Rubriigiarhiiv: Philosophy / Filosoofia

Kõik, mis sa teed, teed iseendale ehk kuidas mõelda välja see, mida elus tegema peaks?

Olete te mõnikord mõelnud, et miks mõned inimesed justkui elus saavad täpselt seda, mida nad tahavad ja neil on kõik juba varakult välja mõeldud… Kelleks nad saavad, kuhu lähevad, millal lapsed saavad ja milline nende tulevane kodu olema saab. Elu tundub justkui nii kerge. Nemad ju näed võtsid selle asja, mida nad armastasid, õppisid seda ja nüüd töötavad samal alal. Ilmselt ostavad nad varsti oma kodu, saavad lapsed (või ka mitu) ja elu ongi lill. Kõik on neil välja mõeldud viimse detailini…

Ja siis olete seal teie, kes te ei tea üldse mitte midagi. Ei tea, kelleks saada. Ei tea, mida elus teha tahaks või mida õppida. Ei tea, mis üldse sobiks õppida? Ei tea, mida armastad või mis tooks tulevikus ka leiva lauale. Ei tea, millal need lapsed üldse tuleks (küll nad sinna kümneaastaku plaani ikka kuuluvad?) või siis saite järsku mõne juba ära, aga nüüd olete ise justkui kusagil kriisis, et mis siis edasi saab, kui on aeg tööle tagasi minna?

Sest on ainult kaks võimalust. Seal, kus sa oled väga ei meeldi või noh… Teate küll… Töö nagu iga teine. Aga tahaks ju ometi teha midagi mida armastad! Või siis polegi väga kuhugi tagasi minnagi. Tuleb hakata midagi otsima. Midagi, millesse sa suhtuksid sellise kirega, nagu kõik need inimesed, kes endale elus varakult koha on leidnud. Aga mida sa armastad? Seda ju ei tea. Ja kui ei tea, mida armastad, siis ei tea ka mida õppida. Huupi ka nagu ei soovi pakkuda. Ja kui sa ka leiad ühel hetkel, et vot midagi sellist võiksin teha ja kandideerid nt kuskile ülikooli… Ja booom… Ei saa sisse. Jälle jama. Just leidsid ühe asja, millega sa võiksid elus tegeleda ja nüüd jälle elu nagu ütleks sulle, et vale valik. Try again!

ohnono

Teisisõnu oled sa vaikselt hinges kade kõigi peale, kel tundub kõik nii välja mõeldud ja kes teavad, mis on nende järgmised sammud elus. Natukene oled pahane ka, et miks sina siis ei saa endale midagi sellist leida? Miks noh? Ja kolmandaks oled sa üleüldises mõttes nördinud, et miks tõepoolest peab sinul see nii palju aega võtma. Ja kuna mingit lahendust ka silmapiiril ei hõlju, siis kasvab see nördimus vaikselt üheks pisemaks deprekaks, sest mis siis, kui sa ei mõtlegi välja, mida sa teha tahaksid? Mis siis, kui sa ei leiagi seda ühte asja, millesse sa nii kirega suhtud? Damn it, eks? Sest miks peab see teistel nii kerge olema? Miks peavad nemad algusest peale teadma, mida õppida või mida mitte?

Pean ausalt tunnistama, et kuigi ma suudan siin kirja panna kogu selle jutu ja mõista neid inimesi, kellel asjad elus pole veel välja mõeldud, siis pealtnäha kuulun minagi just sinna vastasleeri (kui nii saab öelda). Nende inimeste hulka, kes kohe peale keskkooli või juba selle ajal leidsid selle, mida nad teha tahaksid. Tahtsid ühte eriala õppida, said, tahtsid erialast tööd, said jne. Aga panite tähele, et ma ütlesin sinna vahepeale sõna pealtnäha? Sest just pealtnäha see kõik nii tundubki!

Ma ei saa salata, et mulle meeldib see, mida ma teen. Mul on kerge istuda siin ja rääkida sellest, et minu arvates läheb elus kõik ikka nii, nagu minema peab. Et inimene leiab selle koha, kuhu ta kuulub, täpselt siis, kui tal on selleks õige aeg. Sest kõik, mida ta seni on teinud ja kõik mida ta seni on õppinud, tuleb talle kasuks just selles kohas, kuhu ta lõpuks jõuab. Mitte ükski teadmine ei jookse tal mööda külge maha. Ja kui tal oli määratud noorelt perekond luua ja natukene oma elu tahaplaanile panna, siis ka see oli nii määratud minema. Kui tal oli määratud õppida kolm korda vale eriala ja leida alles siis see õige, siis ka see oli määratud. Kui tal on määratud mitte minna ülikooli ning võtta aeg maha selgusele jõudmiseks, siis arvasite ära, ka see oli nii määratud olema. Kusagil oli üks jõud, mis ta selleni viis ning pani teda tegema just neid valikuid, mida ta elus siiamaani teinud on.

Mul on kerge seda öelda, sest pealtnäha oli ka minul kõik välja mõeldud juba ammu ammu. Pealtnäha! Tõde on aga see, et see ei olnud nii. Minnes õppima ühte eriala, ei saanud ma ju teada, et just sellega sooviksin ma oma elu siduda. Mul polnud erilist varasemat kokkupuudet sellega ja nii ma siis kobasingi ringi ja valisin selle, mis hetkel kõige huvitavam tundus. Umbes nii mõttega, et võiksin sinna sobida. Kuigi see nii tundub, ei käinud mul ühel hetkel mingit “klõpsu” (mida ma tean, et väga paljud ootavad) ja ma ei teadnud ühel hommikul ärkates lihtsalt seda, millega tegeleda tahaksin. Läksin ülikooli, sest see tundus mulle õige samm. Mitte seetõttu, et seda minult oodati. Kuigi ka see viimane on tõsi.

i know

Kes ikka lööks silmad lahti ja mõtleks, et selge, minust peab saama nt suhtekorraldaja (peale selle tšiki siin gif’i peal). Ei, sellist asja ei ole olemas. Mingit “klõpsu” ei käinud minul ja suure tõenäosusega ei käi seda ka sinul. Sest selleks, et otsustada, milline ala sulle sobib ja kas sa näiteks sobiksid just suhtekorraldajaks (või arstiks, või raamatupidajaks, või fotograafiks jne) … Selleks pead sa selle alaga natukene rohkem tuttav olema, kui lihtsalt, et “oh ma arvan, et tahaks seda teha”. Selleks, et selle alaga tuttavaks saada aga peaksid sa läbi mõtlema, mida sulle meeldib teha. Kas rohkem inimestega suhelda või üksinda toimetada? Kas olla suures kollektiivis või mitte? Kas tegeleda millegi matemaatilise, kunstilise või hoopis millegi füüsilisega jne jne. Mida sa oskad? Mis tuleb sul hästi välja? Mis kohe üldse ei tõmba? Mida sa ei tahagi osata? jne. See peaks sinu jaoks juba mõned variandid nullima. Kui vaja, võta paber ja pliiats ja pane kirja. Pane kirja, mida sulle teha meeldib ja mida mitte.

Mis on siis see suur saladus? Kuidas need inimesed on kõik välja mõelnud ja leinud endale need kohad elus? Lihtsalt kokkusattumus või saatus? Vot ma ei tea… Aga mulle tundub, et just need inimesed pole oma elus kunagi oodanud seda “klõpsu”. Nad on läinud lihtsalt vooluga kaasa ja vaadanud, mida elu toob. Suure tõenäosusega on nad läinud kuskile tööle või ülikooli. Omandanud seal vajalikke oskusi või saanud vajalikke teadmisi ning liikunud siis vastavas suunas edasi. Samm sammu haaval. Sest kõike kohe ei saa. Sinust ei saa kohe fotograafi, kui sa otsustad, et see ala võiks sulle sobida. Sinust ei saa kohe kokka, kui ka see ala võiks sulle sobida jne. Kõik võtab aega. Ja inimesed, kes on läinud midagi õppima või tööle mõnele alale ning jäänud siis sinna, ei käi suurest õnnest ja kirest selle ala vastu suure naeratusega ringi. See ei tähenda, et nad on oma koha leinud. See tähendab, et neil on piisavalt sihikindlust ja vastupidavust pingutada mingi kõrgema sihi nimel.

Kõrgem siht siinkohal aga on midagi sellist, mille sa peaksid enda jaoks välja mõtlema. Kergem on suhtuda sellesse, kui enda nö viieaastaku või kümneaastaku plaani. Mis on sinu plaan? Kus sa tahaksid olla viie või kümne aasta pärast. Mis oleks sinu jaoks ideaalne? Vot neid küsimusi küsin ma endalt päris tihti, sest need aitavad mul püsida rajal, kus ma olen. Mis on minu kõrgem siht? Kuhu ma tahan jõuda? Ja siinkohal ma mõtlen realistlikus plaanis. Ma ei mõtle, et tahaks olla räigelt kuulus ja rikas vms. Umbes, et tahaks seda olla, aga ei tea kuidas. (Ilmselt võidaks lotoga vms.) Vaid, kui ma midagi mõtlen, siis ma tean kasvõi umbkaudselt neid samme, mis mind selleni viivad või lähemalt juhatavad. Kus on need inimesed, kes võivad mind sellel teel aidata. Mis on sinu realistlik viieaastaku või kümneaastaku plaan? Mis on need sammud, mis sind selle kõrgema sihini viivad? Ja lõpuks, mis on siis see esimene samm, mille sa saad ära teha juba praegu selle tuleviku ja kõrgema sihi nimel?

fangirl-jennifer-aniston-simsxlife

Ma mäletan väga hästi seda, kuidas ma veel koolis olles ei kujutanud ette, et ma võiksin tulevikus kuskil töötada. Ma ei osanud endale ettegi kujutada kuidas oleks elus olla nii täiskasvanud, et ma tõusen hommikul üles ja lähen tööle. Rääkimata siis üldse sellest, mida ma seal tööl teha võiksin. Mingil põhjusel ei osanud ma ette kujutada isegi seda, kas ma töötaksin kontoris või kuskil mujal? Kas ma tegeleksin inimestega või oleksin rohkem omaette? Kas ma töötaksin suures kollektiivis või väikeses? Kõik need küsimused käisid minu peast läbi ja ega ma ausalt öeldes ei osanud neile vastata. Sest mõte käis ikka rohkem sinna rada, et eks ma lähen sinna, kuhu saab. Teen seda, mida saab. Küll siis edasi vaatab. “Tähtis on jalg ukse vahele saada” jne. Sest kes üleüldse tahaks siin tööturul inimest, kes vene keelt ei räägi? Või muud erinevad asjad, mida ma tundsin mitte olevat piisavalt heal tasemel.

Seega, ma õppisin ühte eriala ja see on see mida ma oskan. See on ala, milles ma tunnen end mugavalt ja alles ajapikku olen ma avastanud, kui tugevalt see ala haakub minu isikuomadustega. Võibolla isegi olen ma seda avastanud alles hiljuti. Seega, mida ma tegin kõik need ülejäänud 7 aastat? Mõtlesin välja seda ilmselt. Katsetasin seda, kas mulle meeldib töötada kollektiivis või mitte, suhelda inimestega või mitte jne. Ning kuigi ma õppisin reklaami, siis avastasin ma selle seest suhtekorralduse ja liikusin selle ala poole edasi. Pealtnäha aga lasin ma ju koguaeg ühte ja sama rada, eks. Pealtnäha.

Võibolla need inimesed, kes on elus nö oma koha leidnud, on lihtsalt natukene järjepidevamalt püsinud kusagil nö rajal. Ei ole ju mõtet hüpata ühelt kohalt teisele, lootes, et seal on midagi paremini või järgmises kohas on kuidagi kergem. Või otsustama midagi seetõttu, et seda sinult oodatakse. Sest mitte ühtegi sellist otsust ei peaks võtma vastu lihtsalt selle pärast, et selles järgmises kohas võib kergem olla või sinu vanemad seda sinult ootavad.

Näiteks võin tuua ettekandja, kes läheb järgmisesse restorani tööle, sest seal on 30 eurot suurem palk ja järsku on seal kergem. Ei ole. Samasugune töö on. Samamoodi tüütab sind ära, kui see praegu seda teeb ja samamoodi hüppad sa järgmisele kohale lootes, et läheb paremaks. Või tavaline kooliõpilane, kes läheb ülikooli vaid seetõttu, et temalt seda oodatakse ning ei tunne ise absoluutselt igasugust tungi mõnda eriala õppida. Sest vähemalt mingisugustki tõmmet peaksid sa valitava alaga ju tundma. Aga mida rohkem sa nii hüpled ja kohti vahetad, seda rohkem langed sa sinna auku, kus sa ei tea täpselt mida sa tahad, sest kuskil sulle ei sobi, miski ei meeldi ja üldse rohkemei tea, mida edasi teha. Oleksid sa ühes kohas kauem, oleks ka ilmselt oma otsuses rohkem kindel ja võibolla rohkem oma kohaga rahul. Tunneksid, et oled midagi saavutanud.

oh well

Just see viimane asi elu raskuse osas… Ma ei oska isegi sõnadesse panna seda frustratsiooni, mis ma tunnen, kui ma näen, et inimene jätab pooleli midagi lihtsalt selle pärast, et raskeks läks. Või ta võtab puhkust sellest ühest asjast, mida ta tegi aga ei lähe siis tagasi, sest ta peab tagasi minemist liiga raskeks ja tahaks kuidagi kergemini hakkama saada. Sest see kerge ei saa kunagi tulema. Selleks, et midagi saada, tuleb selle nimel ka pingutada. Jah, võibolla kellegi jaoks on tasuta lõunad olemas, aga enamiku jaoks mitte. Ja pole ma ka ise midagi niisama saanud. Kõige nimel olen pidanud pingutama ja selleks, et midagi edasi saada pean samuti vaeva nägema.

Kui sa otsid midagi, mida tehes sul oleks lihtsalt kergem ja raha voolaks kätte, siis seda võidki sa otsima jääda. Sul võib ju olla kirg selle ala vastu, kus sa töötad, aga see ei tähenda, et sa sellel alal vaeva ei peaks nägema ning kunagi väsinud poleks. Ikka samamoodi oled. Ja ikka samamoodi võib mõnikord olla raskem. Samamoodi võib mõnikord tekkida rutiin ja väsimus. Ja kui sa näed kedagi sellisel alal töötamas või õppimas, siis see ei tähenda endiselt, et temal kõik välja on mõeldud, sest mis siis oleks, kui midagi juhtuks ja ta ei saaks enam samal alal edasi olla? Kui see üks ala oli tema ala ning nüüd see enam seda pole? Ilmselt ta leiaks siis endale järgmise ja vaataks siis edasi mis saab. Leiaks endale uued väljakutsed ja võimalused. Sest praegune otsus ei otsusta kogu sinu edasist elu. Jah, see mängib suurt rolli, kuid rutakad otsused võivad raisata rohkem sinu aega, kui sa isegi arvad. On tähtis, et sa tead, et on okei olla segaduses. Sa ei ole mitte ainukene.

Ja tegelikult ei pea sul üldse olema ametit, millel on mingi nö kindel nimetus (no nagu need fotograafid ja advokaadid ja kõik sellised on). Mis siis, kui sa oled läinud juhuslikult tööle firmasse, mis toodab aknaraame ning seal kohtunud kellegagi, kes on viinud sind firmani, mis toodab torujuppe. Ja siis oled sa jõudnud sinna torujupi firmasse nt sekretäriks või projektijuhiks. Kas see tähendab, et sa oleksid pidanud algusest peale teadma, et sa tahad minna tööle firmasse, mis toodab torujuppe? Sest sul on nii suur kirg torujuppide või aknaraamide suhtes? Ei, ma ei usu. Aga kui seal on super meeldiv kollektiiv ja kõik on koos nagu üks suur pere ja kokkuvõttes oled sa õnnelik, et saad peale meeldivat tööpäeva koju minna oma pere juurde ja oled üleüldises plaanis õnnelik, siis miks sa arvad, et sul on endiselt vaja mingit nimetust endale külge kleepida? Või leida midagi, millega käiks see “klõps”? Miks sa endiselt mõtled sellele, et sul on mingi “klõps” elust puudu? Sest järsku kellegi teise jaoks oled just sina oma koha leidnud…

all of this

See ideaalne asi (või töökoht), mida sa otsid ei tule niisama. Sa ei mõtlegi seda ise välja, sest see on protsess, mis kujuneb ise välja. Sa lihtsalt oled mingil rajal ja käid seda ja ühel hetkel tunned sa ennast sellel rajal mugavalt ja hästi. Kui ei tunne, siis vahetad seda rada ja kõik. Kas see rada, millel sa praegu oled, viib sind sinna, kuhu sa oma viieaastaku või kümneaastaku plaanis olla tahad? Mis on sinu kõrgem siht? Ja kui see tee sind sinna ei vii, siis tee midagi selleks, et see ta viiks. Võitle selle eest, mida sa tahad ja soovid!

Ehk siis, kui elus läheb kõik nii, nagu ta ikka minema peab, ei tähenda see, et inimene peaks kodus istuma ja ootama, et asjad läheksid nii nagu nad minema peavad. Kui kõik on kusagilt ülevalt määratud nii minema, siis ei tähenda see, et ollakse ise võimetud midagi muutma. Sest kokkuvõttes isegi, kui sulle on määratud saada arstiks ja asuda õppima seda eriala, ei saa see kunagi teoks, kui sa lihtsalt istud ja ootad, et see juhtuks.

think

Asjaolu, et kõik juhtub ikkagi siis, kui ta juhtuma peab, ei tähenda seda, et sul oleks aega niisama vedeleda ja seda juhtumist oodata, sest kõik, mida sa teed praegu, teed sa selle nimel, et jõuda sellele kohale, kuhu sa jõudma peaksid. Võibolla läksid sa õppima midagi lihtsalt selleks, et saada sellel hetkel tuttavaks kellegagi, kes su järgmise sammuni juhatas/juhatab. Sa ei tea seda. Või võtsid mõneks ajaks aja maha, et endas selgusele jõuda ning see aitas sul asju selgemaks mõelda. Või järsku õppisid sa üldse midagi selleks, et saada sealt vaid üks infokillukene, mida sa vajasid, et teha see järgmine otsus. Võibolla sa said lapse (või mitu) ja just see aitas sul mõista neid väärtusi, mida sul oli vaja ja mida sa poleks mõistnud enne selle sammu tegemist ning nüüd saad sa teha järgmise sammu selle suunas, mida sa teha tahaksid. Jne jne jne. Mis on sinu kõrgem siht, küsin ma uuesti. Millisena näed sa ette oma elu?

Mis selle kogu jutu mõte on… Ära jää ootama seda “klõpsu”, et sa leiaksid selle asja, millega sa tegeleda tahaks. Tegele erinevate asjadega ja otsi uusi võimalusi, kui sa ei ole rahul. Võta aeg maha, kui sa tunned seda vajavat. Kirjuta üles, mida soovid ja tee sellest omad järeldused. Kandideeri, proovi, mõtle ja haara kinni nendest pakkumistest, mis sulle tehakse. Kui ei tehta, siis otsi ise pakkumisi ja võimalusi. Kandideeri veel, täienda ennast. Tegutse selle nimel, mida sa tahad saada ja ole valmis selle nimel midagi ohverdama. Mine vooluga kaasa aga ära hüppa ühest kohast teise lihtsalt selle pärast, et kusagil võib kergem olla. Kui sa midagi alustad, siis proovi see ikka lõpule viia ja näe vaeva selleks, et seda teha. Jälgi oma sisetunnet ja seda, kuhu elu sind rohkem tõmbab. Sest kokkuvõttes kõik mida sa teed, teed sa iseendale ja, kui see tee on raske, siis ilmselt on see tee ka midagi väärt!

Kui kõrgel oled sina?

Mul on tihti nii, et üks mingi kindel “teema” küpseb peas pikka aega, aga lihtsalt ei leia võimalust või sõnu seda endast välja kirjutada. Nüüd on sellest üle poole nädala möödas, aga ikka ei saa ma üle ega ümber juhtunust ning tundub, et ega ma enne rahu saagi, kui olen oma mõtted hingelt ära rääkinud.

Maailm on üks fucked up fake koht, olen ma ka varem öelnud. Selles see asi ongi, et kedagi see tõelisus väga ei huvita või täpsemalt ei viitsi keegi midagi lähemalt vaadata, uurida ja süveneda. Ikka ja jälle on inimesed eelarvamustega millegi või kellegi suhtes, kellest või millest nad midagi kuulnud on. If that makes any sense. Sellepärast ei vaevugi keegi midagi lähemalt uurima, sest eelarvamus paneb asja paika ja pilt olla juba niigi kindlalt paigas. Milleks siis?

Inimesed ei ole enam sellised nagu kunagi. Nad ei näita välja, kui kellestki hoolivad, rääkimata selle ütlemisest. Seda sellepärast, et äpud selles maailmas kaugele ei jõua. Miks peaks siis keegi näitama teistele, et ka temal on nõrgem pool? Samas tahavad kõik inimesed enamasti, et neist arvataks, kui hoolivatest, ausatest ja alati tuge pakkuvatest inimestest. Ma ei taha nüüd üldistada, aga tegelikult on kõik ikkagi suhteline. Mitte keegi ei ole inglike kusagil kesapõllul või ema Theresa. Kõik oleneb sellest, mida sa ise maailmale näitad ja näidata tahad või kas püüad ise üldse parem olla.

Aga läheme nüüd selle põhiteema juurde. Meil on olemas väide, et kuna mina käin läbi kellegi madalaga olen ma ka ise langenud madalale.

Ma ei tea tõesti täpselt, mida see “madal” tähendab. Eriti antud kontekstis. Kas tõesti on maailmas nii, et meil on olemas sellised nähtamatud platvormid, millel me seisame? Et on inimesed, kes on kõrgel ja on need, kes on madalal. Ja mis on nende inimeste erinevus üldse? Kui sa oled piisavalt noor, siis sa oled madal? Või mida? Kes otsustab seda, kes on madalal ja kes kõrgel? Kas elus on olemas mingid levelid, mis ütlevad, kui lahe sa oled? Ja kui sa ei ole kooli kõige populaarsem inimene, siis sa oled madal?

Kui mina olen langenud nii madalale, siis ma küsin sinult: KUI KÕRGEL OLED SINA?

Võibolla ajan ma midagi segamini. Võibolla oled sa nii kõrgel, et sa võid otsustada seda, kes on kõrgel ja kes madalal. Kuigi oma raha mängus ma sellele kaardile ei paigutaks. Aga mine sa tea. Elu ju tõestab, et kõik eksivad. Järsku eksin mina just nimelt siin ja praegu. Kuid võibolla, vahest võibolla, oled just sina see, kes on antud hetkel langenud madalale! Kui otsustamine kellegi üle läbi pealiskaudsete asjade (nagu mitte nii uhiuued riided ja antud juhul ka vanus), näitavad seda, et sa oled kõrgel, siis ausõna, mul on hea meel, et sa oled justnimelt seal, mitte madalal mülkas koos minuga!

Ja peale seda kõike, küsid sa minult, miks ma inimesi ei usalda? Keegi ütles kunagi, et me vihkame ainult neid, kelle me oleme lasknud endale lähedale ning kes on puudutanud meie südameid. Mina ei vihka. Ma lihtsalt pettun, muud ei midagi. Hiljem jätame muidugi kõik jälle seljataha ja jätkame nagu poleks midagi olnud. See aga ei tähenda, et nüüd ma kõik vahepealse unustanud olen. Kui rumalad ei andesta, ega unusta, naiivsed andestavad ja unustavad ning targad andestavad ega unusta, siis kuhu kuulud sina? Mina tahaksin mõelda, et vähemalt selle koha pealt olen ma tark. Ilmselt peaks vist kuidagi teisit sõnastama, aga ma ei oska.

Tegelikult ei ole enam suurt vahet, mis praegu saab. Meie aegade algus on seda juba piisavaid kordi näidanud. Aga ma siiski tahaksin veel uskuda, et mitte kellelgi ei ole õigust teiste õnne üle naerda. Isegi, kui ta seisab kõrgel platvormil ja kõik teised on madalal! Elus tuleb ette ka raskusi, mil sa oled kaotamas midagi tähtsat ja ei tea, kas kõik saab veel korda, kuid seda ei peaks ometi teiste peal välja valama. Võibolla on see teine inimene leidmas midagi, mille sina kaua aega tagasi võisid avastada. Ära riku siis seda!

Sest kui sa leiad kellegi, kes teeb su paremaks… Kui sa lased kellegi endale nii lähedale, et oma pisikese sõrmega puudutab ta sinugi südant nii, et sul on soe, on see ainult hea. Kui sa leiad kellegi, kes paneb su teistelegi näitama, et võid hoolida ning käituda teistmoodi, kui mõned tänapäeva pealiskaudsed inimesed, on ka see ainult hea. Kui sa leiad kellegi, kes paneb su unustama, et elus võivad olla mingid levelid, paikapandud suhetereeglid või eelarvamused, siis on see ju hea! Ja tõepoolest häbi sulle, kui sa oled liiga ennast täis, et seda mõista!

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...