Rubriigiarhiiv: Photoshoots / Pildistamised

Kuidas ma olen vaikselt fotograafiks kasvanud…

Ei ole tegelikult eriline saladus, et fotograafina olen ma tugevamalt tegutsenud natukene üle aasta. See tähendab seda, et enne nimetasin ma end ise võibolla suuremas osas lihtsalt hobifotograafiks, klõpsisin pilte siin ja seal, kuid nüüd julgen ma selle sõna hobi sealt eest ära võtta, tunnen end pildistades aina kindlamalt ja mis peatähtis, on kogunenud mingi grupp inimesi, kes paistab arvavat, et see, mida ma teen on hea. Mingis osas on see mulle alati selline müstika, kui keegi peab minu tehtud pilte ilusaks…

Lotta

Kui ma ettevõtte lõin, oli see tegelikult peaasjalikult keskendunud suhtekorraldusele ja kommunikatsioonile, sest olgem ausad, need on alad, mida ma jagan ja olen õppinud. Suur aga oli minu üllatus, kui kõigepealt hakkas sellest suhtekorralduse osast üle käima meie üritusteenus (võimalus pidada oma tüdrukuteõhtut või sünnipäeva meie stuudios) ning seejärel ka pildistamine ehk soov kutsuda mind fotograafiks erinevatele sündmustele või isegi pulma. Igapäevaselt tuleb mulle selles osas aina rohkem pakkumisi. Suhtekorraldus jäi seega ise küll alles, kuid hetkeseisuga moodustab see aina väiksemat osa ettevõtte käibest, sest nõudlus muu järele on lihtsalt suurem.

Mallukas (27)

Muidugi ma ei tea, kas kunagi üldse jõuan enda mõtteis selleni, et nimetada end päris professionaaliks, aga see on juba nö tulevikumuusika. Selles osas saan ma ise muidugi aru, kui palju arengut tegelikult toimunud on ja kui palju mul veel ees on. Samas ei oleks ma tegelikult kunagi oodanud sedagi, et ma sellesse punkti jõuan, veel vähem siis kusagile kaugemale. Fotograafia oli mulle lihtsalt alati meeletult meeldinud ja huvi pakkunud, kuid päris fotograafina ei kujutanud ma end vist kunagi ette.

Kui ma oma esimese profikaamera sain, tundus see mulle ikka eriliselt keeruline riistapuu, millega oli väga palju õppimist. Kõik tundus nii segane. Informatsiooni üleküllus ajas mu pea sassi ning iga kord kui ma pildistasin, mõtlesin, et raudselt kõik vaatavad, et see tšikk on endale karmi kaamera ostnud aga näed ise väga pildistada ei oskagi. Aeg muidugi läks edasi, minu oskused kasvasid ja nüüd tunnen ma tihti, et kaamera jääb minu oskustele alla ja pigem mõtlen, et raudselt inimesed (ja teised fotograafid) minu ümber vaatavad, et miks ma sellise asjandusega (Nikon D90) üldse jaman ja päris korralikku kaamerat ei muretse?

Pidu

Peale üritust töötlen ma seega pilte ja ei ole päris suurel hulgal oma tööga enam rahul. Mõtlen tihti, et täiesti kohutav, kuidas ühte või teist pilti oleks saanud teistsuguse objektiivi või tingimuste või mille iganes korral pildistada palju paremini. Midagi aga pole teha ja ma edastan pildid kliendile, kui olen viinud need töötlemisega aktsepteeritavale tasandile (enda jaoks). Ning seejärel saan tihti tagasisidet, et pildid on imeilusad, suurepärased, lihtsalt super või eriti ägedad. Ja mõlen, et oota misassja…

See tähendab, et tegelikult olen ma muidugi iseenda kõige suurem kriitik ja suudan pidevalt leida pisikesi vigu mida parandada, mõtlen, et oleksin saanud kruttida säri või iso või white balance’i mõnele teisele numbrile ka sellel kaameral jne. Või siis soovin ma väga tihti kasutada midagi, mida minu kaamera ju ei võimalda ja siis mõttes kirun ennast, et pärast on vaja kõik see töö fototöötluses tasa teha. 😀

Tüdrukuteõhtu

Seega kohtun ma päris tihti uute inimeste ja seltskondadega ning minu sees on kohe selline mõnus ja äge värin, kui peoseltskonna kümnest inimesest seitse on hiljem muutnud Facebookis oma profiilipilti, asendades eelmise minu tehtud fotoga. Jah, jah, täitsa selline stalker olengi mõnikord! 😀 Ja kui ma käin pildistamas lasteaia- või koolilõpetamisi, mõtlen ma tihti, et kas inimesed lasevad minu tehtud fotod ka ilmutada või mitte. Et kusagil on olemas mingid kodud, kus seintel olevates raamides võivad olla just minu tehtud pildid. Kas see pole mitte äge? Minu arvates on see lihtsalt mega!

Pulm

Kellel soovi aga mind kutsuda pildistama või pidada meie juures oma sünnipäeva, tüdrukuteõhtut või mistahes pidu, saab infot nagu ikka DWL Agentuuri kodulehelt või kirjutades oma küsimustega meilile info@dwlagentuur.ee.

Kuidas Teiega on, kes fotograafia vastu huvi tunnevad? Ma tean, et neid on siin piilumas omajagu, ehk siis, kas tunnete ise vahet praeguste või kunagiste oskuste vahel? Ja kui siin on kohe päris, päris fotograafe/professionaalne, siis kuidas teie selle alani jõudsite?

Fototöötlusest näidetega!

Tegelikult ma arvan, et see ei tule enam kellelegi üllatusena, et lihtsalt kaameraga ilusaid pilte ei saa. Seega küsimused, et millise kaameraga nii häid pilte saab, on jäänud vähemalt enamikus minevikku. Nüüd küsitakse minult tihti tõepoolest seda, millise kaameraga ma pildistan, et teada, millega on algmaterjal tehtud.

Ei hakka üldse salgama, et pildistan nii tüdrukuteõhtuid, kui seltskonnaüritusi ja isegi suurte artistide kontserte ühe ja sama kaameraga ning sellega kaasas oleva kit objektiiviga. Kas ma sooviksin endale paremat objektiivi? Aga otse loomulikult! Kas mulle kuluks ära üks korralik välk, mida mul samuti pole? Absoluutselt!

Kuna ma hetkel saan veel hakkama (vaevu, vaevu vms) ka nende vahenditega, mis mul on (Nikon D90 ja kit objektiiv on tal AF-S Nikkor 18-105mm f/3.5-5.6 G), siis mõtlesin ma selgitada neid tagamaid, mida ma täpselt pilditöötluses teen. Kuigi pean ausalt tunnistama, et mõnikord mõnel pildistamisel/üritusel on mul tunne, nagu pihku oleks antud vana hea algeline digikas või muu lihtne fotokas. Lihtsalt tunne on selline, et parema varustuse olemasolul saaksin palju rohkem end kaamera taga rakendada. Aga see selleks…

Üldiselt näen ma fotograafina kohe ära, kas tulemas on nö midagi “maagilist” või tavalist ning isegi kui pilt on super hea, ei tähenda see, et ma hiljem pilte Photoshopiga üle ei käiks. Tihti kipub ju kaamera edastama justkui vähem värve või pilt jääma muul viisil natukene tuhmiks. Mida rohkem ma oma kaameraga harjunud olen, seda vähem selliseid olukordi muidugi ette tuleb, kuid nendeks olen ma siiski alati valmis. Töötlusega aga võin ma pildi ju tuunida täpselt selliseks, nagu seda algselt ette nägin.

Ennast ei pea ma kohe üldse mitte professionaalseks fotograafiks. Tähendab ma tegelikult ei julgeks üldse kasutada sõna professionaalne enda kohta (fotograafia võtmes siis). Sest seda ma kohe kindlasti ei ole. Hobifotograaf olen. Asjaolu, et keegi need pildid on avaldanud või need mõnes ajakirjas olnud on, on selline kena boonus.

Aga tagasi fototöötluse juurde… Üks asi on fototöötluses muuta või intensiivistada värve, lisada valgust või hägustada tausta jms. Teine asi on kaotada pildilt inimesi või ehitada midagi. Julgen väita, et mõlemad oskused on mul täitsa normaalsel tasemel.

Lihtne värvide muutmine ja lisamine või valgustusega jamamine käib justkui konveieril. Mõnikord peatun ma mõne pildi juures küll kauem, kuid see ei paku mulle enam erilist pinget. Pilt, valgus, värvid, valgus, mõni täpike siin või seal, kontrast, valgus järgmine… vms. Raskemaks läheb tõepoolest siis, kui pildilt on vaja kaotada inimene või mingi tema kehaosa vajab timmimist. Või vajavad kohendamist juukseid, käed, jalad, nägu jms. Samas pakub selline töötlemine mulle kohe kindlasti rohkem pinget ning õpetab mind omamoodi.

Enda peas olen ma töötlused jaganud kategooriatesse umbes nii:

1) Pildid, mis vajavad ainult natukene kontrasti ja mõnikord vähesel määral ka värvi.

2

2) Pildid, mille tegemisel ma olen natukene hiljapeale jäänud ning päike on juba hakanud loojuma. See annab pildile sellise liialt punase kuma, mida ma mõnikord küll eraldi ära kasutan, kuid enamasti pildile ei soovi. Seega vajab pilt natukene rohkem värvide muutmist.

4

3

3) Pildid, kus on vaja kaotada nt terve taust või lõigata midagi muud eraldi välja. Sellised on näiteks tootefotod, kuigi nüüd ei näe ma ka nende jaoks nii roppukanti vaeva, vaid nagu kohane, pildistan neid valguskastis.

Kunagi fotograafia kursusel ülikoolis pidime kujutama varje (eraldi toote reklaamis muidugi) nii päikese käes, toavalguses, kui vilus ning kuigi ma siis veel seda fototöötluse asja nii väga ei jaganud, siis tuli minu tulemus selline…

5

4) Pildid, millel on vaja kohendada riideid, et need paremad välja näeks. Ehk siis kortsud riietel, rakmed jalgade juures siin ja seal, sokid, mis on näha (aga ei peaks olema), juuksed, meik, käed, kõrvarõngad (mis ununesid kõrva) ja kõik kõik muu pisikene ja detailne töö.

7

5) Ja lõpuks siis pildid, kus sa pead põhimõtteliselt tegema palju… Värvid, valgus, taust, uuesti värvid, täpid siin ja seal, nägu, jalad, käed, uuesti valgus jne. Aga vähemalt oled pääsenud pildi iga pisikese detaili näppimisest ja korrigeerimisest. 😛

Töötlus 1

Vot nii on lood siinpool sood. 😀

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...