Rubriigiarhiiv: Philosophy / Filosoofia

Mõnikord ei saa sa valida, mis sinuga juhtub. Aga sa saad valida oma suhtumist!

Olete te tähele pannud, et teie elus on justkui inimesi, kellel kogu aeg on midagi halvasti. Sa näed neid haruharva õnnelikene või kui nad korraks ka õnnelikud on, siis varjutab nende elu alati mingi “aga ikkagi…” ning hull on asi võibolla siis, kui tunned, et oled ise üks nendest inimestest, kellel kogu aeg midagi halvasti on ja kelle õnne alati miski segab.

Näiteks vaatan ma mõnikord mõnda blogi ja mingil põhjusel jäävad mulle alati tugevalt (ja negatiivselt) silma kõik need postitused, milles kirjutaja justkui ohvri rolli võtab. Täiesti vabatahtlikult kohe. Umbes, et muidu on elu lill aga ma olen nii vaene ja mul ei ole üldse raha ja täiuslikust õnnest on mul puudu ainult see ja see ja see ja see (link, link, link, link, link). Või muidu on elu lill aga üks inimene käib ja mustab mind. Mõtleb minu kohta välja erinevaid lugusid aga ma pole talle midagi teinud ja isegi põhjust andnud. Miks KÕIK minu vastu on? Või muidu on elu lill aga ma pean tegelema millegagi (mille ma suure tõenäosusega ise endale kaela tõmbasin) aga ma üldse ei oska (ja pooleli ka ei jäta) ja ei tea kust alustada ja keegi ei paku mulle abi ja aidake mind, ma olen nii saamatu…

on fire

Millest selline rolli võtmine tuleb? Ma ausalt ei tea. Tähendab ma saan psühholoogiliselt aru, miks inimesed seda teevad või miks nad ohvri rolli vabatahtlikult võtavad aga ma ei saa aru, miks peab seda välja reklaamima pea igal pool, kuhu minnakse. Blogija puhul siis pea igas postituses, mille ta oma lugejateni toob. Pidev ving ja hala selle üle, kuidas üldse ei oska ja ei saa ja keegi ei aita ja elu pole tänu sellele üldse elamist väärt.

Muidugi… Ohvritele tuntakse ju kaasa – “Oh sa vaesekene, sul on nii raske”. Sest ohvri elu ongi raske. Varjukülg selle asja juures on see, et sinu tähelepanu vähendab oluliselt selle ohvri elu raskust. “Oh sa vaesekene, kas ma saan sind kuidagi aidata” ütled sa justkui eneselegi üllatuseks ja “ohver” ongi saanud tähelepanu ja lisaks veel abi ka. (PS! Ma ei räägi siin inimestest, kes on nt läinud psühholoogi juurde abi saamiseks või muul sarnasel viisil abi palunud. Kellel seda tõepoolest vaja on. Ma räägin konkreetsest halast lihtsate asjade üle.) Sest ohvritele tehaksegi pakkumisi ja tuntakse kaasa, jagatakse tähelepanu. Nad vaesekesed ei saa ju üldse hakkama selle asjaga, mis nimetab end eluks.

Kindlasti ei saa ma öelda, et ma ise üldse ei toodaks sellist kraami, kus ma olukorra ohvriks olen jäänud/langenud/mis iganes. Ma usun, et neid postitusi leidub ka minul. Aga üleüldises plaanis üritan ma läbi elu minna ikka ühe võimeka ja õnneliku inimesena. Et ma oma otsuseid ei kahetseks (sest igas asjas on midagi head), oleksin aus enese ja teiste vastu ning kokkuvõttes elaksin oma elu täpselt nii, et ma ise tunneksin, et kui mina ei oleks mina, siis oleksin ma ilmselt enda peale kade. Mitte kellegi teise peale. Mitte, et keegi teine peaks minu elu kadestama või kasvõi ühte tahku sellest. Aga mina ise peaksin tundma, et ma kadestaksin ennast! If that makes any sense… Ja sellise elu juurde ei kuulu kindlasti “appi, ma ei saa”, “appi, ma ei oska”, “appi, ma ei tea” ja muude selliste lausete endale sisendamine, rääkimata selliste mõtete kuulutamisest.

Jenna-Marbles-I-Can't-Even

Igas asjas on ju ometi midagi head? Isegi, kui sul on raske seda näha. Elus juhtub inimestega ikka igasuguseid halbu asju, mida nad ei saa kontrollida. Kas Estonial olnud inimesed said kontrollida, mis nendega juhtus? Kus on hea selles kohas? Mida head saab olla sellises juhtumises, kus sinu elust röövitakse enneaegselt inimesi, kes peaksid seal olema? Aga vot see on sinu enda asi välja mõelda, kui sinuga nii on juhtunud. Sest iga inimene on erinev ja mida näeb üks ei pruugi näha teine jne.

Jah… Inimestega ja võibolla ka sinu endaga võib juhtuda asju, mida sa ei saa kontrollida. Mida sa ei saa valida, sest need juhtuvad sinuga nii või naa. Aga mida sa saad valida, on sinu suhtumine! Sa võid valida olla ohver ja rääkida kõigile, kuidas sa ei suuda edasi minna. Kuidas sinuga on juhtunud nii halbu asju, et sa lihtsalt ei oska enam olla. Kuidas sa oled omadega nii ummikus. Või sa võid valida ka suhtumise, et sa oled tugevam sellest olukorrast. Sa leiad mingi lahenduse, isegi kui see sasipundar, milles sa oled, on suur. Hakkad vaikselt seda kuskilt harutama ja küll sa selle probleemi lahendad. Sa võid valida sellest olukorrast õppida. Keskenduda sellele, mis hea sind ees ootab. Või sellele, mis kõik sul veel siiski alles on. Sest sa oled ju võitleja, või mis?

Vastavalt sellele, millise rolli sa endale võtnud oled, liigud sa elus ka edasi. Kui sa avastad end pidevalt olukordadest, kus sa jälle oled jäänud ohvriks, jälle on keegi olnud sinu vastu liiga karm, jälle keegi on sulle liiga teinud ja jälle keegi sind ei mõista. Siis võibolla peaksid sa vaatama enda sisse ja vaagima selle üle, ega sa järsku juba algusest peale pole valinud endale ohvri rolli. Umbes nagu inimesed, kellega pole elus muud valesti läinud, kui asjaolu, et nad armusid ja said siis kõrvetada. Aga nüüd jagavad nad selles imelises näoraamatus pildikesi tsitaatidega “After all I’ve been through…” (“Peale kõike seda, mida ma olen läbi elanud…”). Sest nad on ju nii palju läbi elanud. Sest sellel hetkel on elu kohutav ja mitte miski hea ei oota neid ees. See on ohvri roll.

Seega, kui sa nüüd oled suutnud selle filosoofilise teksti läbi lugeda, siis jää korraks seisma ja teadvusta endale, millise rolli oled sina ise elus endale võtnud? Kuidas lähed sina läbi elu? Millisena sa ennast näed? Oled sa täiskasvanu? Lapsevanem? Lihttööline? Vaene/Rikas? Ellujääja? Võitja? Või oled sa järsku ohver? (Kui sa seda viimast tunned ja ei taha nii tunda, siis ma soovitaks sul midagi ette võtta. Ja võibolla lugeda seda postitust.) 🙂

Truudusest ehk 70% paaridest läheb Kaitseväe ajal lahku…

Kui William Kaitseväkke läks elasin ma meeldivas pimeduses, et Kaitsevägi on lihtsalt üks etapp, mille palju erinevaid suhteid peab üle elama. Mis seal siis rasket on, kui kaks inimest on otsustanud koos olla? Naised ootavad enda mehed kenasti ära ja pärast elatakse rahulikult edasi. Seda enam oli minu jaoks veider üllatus, et juba esimesel nädalal mainiti meestele mingis loengus, et 70% nende naistest jätab enda noormehe väes oleku ajal lihtsalt maha ja see on paratamatus. Küll tulevad uued ja paremad.

Muidugi saan ma aru, et tegu on noorte suhetega kus asjad kiirelt muutuvad, kuid selline kõrge protsent pani mind ikka jahmatama. Minu ilusas kujutluspildis oli see umbes vastupidi, et 70% paaridest jääb ikka kokku. Ma muidugi ei tea kust selline statistika üldse pärineb ja tuginen üksnes mingisuguste vennikeste jutule, aga siiski.

Hiljem sain ma teada, et meeste voodite peale on kirjutatud või kraabitud lauseid, mis ütlevad, et sinu naine on ilmselt kellegi teise voodis või kas sa üldse tead, kus sinu naine on? Pole siis ime, kui sa hommikul kell 6 silmad lahti lööd ja üks nendest lausetest sulle esimese asjana vastu vaatab, hakkad ikka natukene kahtlema küll. Või on see viimane lause, mida sa enne uinumist näed. Seega järsku tõesti? Ükskõik, kui kindel sa oma naises ei oleks, sa ju ei tea kus ta on või millega sellel hetkel tegeleb. Sa ei saa ka välja uurida ja nii oledki sa enda mõtetega suhteliselt üksi ja keegi sisendab sulle kogu aeg, et ilmselt jätab su naine ka sinu maha.

4b4a08b0083f73dd64a4e6c82ff37b49

Mul on nii hea meel, et Williamil neid kahtlusi ei ole (või kui on, siis ei väljenda ta neid). Vähemalt ei küsi ta minult iga päev kellega ma koos olin või mida tegin, ei keela mul teatud moodi riides käia või ei kahtle minus, kui ma õhtul kauemaks sõbrantsi juurde jään. Pigem räägin ma talle iga päev ise, mis ma päeval tegin või täpsemalt siis mis päeval huvitavat juhtus ja kuidas meil näiteks ettevõttega asjad hetkel on. Et ta ikka kursis oleks ka siinpoolsete uudistega. 🙂

Võibolla muidugi tuleb selline väiksem armukadedus asjaolust, et me oleme kauem koos olnud, kui enamik paare Kaitseväes. Võibolla tuleb selline asi vanusega, sest ega ma ei saa öelda, et meie suhtes poleks kunagi armukadedust olnud. Kunagi varitses see meid tihti. Kõik see ebakindlus või mingit moodi kartus. Nüüd seda õnneks enam ei ole. Aga samas tean ma ka paare, kes on koos olnud mitmeid aastaid, aga kelle naispool on teinud mehele ultimaatumi, et kui see ei suuda kuidagi Kaitseväest end välja vingerdada, siis on suhe läbi. Vot seda on mul juba natukene raskem mõista, kui asjaolu, et keegi armukade on.

Ka selles super meeldivas grupis, millest ma kirjutasin (vaata siit), ilmus umbes 7 päeva peale Kaitseväe algust teade ühelt neiult, kes nentis, et ta nüüd lahkub sellest grupist, sest nad läksid noormehega lahku ja ta ei saa enam end ajateenija naiseks nimetada. Kümnendal päeval aga selgus, et külastuspäeval oli taasnägemise rõõm nii suur, et nüüd ollakse jälle koos. Mis see siis tähendab? Kuulutasid kõigile, et te läksite lahku aga siis läksid ikkagi seda noormeest vaatama?

seriously

Mis asi see üldse on? Kui sa olid nii kindel enda lahkuminekus temast, et seda kõigile kuulutada, siis miks sa talle külla läksid? Mõtlesid asjad kokku tõmmata aga avastasid, et sinu armastus ei saanudki otsa? Või siis puhtalt öeldes oli see lahkumineku ultimaatum lihtsalt mingi manipuleerimise viis. Umbes, et kui sa enda tahtmist ei saa, siis ähvardad lahkuminekuga? Kui mees sulle Kaitseväes olles piisavalt tähelepanu ei osuta, siis armastus saab otsa? Ise ka mõtled, mis nende sõnade taga on? Sest sa sisuliselt väidad, et sinu armastus sinu kallima vastu on väikesem, kui tahtmine saada midagi? Või panna teda tegema midagi, mida sina tahad, et ta teeks, selle asemel, et probleemist rääkida ja üritada ka teise inimese seisukohti mõista.

Ja muidugi me ei räägi siinkohal mingitest näidetes, kus nt naine (või mees) paneb oma kaaslase ultimaatumi ette, et kui see peksmist või nt ringitõmbamist ei lõpeta, et siis minnakse lahku. Sellisel juhul oleks ma vist juba ammu selle inimese kus kurat saatnud ja oma kodinatega minema läinud. Või nendest paaridest, kellele selline asi ei tule kergelt. Pigem käib jutt nendest, kes seda ultimaatumit iga tüli käigus niisama vastamisi loobivad ja hullem veel, kui kõik seda nende Facebooki seinalt lugeda saavad.

Ja siis on muidugi olemas suur hunnik erinevaid foorumite postitusi, kus naisukesed arutlevad selle üle, et kui palju inimesi on Kaitseväe pärast lahku läinud (sest Kaitsevägi nimelt on see kurjajuur) ja kui raske oli teistel naisukestel oma jalgu koos hoida nende kuude vältel, kui meest ei ole. Sest nad saavad ju ometigi nii vähe tähelepanu. Neil on nii raske! Tõsimeeli olen ma lugenud sellist postitust, mis küsis teistelt naistelt, et kui kaua nemad vastu pidasid ja kas üldse. Autor olevat suutnud 2 kuud ja ei mõistvat, kuidas keegi Kaitseväe ajal enda suhet säilitada suudab. No mina ei tea… Võibolla umbes nii, et ta ei aja enda jalgu laiali mõne esimese suvaka jaoks, kes rohkem tähelepanu pöörab? How about that?

Mul on tegelikult imelik isegi lugeda blogipostitusi, mis kiidavad heaks sellist käisin-peol-täis-peaga-kogemata-amelesin-kellegagi. Muidugi, kui mõlemad pooled on kokku leppinud, et selline käitumine on aktsepteeritav, siis laske aga käia. More power to ya vms. Kuidas muidu oleks meil igasugused nö grupisuhted ja vabasuhted. Eks ikka nii, et on olemas inimesed, kes on leidnud sarnased väärtushinnangud ja sobivad kokku. Iga paar kehtestab reeglid ju siiski endale ise. Kui aga tavalises paarisuhtes on üks arvamusel, et nad on “eksklusiivsed” ja teine arvamusel, et mis juhtub peo seinte vahel, siis see on fun ja chill ja sellest ei ole vaja teisele kunagi rääkida, siis see on minu meelest väheke imelik ja mina sellises suhtes olla ei sooviks. Samas on inimesed ka erinevad, eks. Minul näiteks on raskem mõista, miks peaks üks õnnelikus suhtes ja endaga rahul inimene nii tegema? Mõnele teisele aga võib olla see päris loogiline, sest elu peabki lõdvalt võtma.

wait what

Jah, mõte, et paljud naised või mehed sind ihaldavad on päris ilus. Kusagil peol näha, kuidas keegi sinu nimel pingutab või sinuga flirdib on ju päris tore, eks? Tähendab mitte selline flirt, kus üks lakku täis mehehakatis üritab sulle lihtsalt kätt püksi ajada vaid selline meeldiv flirt. Ah te tegelikult saate ise ka aru. 😀 Sest võibolla on sinu kaaslane samal ajal ka kusagil kellegagi flirtimas ja teile on see täiesti okei käitumine. Teie suhe ja teie reeglid.

Minu jaoks on ilusam see mõte, et mul on üks mees ja minu mehel on üks naine ja need oleme meie ja meil ei ole kõrvalisi liine. See ei tähenda, et meie elu on igavam. Et me oleme kahekesi puuris ja seal kinni. Nagu B.S Hunt kirjutas (siin), et kas ei oleks põnevam, kui sinu suhe oleks avatud uksega linnupuur? Minu jaoks ei oleks. Palju põnevam (ja ilusam) on minu jaoks olla oma puuris ja vaadata milliseks suudan ma koos kaaslasega selle puuri kujundada. See on põnev. Mitte asjaolu, et kõik käivad meie puurist sisse ja välja või, et mingi tüüp mulle kusagil peol külge lõi ja mille tulemusel ma end nüüd palju ahvatlevamalt tunnen.

Võibolla on see mõnes mõttes otsustamise asi. Et inimesed, kes pole seda enda jaoks läbi mõelnud ning tõepoolest otsustanud (ja otsustamise ajal tahtnud täpselt sellise otsuse teha) olla oma kaaslasele truud, kipuvadki rohkem andma ka nt natukene vindise peaga järele ahvatlustele. Mine tea… Oma kaaslane ei vaata sind järsku enam sarnase pilguga või ei pööra sulle enam nii palu tähelepanu. Mine tea, mis muud probleemid teil on või mida sa tunned teil olevat. Seda enam on ju põnevam see, kui keegi uus ja huvitav sind ära püüab moosida. Kui linnukesed lendavad teie suhte puurist muudkui välja ja tagasi aga samas olete teie kaks endiselt koos ja “hoiate põnevust üleval”. Nagu ma ütlesin, siis teie puur. Mina ise lihtsalt olen valinud teise tee ja ei arva, et see piiraks minu põnevust.

Doing the wrong things – Rebecca Young

Ma olen mõelnud, et mingil põhjusel on just neil, kes pole enda peas teatud otsuseid vastu võtnud ka raskem ära öelda inimesele, kes neile vihjeid teevad. Mingi kaitsemehhanism hakkab tööle, justkui peaks nad kuidagi teist kaitsma selle tõrjumise eest. Seega selle asemel, et sotid selgeks teha ja öelda “ole hea, lõpeta ära, ma ei ole seda sorti inimene” me naeratame ja teeskleme, et me ei saanud aru. Või laskume kuskile fantaasiasse, hoiame enda võimalused vabad ja jätame sellele vihjete tegijale mulje nagu story, mida ta üritab korraldada, on ka päriselt võimalik. Mõne jaoks muidugi kindlasti on, aga enamikel juhtudel vast mitte.

Kui nüüd järele mõelda, siis on kõik need ultimaatumid, flirt teiste inimestega ja oma võimaluste vabaks jätmine lihtsalt inimeste viis oma elu põnevamaks teha. Tunnistan täiesti ausalt, et kui minul igav hakkab, siis hakkan ma ka ise mõnikord alateadlikult teistmoodi käituma. Nt teen ma mõnest tühjast asjast tüli, sest korraks oli igav ja kui oli igav, siis järelikult on meil probleem. Õnneks ma teadvustan seda endale juba mõnda aega, mis tähendab, et enne lollute tegemist mõtlen ma läbi mis põhjusel ma selliseid asju teen. Kas ma olen päriselt ka vihane või pettunud või mis iganes teine emotsioon või puhun ma ise selle asja suuremaks, kui see tegelikult on. Ja nii ei olegi meil vaja erinevaid mänge. Oleme täiesti õnnelikud oma puuris (mis sellest, et teda ei ole hetkel minuga), mille uks on kinni ja teised linnud ei lenda seal vabalt ringi.

PS! William saab kahe päeva pärast nädalaks välja. SBK (sõduri baaskursus) läbi. 🙂

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...