Rubriigiarhiiv: Opinion / Arvamus

“Aga mul on elus veel niiiiii palju puudu… Kuidas ma saan olla õnnelik?”

Ma olen ka enne öelnud, et mul küpseb tihti mõni mõte peas ja ma muudkui nämmutan ja nämmutan seda läbi, enne kui lõpuks leian selle võimaluse, tahte ja tunde need read ka teie jaoks kirja panna. Antud teemaga on täpselt samamoodi ja ma olen sellele nüüd mõelnud juba mitmeid kuid. (Kui üldse on võimalik ühele asjale nii kaua mõelda ja sellele oma peas vastuseid ja veel rohkem küsimusi otsida.) Ning võibolla just seetõttu on ka siin blogis selline pisemat sorti vaikus taaskord tekkinud. Aga seda selgitan ma ilmselt mõnes teises postituses. Vabandama ma enam ei hakka, sest noh, ütleme nii, et ma olen suutnud vahepeal nii mõndagi selgeks mõelda.

Igatahes pean ma nüüd selle postituse mõtte juurde liikumiseks käsi südamel tunnistama, et ma olen täpselt see inimene, kes peaaegu kunagi ei ole rahul, kellel alati on midagi puudu ning alati võiks saada teha midagi paremini. Ma lihtsalt juba loomu poolest olen selline, et kui miski on minu jaoks end juba ammendunud või tundub liialt kerge, siis hakkab mul igav ja kuskilt tekib see vastupandamatu soov elu keerulisemaks ajada, pingutada veel rohkem, teha rohkem, leida uusi väljakutse või koguni mitu jne. Et võtta maksimumi sellest, mis mul on võimalik võtta, sest muidu on tegu raiskamisega ning kokkuvõttes ma ei ole enne õnnelik kah.

See kõik omakorda tähendab, et mul võiks alati olla rohkem raha, rohkem vaba aega, rohkem võimalusi vedeleda, magada või sõpradega aega veeta. Mul võiks olla ka vähem kaalu, parem näonahk, ilusamad küüned ja muud sada tilulilu, mis aitavad mul kõike seda saavutada. Samal ajal võiks mul alati minna hästi, ma ei oleks kunagi väsinud, pahane, kuri, närvis või lihtsalt õnnetu. Kui ma midagi neist oleksin, siis on järelikult ju midagi valesti ja seda on vaja parandada. See on probleemi allikas ja tuleb likvideerida, sest enne ma õnnelik olla ei saa.

Nüüd, ma ei ütle, et kui sul on probleem, peaksid sa selle niisama jätma, sest küll see end ise lahendab… Küll aga on mul kahtlane tunne, et ma ei ole ainus selline inimene. Et sarnaseid tegelasi on siin maamunal veel ning kõigil meil on alati midagi puudu. Alustades sellest uuesti lõhnast või telefonist, mida me oleme kaua igatsenud ja lõpetades oma kodu, auto ja isikliku saarega. Sest millegi puudu olemine on kuidagi alati pöördvõrdeliselt seotud sellega kui õnnelikud me olla saame. Mõistate?

Et selline tüüpiline mõtlemisviis, kus sa pole õnnelik enne, kui sa saad selle ametikõrgenduse. Sa pole õnnelik enne, kui sa lõpuks abiellud, kui sul lõpuks on lapsed, kui sa lõpuks võtad alla selle viis või rohkem kilo. Kui sul on lõpuks piisavalt aega, piisavalt võimalusi teha mida iganes, piisavalt nodi või sõpru või mistahes asju. Sa ei ole õnnelik seni kuni sa saad seda, mida sa tahad, sest tahtmine on taevariik või kuidas see oligi ja enne ei saa sa olla õnnelik, kui sa seda kõike saad. Peale seda muidugi leiad järgmise asja, mille pärast pead vaevata ja mida sa väga saada tahad, aga see selleks.

Taaskord… Ma ei ütle siin, et sul ei peaks elus olema eesmärke ja sa võiks lihtsalt kusagil vegeteerida. Minu mõte on tegelikult lihtne. Miks ei saa sa olla õnnelik enne, kui sul on need asjad? Kas auto omamine annab sulle tegelikult selle õnne? Kas uus telefon teeb sind lõplikult õnnelikuks? Kas paremal ametikohal oled sa lõpuks jõudnud sinna punkti, kus on kõik ja sa oled nüüd elu lõpuni õnnelik ja rahul? Ei ole. Sest siis tahad sa ilmselt veel rohkem, veel paremat autot, lisaks telefonile ka tahvelarvutit ja ametikohta, millel sind tunnustataks veelgi rohkem ja kodus saaksid magada raha kaisus. Või võibolla hoopis oma kodu ja tuba täis mängu ronge või mis iganes on sinu teema? 😛

Kokkuvõttes sa ainult tahad ja tahad ja tahad, ega võta aega selleks, et olla lihtsalt õnnelik selle üle, mis sul on. Näiteks, miks ei võiks sa praegu võtta seda hetke… Seda sama hetke, kui sa loed neid ridu ja mõelda sellele, mis sul kõik olemas on. Mitte sellele, mis sul puudu on. Või miks ei võiks sa olla lihtsalt ilma suurema põhjuseta õnnelik? Leida õnne ka nendes pisikestes asjades ja killukestes oma igapäevaelus?

Sest mõnikord on õnn see, kui sa sõidad bussiga tööle ja sa tead, et sa jõuda õigeaegselt ning saad rahulikult jalutada. Õnn on see, kui sa saad oma hommikukohvi juua soojalt (ja jah, ma tean, et paljud kodused emad ei saa). Õnn on see, kui sul on kodus soe vesi! Aga õnn on ka see, kui sa ärkad hommikul selle peale, et mõni pisem tegelane sind jalaga kõhtu peksab või kusagil mujal valjuhäälselt röögib. Sest see tähendab, et ta on olemas. Ta on sinu ja sina tegid tema. Ja see on ju ometigi hea.

harry-potter-youre-gonna-suffer-but-be-happy

Või midagi sellist. Mis teie arvate?

Orgumaania?! Õnn või õnnetus?

Olen nüüd mõnda aega justkui blogimaastikult tahaplaanile hoidnud ja jälginud niisama kõike kõrvalt. See tähendab, et ma olen uhkelt hoidnud silma peal oma lemmik blogijatel ja kõikidel nendel superhüpermegatähtsatel draamadel, mida keegi on suutnud kusagilt välja võluda. Ega selle kohta ei olegi midagi öelda, mida juba öeldud ei oleks. Seega liigume julgelt edasi…

Vahepeal keerutas blogimaastikul suure tormi lahti Erik Orgu, kes oma personaalse toitumiskavaga mõned (või mitte nii mõned) blogijad oma tiiva alla võttis. Ütlen ausalt, et reklaamiinimesena saan ma väga hästi aru sellest antireklaami mõttest. Sellest, kuidas sul on ühest asjast juba nii kõrini, et iga sarnase postituse nägemine ajab sind puhtalt öeldes lihtsalt närvi. Nägime seda kõik ju nende invisibobble ja sohvy kehakreemide pealt, mis vahepeal tiinekaid hullutasid. Sama näeme iga aasta ka Tallinn Fashion Week’i või mistahes muu ürituse ajal, kuhu kõik moeblogijad kokku on kutsutud. Siis on kõik blogid samuti ühte ja sama lilulelu täis ja kui sa just esimeste seas oma postitust üles ei lasknud, võid õnnelik olla, kui keegi viitsib sinu teksti kõrval oleva postituse pildid läbi scrollida.

Samas, võibolla ongi see viimane mõeldud võtmes, et “Näedsa, kõik olid seal kohal. Kõik. Absoluutselt KÕIK. Kus sina olid?”. Seega miks ei saa Orgu kava olla miski, mis karjub sulle, et see kõigil olemas on? Ja ühtlasi küsib ka seda, miks sinul ei ole?

Igatahes aga tulin ma tegelikult täna siia rohkem rääkima sellest, et minu jaoks on Eriku reklaamil (või antireklaamil, kui sa soovid seda nii nimetada) pisikene konks sees. Selleks, et te suudaksite paremini jälgida ja kaasa mõelda, siis pisikene harjutus. Paneme kõik end korraks tema olukorda…

Nii. Olete valmis? Te olete nüüd Erik Orgu, eks.

what-sorcery-is-this

Te soovite jagada rohkemate inimestega oma pika töö tulemusel valminud personaalset toitumiskava. Olete selle nimel palju vaeva näinud ja seda kaua poleerinud. Omale nime olete juba suutnud teha ning kliente ja kasutajaid on samuti, kuid ometi sooviksite te ulatuda kaugemale. Miks mitte, eks? Seega tulete te mõttele, et võiksite jagada oma toitumiskava kolme blogijaga, kes aasta jooksul oma progressist blogiksid. Kolm blogijat teeksid selle töö ideaalselt ära. Kolm on täpselt selline number, et rohkem oleks nagu liiga palju ja vähemaga ei pruugi te jõuda piisavalt laia sihtrühmani. Selge pilt. Kolm siis.

Seejärel teete te ära pisikese üleskutse ja jääte ootama kirju. Esimesed saabuvad kiiresti ja te leiate nende seast palju lugusid, mis teid liigutavad. Palju inimesi, kes võibolla tingimustele niivõrd ei vasta, kuid kes ometi on kirjutanud ja abi palunud. Neil on kõigil nii palju entusiasmi ja pealehakkamist. Kõik nad tahavad proovida. Ja suhteliselt ruttu ja ootamatult leiategi te need kolm. Punt on koos. Otsustatud. Nad kõik sobivad ideaalselt. Nad on erinevad; nad kirjutavad hästi ja mis peatähtis, neil on lugejaskond, kelleni vaja jõuda on. Suurepärane! Luba antud. Nüüd tuleb ainult oodata, millal esimesed postitused muljetest saabuvad.

Ja siis korraga avastate te neljanda inimese. Tema lugu on nii liigutav, et te ei suuda talle mitte seda luba anda. Lõppude lõpuks, mis see neli inimest siis ära ei ole. Teete siis juba neli. Neli on ka ilus ja hea number. Neli sobib ka. Aga kuna Teile kirjutab tohutu hulk inimesi, kelle üks lugu on kurvem kui teine, ja te sooviksite kõiki aidata, leiate end ühel hetkel natukene tupikust, sest olete just andnud loa viiendale inimesele ja väga sooviks anda ka kuuendale. Tegelikult ei tea te ju üldse, kas need kolm blogijat suudavad kava lõpuni jälgida. Või tõepoolest oma elus ja toitumises muudatusi teha. Seega võibolla ongi parem neid võtta mitu? Nii jäävad vähemalt mõned alles, kui osad peaksid nö “ära kukkuma”. Jah, jah. Just. Mitu on isegi parem, leiate end lõpuks õigustamas.

Ja mida rohkem blogijaid te liidate, seda rohkem liigub sõna edasi. Teile kirjutab veeeeel rohkem inimesi. Ja veel rohkem lugusid käib teie silme alt läbi ja te mõtlete aina, et kuidas ma suudaksin kõikide nende inimesteni jõuda. Kuidas ma ütlen temale ära, kui ma sellele eelmisele juba andsin võimaluse? Kuidas ma suudaksin kõiki aidata? Kõik nad tahavad olla tervislikumad, paremad, vastupidavamad. Kuidas ma aitan neid? Mis vahendid on minul selleks? Aga oi vot, mul on see toitumiskava. Ma annan siis veel mõnele inimesele. Ma saan ju aidata, eks. Ja endiselt see pole ju üldse kindel, et nad kõik kenasti kirjutavad ja oma elustiili muudavad.

Ja nii see lähebki. Kuni lõpuks ei suuda te enam kokku lugeda seda blogijate hulka, kes programmiga liitunud on, aga enam tagasiteed ka ei ole.

Päris ausalt… Ma ei tea, kas asjalood olid tegelikult nii. Kas selline stsenaarium tundub loogiline? Kuid ometi ei saa ma mitte jätta mõtlemast sellele, et kui Erik oleks soovinud otsida rohkem blogijaid (kui kolm), oleks ta selle numbri ilmselt juba alguses suurema kirjutanud. Mitte keset seda minikampaaniat otsustanud kolme asemel valida kolmteist või rohkem. Seega, kui sul on soov kava natukene katsetada, siis saad seda esimesel kolmel päeval (siit) täiesti tasuta teha. Mida sul kaotada on?

Niisiis… Ma ei näe Orgu toitumiskava kajastamises mitte midagi halba. Ma mõistan inimeste reaktsioone ja seda üleküllastumise tunnet, kuid ma valin mõelda teisiti. Ma valin mõelda, et iga kord, kui ma näen järgmist postitust inimeselt, kes Orgu toitumiskava järgib, on see hea. Et see on pisikene märk inimese hoolimisest ja see on midagi väärt. Et kõik, mida ma näen, ei ajagi mind oksele, vaid paneb mind rohkem mõtlema sellele, et leidub selliseid toredaid inimesi, kes soovivad teisi aidata.

Ja kõigile teile siis ka niisama teadmiseks… Kampaania alguses kirjutasin ka mina Orgule ja sain tema nõusoleku kavaga alustada. Oleme seda Williamiga nüüd rohkem kui nädalakese jälginud. Milline šokeeriv avastus. Aga eks ma kirjutan sellest muidugi eraldi ehk kui palju vaeva nõuab ühe toitumiskava jälgimise alustamine ja sellest kinnipidamine nädalal, kus töötunde on rohkem, kui 84 (meie kahe peale võid selle numbri julgelt kahega korrutada). Praegu aga soovisin lihtsalt oma esialgsed mõtted kirja panna.

Seega lühidalt ja kokkuvõtvalt. Olen täitsa uhke Orgumaan. Ja kui sa nüüd arvad, et minu arvamus on kallutatud, siis soovin ma sulle palju õnne, löön patsi ja tunnistan, et absoluutselt ongi! Ma olen tänulik selle võimaluse ees ja kindlasti mõjutab see mind mingil määral. Siiski jään ma endale kindlaks ja valin endiselt uskuda inimeste headusesse. Vot nii!

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...