Rubriigiarhiiv: Relationships / Suhted

Truudusest ehk 70% paaridest läheb Kaitseväe ajal lahku…

Kui William Kaitseväkke läks elasin ma meeldivas pimeduses, et Kaitsevägi on lihtsalt üks etapp, mille palju erinevaid suhteid peab üle elama. Mis seal siis rasket on, kui kaks inimest on otsustanud koos olla? Naised ootavad enda mehed kenasti ära ja pärast elatakse rahulikult edasi. Seda enam oli minu jaoks veider üllatus, et juba esimesel nädalal mainiti meestele mingis loengus, et 70% nende naistest jätab enda noormehe väes oleku ajal lihtsalt maha ja see on paratamatus. Küll tulevad uued ja paremad.

Muidugi saan ma aru, et tegu on noorte suhetega kus asjad kiirelt muutuvad, kuid selline kõrge protsent pani mind ikka jahmatama. Minu ilusas kujutluspildis oli see umbes vastupidi, et 70% paaridest jääb ikka kokku. Ma muidugi ei tea kust selline statistika üldse pärineb ja tuginen üksnes mingisuguste vennikeste jutule, aga siiski.

Hiljem sain ma teada, et meeste voodite peale on kirjutatud või kraabitud lauseid, mis ütlevad, et sinu naine on ilmselt kellegi teise voodis või kas sa üldse tead, kus sinu naine on? Pole siis ime, kui sa hommikul kell 6 silmad lahti lööd ja üks nendest lausetest sulle esimese asjana vastu vaatab, hakkad ikka natukene kahtlema küll. Või on see viimane lause, mida sa enne uinumist näed. Seega järsku tõesti? Ükskõik, kui kindel sa oma naises ei oleks, sa ju ei tea kus ta on või millega sellel hetkel tegeleb. Sa ei saa ka välja uurida ja nii oledki sa enda mõtetega suhteliselt üksi ja keegi sisendab sulle kogu aeg, et ilmselt jätab su naine ka sinu maha.

4b4a08b0083f73dd64a4e6c82ff37b49

Mul on nii hea meel, et Williamil neid kahtlusi ei ole (või kui on, siis ei väljenda ta neid). Vähemalt ei küsi ta minult iga päev kellega ma koos olin või mida tegin, ei keela mul teatud moodi riides käia või ei kahtle minus, kui ma õhtul kauemaks sõbrantsi juurde jään. Pigem räägin ma talle iga päev ise, mis ma päeval tegin või täpsemalt siis mis päeval huvitavat juhtus ja kuidas meil näiteks ettevõttega asjad hetkel on. Et ta ikka kursis oleks ka siinpoolsete uudistega. 🙂

Võibolla muidugi tuleb selline väiksem armukadedus asjaolust, et me oleme kauem koos olnud, kui enamik paare Kaitseväes. Võibolla tuleb selline asi vanusega, sest ega ma ei saa öelda, et meie suhtes poleks kunagi armukadedust olnud. Kunagi varitses see meid tihti. Kõik see ebakindlus või mingit moodi kartus. Nüüd seda õnneks enam ei ole. Aga samas tean ma ka paare, kes on koos olnud mitmeid aastaid, aga kelle naispool on teinud mehele ultimaatumi, et kui see ei suuda kuidagi Kaitseväest end välja vingerdada, siis on suhe läbi. Vot seda on mul juba natukene raskem mõista, kui asjaolu, et keegi armukade on.

Ka selles super meeldivas grupis, millest ma kirjutasin (vaata siit), ilmus umbes 7 päeva peale Kaitseväe algust teade ühelt neiult, kes nentis, et ta nüüd lahkub sellest grupist, sest nad läksid noormehega lahku ja ta ei saa enam end ajateenija naiseks nimetada. Kümnendal päeval aga selgus, et külastuspäeval oli taasnägemise rõõm nii suur, et nüüd ollakse jälle koos. Mis see siis tähendab? Kuulutasid kõigile, et te läksite lahku aga siis läksid ikkagi seda noormeest vaatama?

seriously

Mis asi see üldse on? Kui sa olid nii kindel enda lahkuminekus temast, et seda kõigile kuulutada, siis miks sa talle külla läksid? Mõtlesid asjad kokku tõmmata aga avastasid, et sinu armastus ei saanudki otsa? Või siis puhtalt öeldes oli see lahkumineku ultimaatum lihtsalt mingi manipuleerimise viis. Umbes, et kui sa enda tahtmist ei saa, siis ähvardad lahkuminekuga? Kui mees sulle Kaitseväes olles piisavalt tähelepanu ei osuta, siis armastus saab otsa? Ise ka mõtled, mis nende sõnade taga on? Sest sa sisuliselt väidad, et sinu armastus sinu kallima vastu on väikesem, kui tahtmine saada midagi? Või panna teda tegema midagi, mida sina tahad, et ta teeks, selle asemel, et probleemist rääkida ja üritada ka teise inimese seisukohti mõista.

Ja muidugi me ei räägi siinkohal mingitest näidetes, kus nt naine (või mees) paneb oma kaaslase ultimaatumi ette, et kui see peksmist või nt ringitõmbamist ei lõpeta, et siis minnakse lahku. Sellisel juhul oleks ma vist juba ammu selle inimese kus kurat saatnud ja oma kodinatega minema läinud. Või nendest paaridest, kellele selline asi ei tule kergelt. Pigem käib jutt nendest, kes seda ultimaatumit iga tüli käigus niisama vastamisi loobivad ja hullem veel, kui kõik seda nende Facebooki seinalt lugeda saavad.

Ja siis on muidugi olemas suur hunnik erinevaid foorumite postitusi, kus naisukesed arutlevad selle üle, et kui palju inimesi on Kaitseväe pärast lahku läinud (sest Kaitsevägi nimelt on see kurjajuur) ja kui raske oli teistel naisukestel oma jalgu koos hoida nende kuude vältel, kui meest ei ole. Sest nad saavad ju ometigi nii vähe tähelepanu. Neil on nii raske! Tõsimeeli olen ma lugenud sellist postitust, mis küsis teistelt naistelt, et kui kaua nemad vastu pidasid ja kas üldse. Autor olevat suutnud 2 kuud ja ei mõistvat, kuidas keegi Kaitseväe ajal enda suhet säilitada suudab. No mina ei tea… Võibolla umbes nii, et ta ei aja enda jalgu laiali mõne esimese suvaka jaoks, kes rohkem tähelepanu pöörab? How about that?

Mul on tegelikult imelik isegi lugeda blogipostitusi, mis kiidavad heaks sellist käisin-peol-täis-peaga-kogemata-amelesin-kellegagi. Muidugi, kui mõlemad pooled on kokku leppinud, et selline käitumine on aktsepteeritav, siis laske aga käia. More power to ya vms. Kuidas muidu oleks meil igasugused nö grupisuhted ja vabasuhted. Eks ikka nii, et on olemas inimesed, kes on leidnud sarnased väärtushinnangud ja sobivad kokku. Iga paar kehtestab reeglid ju siiski endale ise. Kui aga tavalises paarisuhtes on üks arvamusel, et nad on “eksklusiivsed” ja teine arvamusel, et mis juhtub peo seinte vahel, siis see on fun ja chill ja sellest ei ole vaja teisele kunagi rääkida, siis see on minu meelest väheke imelik ja mina sellises suhtes olla ei sooviks. Samas on inimesed ka erinevad, eks. Minul näiteks on raskem mõista, miks peaks üks õnnelikus suhtes ja endaga rahul inimene nii tegema? Mõnele teisele aga võib olla see päris loogiline, sest elu peabki lõdvalt võtma.

wait what

Jah, mõte, et paljud naised või mehed sind ihaldavad on päris ilus. Kusagil peol näha, kuidas keegi sinu nimel pingutab või sinuga flirdib on ju päris tore, eks? Tähendab mitte selline flirt, kus üks lakku täis mehehakatis üritab sulle lihtsalt kätt püksi ajada vaid selline meeldiv flirt. Ah te tegelikult saate ise ka aru. 😀 Sest võibolla on sinu kaaslane samal ajal ka kusagil kellegagi flirtimas ja teile on see täiesti okei käitumine. Teie suhe ja teie reeglid.

Minu jaoks on ilusam see mõte, et mul on üks mees ja minu mehel on üks naine ja need oleme meie ja meil ei ole kõrvalisi liine. See ei tähenda, et meie elu on igavam. Et me oleme kahekesi puuris ja seal kinni. Nagu B.S Hunt kirjutas (siin), et kas ei oleks põnevam, kui sinu suhe oleks avatud uksega linnupuur? Minu jaoks ei oleks. Palju põnevam (ja ilusam) on minu jaoks olla oma puuris ja vaadata milliseks suudan ma koos kaaslasega selle puuri kujundada. See on põnev. Mitte asjaolu, et kõik käivad meie puurist sisse ja välja või, et mingi tüüp mulle kusagil peol külge lõi ja mille tulemusel ma end nüüd palju ahvatlevamalt tunnen.

Võibolla on see mõnes mõttes otsustamise asi. Et inimesed, kes pole seda enda jaoks läbi mõelnud ning tõepoolest otsustanud (ja otsustamise ajal tahtnud täpselt sellise otsuse teha) olla oma kaaslasele truud, kipuvadki rohkem andma ka nt natukene vindise peaga järele ahvatlustele. Mine tea… Oma kaaslane ei vaata sind järsku enam sarnase pilguga või ei pööra sulle enam nii palu tähelepanu. Mine tea, mis muud probleemid teil on või mida sa tunned teil olevat. Seda enam on ju põnevam see, kui keegi uus ja huvitav sind ära püüab moosida. Kui linnukesed lendavad teie suhte puurist muudkui välja ja tagasi aga samas olete teie kaks endiselt koos ja “hoiate põnevust üleval”. Nagu ma ütlesin, siis teie puur. Mina ise lihtsalt olen valinud teise tee ja ei arva, et see piiraks minu põnevust.

Doing the wrong things – Rebecca Young

Ma olen mõelnud, et mingil põhjusel on just neil, kes pole enda peas teatud otsuseid vastu võtnud ka raskem ära öelda inimesele, kes neile vihjeid teevad. Mingi kaitsemehhanism hakkab tööle, justkui peaks nad kuidagi teist kaitsma selle tõrjumise eest. Seega selle asemel, et sotid selgeks teha ja öelda “ole hea, lõpeta ära, ma ei ole seda sorti inimene” me naeratame ja teeskleme, et me ei saanud aru. Või laskume kuskile fantaasiasse, hoiame enda võimalused vabad ja jätame sellele vihjete tegijale mulje nagu story, mida ta üritab korraldada, on ka päriselt võimalik. Mõne jaoks muidugi kindlasti on, aga enamikel juhtudel vast mitte.

Kui nüüd järele mõelda, siis on kõik need ultimaatumid, flirt teiste inimestega ja oma võimaluste vabaks jätmine lihtsalt inimeste viis oma elu põnevamaks teha. Tunnistan täiesti ausalt, et kui minul igav hakkab, siis hakkan ma ka ise mõnikord alateadlikult teistmoodi käituma. Nt teen ma mõnest tühjast asjast tüli, sest korraks oli igav ja kui oli igav, siis järelikult on meil probleem. Õnneks ma teadvustan seda endale juba mõnda aega, mis tähendab, et enne lollute tegemist mõtlen ma läbi mis põhjusel ma selliseid asju teen. Kas ma olen päriselt ka vihane või pettunud või mis iganes teine emotsioon või puhun ma ise selle asja suuremaks, kui see tegelikult on. Ja nii ei olegi meil vaja erinevaid mänge. Oleme täiesti õnnelikud oma puuris (mis sellest, et teda ei ole hetkel minuga), mille uks on kinni ja teised linnud ei lenda seal vabalt ringi.

PS! William saab kahe päeva pärast nädalaks välja. SBK (sõduri baaskursus) läbi. 🙂

Meie pere “blondid” hetked…

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga meie peres ei ole televiisor magamistoas mitte midagi taunimisväärset. Ma tean küll, et on neid, kelle jaoks telekas magamistoas on nö segav faktor, aga minule isiklikult see seal laeall täitsa meeldib. Igal õhtul lähen ma magama ning enne uinumist vaatan veel mõned hetked midagi huvitavat. See on minu pisikene rituaal. Magamise ajaks panen ma muidugi teleka kinni, sest väiksemgi heli äratab mind lihtsalt üles…

Kuna mul öökappi ei ole, siis puhkab telekapult ka muidugi rõõmsalt voodiäärel ja eks vahel ikka juhtub, et oleme selle sinna natukene lohakalt asetanud ja nii ta siis kukubki voodisse tagasi kuskile patjade vahele.

See oli nüüdseks juba mõnda aega tagasi, kui William keset ööd kogemata teleka käima pani. Ilmselt oli pult kukkunud kusagile tema lähedale. Ja kui mina tunneksin seda kohe ja asetaks puldi enda kohale tagasi, siis William näiteks võib magada nii, et sa asetad tema alla ja peale umbes 20 pulti, tõsta sinna tuppa samal ajal 20 telekat (et ta saaks nende pultide peal end rullida ja telekaid järjest käima ja kinni tagasi panna) ning ise klõpsid samal ajal laetulega ja laulad Eesti hümni veel peale. Tal ükstapuha. Seega ei saanud ta muidugi ka seekord aru mis toimub ja magas rahulikult edasi. Mina aga olin väga häiritud öösel kella nelja ajal mingi jura kuulamisest.

make it stop

Esimese asjana muidugi lootsin ma, et William ärkab kohe kohe ise üles ja saab aru, et telekas käib. Kui see esimese kümne sekundi peale ei juhtunud, sain ma natukene pahaseks, keerasin ümber ja ütlesin pahaselt midagi missassja-sa-teed-pane-telekas-kinni sarnast. Tema tõstis pea, vaatas telekat, siis mind ja pomises midagi ahah-jaaa-okei sarnast mulle vastu. Selge pilt, keerasin rahus selja ja valmistusin uuesti magama jääma…

Kümme sekundit hiljem sain ma uuesti pahaseks. William oli magama jäänud ja telekast ei oleks tal saanud rohkem ükskõik olla. Vihastasin enda peale… Oleksin pidanud seda ju teadma. Keerasin uuesti ümber ja nüüd käratasin juba natukene kurjemalt, et no-kuule-pane-see-telekas-kinni-eks. Nagu ikka tõstis ta pea, vaatas telekat, siis mind ja pomises midagi aaa-jaa-sorry-selge sarnast. Seekord jäin ma muidugi kauemaks teda vaatama (no, et ta uuesti lihtsalt magama ei jääks ja selle puldi voodist üles otsiks, sest tema oli ju see, kes sellele vastu läks) ning nähes, et ta pulti otsib ja selle ka üles leidis, keerasin ma uuesti selja, et magama jääda.

Kümme sekundit hiljem olin ma juba maruvihane. Ma sain aru, et tema magab rahulikult edasi aga mina olen üleval ja unest ei tule enam midagi välja. Selle asemel, et telekas kinni lülitada võttis ta puldi, hoidis volüüminuppu all seni, kuni telekas enam häält ei teinud, viskas puldi kuskile patjade vahele tagasi ja magas siis lahtise telekaga rahulikult edasi. Tule taevas appi, mõtlesin ma eriti närviliselt, keerasin uuesti ümber ja käratasin täie tõsidusega, et no-kuule-mida-krt-sa-teed-pane-see-telekas-kinni. Tema tõstis nagu ikka pea üles, vaatas telekat, siis mind ja küsis siis vihase häälega vastu: “Misassja? Lihtsalt panengi kinni vää?” …

yelling

“JAAAA!” karjusin ma kõva häälega vastu, sest ma olin täiesti üleval ja tegelesin mingi jamaga, millega ma öösel tegeleda ülde ei taha. William pani teleka lõpuks kinni. Puldi võtsin ma seejärel temalt ära ja hommikul tegin Williamile peapesu! 😀

Kuni eilseni mõtlesin ma, et küll saab ikka tumba olla, et öösel ei ööd ega mütsi millestki jaga. Kuni selle hetkeni kui ma läksin enda tuppa, panin lauatule põlema, teleka käima, ronisin siis voodisse ja hoidsin volüüminuppu all kuni telekas vaikseks jäi. Seejärel sain ma aru, et puldist ei saa tuld maha timmida ja vinnasin ennast püsti, et tuli kustu vajutada. Ise mõtlesin juurde veel, et eriline taunik.

Hommikul sain ma aru, et see ei olnud minu ainus eilse õhtu taunikhetk. Ülejäänud selgusid hommikul, kui ma nägin, et olin köögis tule põlema jätnud ja (mis peamine) pesumasinasse pesu sisse jätnud. Enne voodisse minekut mõtlesin veel, et huvitav kuidas ma nii kaua üleval olin. Asjaolu, et ma olin nii kaua üleval selleks, et pesu ära peseks, ei tulnud mulle siis enam meelde. Palju õnne… Ilmselt ei olnud mul eile üks intelligentsemaid õhtuid! 😀

Kuidas teiega on? Kas telekas on magamistoas oodatud tehnikavidin või peaks magamistuba olema see “rahulik” tsoon? On teiega juhtunud sarnaseid lugusid? 🙂

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...