhtub midagi ja ta kaotab mälu. Mingite keerdkäikudepidi juhtub aga nii, et Mariakese laps peab oma emaks hoopis ühte teist halba naisterahvast ning Mariat laps ei salli, Maria ise on samas majas teenijanna, sest tahab ju ometigi enda lapse läheduses olla ja mehel pole õrna aimugi, mis värk tegelikult on, sest tal on ju mälukaotus. Aga nagu ikka armub ta lõpuks uuesti Mariasse, tema mälu taastub umbes viimases episoodis ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni. Jeeeee.

Neljandaks tuleb meelde “Rosalinda”.

Ma ei mäletagi nüüd täpselt kuidas see lugu algas aga ühel hetkel juhtub peategelasega mingi õnnetus, ta kaotab mälu ja üldse kõik inimesed peavad teda surnuks. Mingi tundmatu hea südamega mees aga leiab ta, ravib teda ja lõpuks teeb temast maailmakuulsa laulja. Nii kohtub ta muidugi uuesti enda elu armatusega ja ilmselt elasid ka nemad õnnelikult elu lõpuni.

Viiendaks on üks minu lemmikuid “Abrazame muy fuerte”, taevake, kes see mäletab, mis selle nimi enam oli, see oli mega ammu.

Aga lugu rääkis mingist noorest tüdrukust, kes saab 16 ja on armunud endast natukene vanemasse mehesse. Eks ühel hetkel hakkab ka mees vastu seda neiukest nägema naisena ja nii see armatus alguse saab. Huvitavam osa aga oli seebikas see, et vanem naisterahvas (vist neiukese ema?) on pime ja tal on kohutavalt halb mees. Ühel hetkel aga saab ta tänu opile uuesti nägijaks ning varjab siis seda. Viimases osas aga tuleb kõik välja ja ta teatab sellele mehele otse silma, et ta on näinud kõiki tema halbu tegusid ning muidugi läheb mees vangi (või sureb kuidagi?). See viimane osa on natukene hägune. Teised elavad nagu ikka õnnelikult.

Siis kindlasti “Minu armas paksuke” (“Mi gorda bella”).

Mis tõestab kõigile paksukestele, et ka paksukene võib leida endale armastuse. Aga siis tema armastus petab teda kuidagi ja ta otsustab kätte maksta, läheb välismaale ning naaseb sealt eriti kobeda piffina, kes on kaotanud kõik oma ülekilod ja on nüüd megapeenike. Muidugi mängib ka tema siis kahte erinevat isikut ning mees armub muidugi korraga mõlemasse. Selles suhtes aga pole probleemi… Ühel hetkel tuleb ikka välja, et nad on üks ja sama inimene ning tuvikesed elavad õnnelikult (ja peenikestena) elu lõpuni.

Ja “Salome”.

Kus naine ja mees armuvad, siis midagi juhtub ja nad lähevad lahku. Naine sünnitab salaja mehe lapse ja kuna mingi teenija kusagil sureb samal ajal, võtab ka tema lapsed endale ning kasvatab neid nagu omi. Mis on huvitav selle seebika juures on see, et kui ühel hetkel mees laste olemasolust teada saab, siis ei tea tema ega ka vaataja kuni lõpuni, milline on tegelikult selle mehe õige poeg. Selleks aga, et kõiki segadusse ajada, on kõigil kolmel pojal armatused, mille süžeeliinid haakuvad vanemate armastuslooga. Ma kahjuks viimast episoodi ei näinudki, seega ma ei saanud teada, kes see õige poeg siis oli. 😀

Üks seebikas, mida keegi teine ei mäleta, oli “Preciosa”.

See rääkis ühest lombakast tüdrukust, kes töötab tsirkuses ja tahab saada õhuakrobaadiks aga keegi ei arva, et ta sobiks selleks jne. Ma ausalt öeldes rohkem ei mäletagi midagi. Aga küll ta ühel hetkel ikka saab ja nad elavad samuti õnnelikult elu lõpuni. 😀

Ja lõpuks üks seebikas mille sisu ma üldse ei tea, aga mille sissejuhatus on mul küll väga hästi meeles. Ilmselt räägib see algus suhteliselt iseenda eest. 😀

Muidugi on veel “Metsik kass” (“Gata salvaje”), “Metsik ingel” (“Angel rebelde”), “Milagros” ja paljud paljud teised, aga aitab vist küll. Kas jätsin midagi välja? Kellele tulevad need seebikad samuti tuttavad ette aga nende sisu nagu väga ei tea?

My top 5 – Tearjerkers!

Jah… Oma eelmises Top 5 postituses (loe siit) kirjutasin, et kui noorem olin, siis vaatasin päris palju õudusfilme. Siis aga sain ma vanemaks ja muutusin pehmoks ning nüüd ma vaatan pere- või action filme või midagi sellist. Enamasti. Sest noh… Naistele on nii vist kombeks. 😀

Viimasel ajal olen ma märganud muidugi seda, et kui telekast tuleb mingi suvaline saade, kus mingid inimesed otsivad kadunud asju… Ja siis seal on mingi naine, kes on kaks või kolm aastat otsinud enda koera, kes ilmub teisest USA otsast enamvähem välja… Siis ma vaatan seda, kuidas nad saavad kokku ja see koer tunneb naise ära, liputab saba, niuksub õnnest ning mida kõike veel… Ja minu mõttes käib umbes selline… oiii… awww… mmm… awww… niii nunnu… nuuks nuuks sarnane asi.

Linnar Priimägi ütles kord meil loengus, et inimesed, kellel filmi vaatamise ajal pisar silma tuleb, on teistest lihtsalt parema kujutlusvõimega. Eks ma siis lohutan ennast nüüd juba aastaid selle sama mõttega.

Igatahes… Teie ees on minu top 5 pisarakiskujast filmi. Nagu ikka jätsin ma topist välja sellised liigagi tuntud klassikud nagu Titanic, Armageddon, Gladiator, Meet Joe Black, Green mile ja ilmselged nutufilmid, nagu Notebook, A walk to remember ja Moulin Rouge. Ühtegi nendest ei pea ma halvaks filmiks ja kõigi juures vist võiks nutta aga tahaks ju väga teieni tuua midagi teistsugust, kui jälle see üks ja sama värk, mis igalpool mujalgi on. 🙂

Nr 5 – The guardian

Film räägib mehest, kes peale õnnetust (milles hukkub kogu tema meeskond) on sunnitud tööst kõrvale jääma ning muidugi minema oma aastatega kogunenud tarkust noorematele õpetama. Üheks selliseks õpilaseks on muidugi üks osav aga mingil määral ka ülbe vennike Ashton Kutcheri näol. Seda filmi nägin ma esimest korda siis, kui see kinos välja tuli ja muidugi sarnaneb ta mingil määral just näiteks Aumeestele (mis on ka ütlemata hea film). Aga noooh… Sellega ongi ta kohal number 5.

 

Nr 4 – Hachi: A Dog’s tale

Ausalt, ma ei tea mitte ühtegi inimest, keda see film poleks liigutanud. Ehk siis lugu mehe ja koera sõprusest. Ma muud ei oskagi öelda. Lihtsalt no ei ole võimalik seda filmi siit listist välja jätta isegi. Ja kõigele lisaks on tegu veel tõestisündinud lool põhineva filmiga. Mis sa veel hing ihkad eks?

 

Nr 3 – Pearl Harbour

Selles filmis on nii palju südantlõhestavaid kohti ja ilmselt on enamik inimesi seda filmi samuti näinud. Ehk siis film, mis suudab maailmasündmuste (USA vaatepunktist muidugi) sisse taaskord armastusloo rääkida. Aga ikka on see ilus ja kurb ja mida kõike veel üheaegselt.

 

Nr 2 – Marley & Me

Well… Isn’t it obvious?

 

Nr 1 – If only

See viimane ei ole küll treiler filmist aga kuna kõik õiged treilerid olid nigela kvaliteediga ja see annab minu arust hästi edasi filmi olemuse, siis sobib. Ignoreerige ainult seda saksakeelset pealelugemist seal keskel ühes kohas.
Igatahes… See on see film, mida ma pole julgenud juba mõned aastad enam vaadata. Nägin seda kunagi, nutsin silmad peast ja siis kui uuesti vaatasin, siis ma teadsin, mis filmis juhtub ja hakkasin umbes kümnendast minutist vaikselt juba nuuksuma. Täiesti võimatu! 😀

Filmi on võimalik vaadata siit.

Kuidas teiega on? Kas mõni film toob pisara silma? Või tavaliselt kinos käies hoiate end vaos ja ei vesista salaja? Milline on teie arvates kõige kurvem film läbi aegade?

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...