Rubriigiarhiiv: Relationships / Suhted

Kaitsevägi – Sa näed ja sa ei mürista?

Need, kes on minu blogi juba mõnda aega jälginud, teavad, et minu noormees alates juulist Kaitseväes on ja seal järgmised 11 kuud oma elust veedab. Tegelikult ei saa ma vist päris 11 kuud öelda, sest linnaload kahandavad seda aega natukene, aga saate aru küll, mida ma mõtlen. 🙂

Sellel hetkel/päeval, kui William läks, sattusin ma Buduaari lehel kuskile teemale, mis rääkis muidugi Kaitseväest ning kuna see oli minu jaoks aktuaalne, jõudsin sealt edasi ühe Facebookis oleva grupini, mis ideepoolest peaks olema kogukond naisi, kelle mees/kallim/kutt/kes iganes ka hetkel Kaitseväes teenimas on. Mida ma siis mõtlesin, et ma sealt leian? Noh, sellised toredad naised koos, kes teineteisele infot jagavad, vajadusel toeks on ja võibolla ka külastuspäevadel koos külla sõidavad, et natukene kokku hoida?

no

Kuna erinevaid pataljone on meil palju, siis kujutate muidugi ette seda, kuidas selline suur grupp eksiteerib? See käib umbes nii, et iga pataljon teeb enda kohta postituse ja siis selle postituse all käib üks suur kädistamine. Lõpuks on seal postituse all mingi 2000+ kommentaari, keegi ei jõua teemale järgi ja midagi aru ka ei saa. Suva see. Enda süü, kui ei suutnud järge pidada. Või siis tehakse iga natukese aja tagant uus postitus teemal “Kallis pühapäev palun tule rutem, naised tahavad oma meestele külla minna”. True story, bro!

Nüüd, kui ideepoolest võib see ju enamvähem ok lahendus olla, tundus mulle ikkagi, et ligi 200st naisest koosnev grupp ei peaks lugema seda, mida mina oma mehe kohta kirjutan. Miks peaks lugema minu mehest keegi, kelle enda kallim hoopis teises Eesti nurgas asub? Ega ei peagi. Grupi mõte on ju iseenesest teoorias tore, aga kahjuks ei ole seal tõesti muud võimalust, kui jutustada kõigile korraga. Minu kommentaari peale, mis soovitas mõne pisema grupi järsku eraldi luua (et oleks kergem jälgida ja üleüldiselt vähem rahvast), sain kiirelt vastuseks “Küll harjud ära!”. Welcome to the clan!

pink

See oleks tegelikult vist pidanud olema see esimene hoiatus, et tegu ei olegi nii roosilise ja toreda grupiga, nagu ma olin ette kujutanud. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab selgeks saama, et grupi üldisem mõte on rohkem nagu vingumine selle üle, kui nõme olukord on ja halamine selle üle, kuidas rohi on alati rohelisem naabri kodus lillepotis.

Õnneks ma muidugi seda tädi (kelle mees Kaitseväest juba väljas on, aga kes seal ikka tarkust jagab) kuulda ei võtnud ja lõin salajase grupi ise ära. Nüüd me sitsime seal umbes 20neksi koos ja Kuperjanovi koha pealt puhub suures grupis tuul. See selleks… Meiega on kõik korras ja meil on kõik hästi. Seda aga ei saa öelda selle teise grupi kohta… (Minu arust!) Kunagi kusjuures kirjutas samast grupist isegi Liis (lugeda võid siit), aga siis ma veel ei teadnud, mis grupiga tegu on ja poleks osanud arvata, et ise ka samasse kohta satun.

Nagu ka Liis tõdes, tuleb tunnistada, et Eesti naise puhul on tegemist ühe tõsise hädapätakaga. Seega on sellises grupis koos suur hunnik naisi, kellest mõned võibolla mehega üksikud kuud koos olnud ja seetõttu meeletult oma kukupaisid igatsevad. Või kes on harjunud nii mehe küljes elama, et praegu enam hakkama ei saa. Alguses on muidugi raske ja seda enam, kui oled veel suhte algfaasis, kus veedaks iga sekundi mehega koos, seda ma mõistan. See, et kellelgi elu finantsiliselt raskem on (mis on ka mõistetav) on muidugi hoopis teine teema. Mida ma aga ei mõista, on erinev ving ja hala asjade üle, mida niikuinii muuta ei saa ning igaühele, kes julgeb öelda, et rahunege, turja kargamine.

how-dare-you

Läheme asja juurde… William on nimelt Kuperjanovi jalaväepataljonis ja seal toimub esimene külastuspäev 27’ndal juulil. See tähendab, et selleks ajaks ei ole me näinud umbes 26 päeva. Nüüd… Minu jaoks ei ole see probleem. Ma arvasin, et esimesed kolm kuud ei näe üldse. See on kõva edasiminek ja no ausalt öeldes 26 päeva? See pole isegi kuud mitte. 😀 Ajateenijate grupis on aga koos mõned naisukesed, kes said oma meest näha vaevalt 5 päeva peale väkke minekut. See kohutav piin ja äng, mida nad tundsid ja millega pidid elama, kui oma nunnusid 5 päeva ei näinud… Ma võin ainult ette kujutada, kui jube see võis olla. See pühapäev on neil võimalus lausa kolmandat korda näha. Milles siis probleem?

Probleem on selles, et naisukesed on püha viha täis, kuna seekord lubatakse külastusaega ainult üks tund. Appi! Milline mõnitamine, et sa saad enda meest kolmandal korral ainult ühe tunni näha. Kohutav. Mul tulevad raevust pisarad silma, kui ma mõtlen sellele, kui väga sulle liiga tehakse ja kui ülekohtune see kõik on.

cry 2

Siis mainib muidugi keegi, et Tapa omad saavad võibolla üldse juba SBK (sõduri baaskursus) ajal välja ja kisma ongi lahti… “Mismõttttteeesss???”, “Miks nemad saavad nii?”, “Aga miks ei võiks kõigil olla võrdsed reeglid?”. No sh*t, mina ei tea, miks ei võiks kõigil võrdsed reeglid olla? Aga mina pole enda meest näinudki ja ei vingu selle üle. Rahune maha!

Kõik on muidugi kurvad. “Ainult üks tund?”, “See on mõnitamine ju” kostub nende naiste suust, kes tahaks ilmselgelt ka tervet päeva koos olla, nagu keegi kusagil mujal ju sai. Pisarad tulevad silma ja nukrusel pole piire. Kohutav! Aga leidub üks tüdruk, kes ei ole kurb… Oma sõnadega ongi ta lausa vihane: “Mis vangla see olema peaks?” lajatab ta keset vestlust ja kohe lendab 6 like’i tema kommentaari kiitmiseks sinna alla. Aplaus! Joovastus! Õige! Mis vangla see selline on???

Siis ilmub välja üks neiu, kellel minu enda silmis tundub kõvasti rohkem mõistust olevat. Ta kirjutab ausalt sinna alla, et tegu ei ole ju suvelaagriga ja tegelikult peaks me kõik olema õnnelikud, et meil üldse võimalik näha on. Kunagi saadeti mees ju minema mitmeks aastaks. Tundub igati mõistlik ja positiivne lähenemine, sest tõsi on see, et kunagi ei kuulnud sa enda mehest võibolla kuid. Ootasid kusagilt mingit kirja, mis pidi millalgi jõudma, aga sa isegi ei teanud kuna ja kuidas. Sa ei istunud iga õhtu telefoni otsas, et enda tupsu-nunnuga jutustada. Seega kuidas sa muidu tänapäeval seal distsipliini kehtestad? Ongi vahel piirangud ja ongi vahel raskem. Kas see tähendab siis maailmalõppu? Piiritut ebaõiglust? Ega ei tähenda küll. Aga keskmine meeleheitel naisuke seda ei mõista… Sest, kui öelda sellele naisukesele sõna “rahu”, siis noh… All hell breaks loose!

winnie-is-calm

Kohe lendab üks naisuke letti sõndega “ülikõva, räägigi endale nii. Kui see aitab sul öösel magada, siis super. Ma arvan, et mul on õigus ja isegi kohustus öelda, et 1 tund on absurdne!”. Räägime nagu maailmalõpust. Absurdne. Kohutav. Ebaõiglus. Mis vangla see selline on? Kes julgeb minu tibu tupsu nunnukest hoida kinni ühel nädalavahetusel nii, et mina näen teda ainult tunniks. Miks ei ole kõigil võrdseid reegleid? Kellele see kasulik on? Mida see annab? Milleks? Absurd! Kohutav! Vangla! Aidake! Palun?

cry 3

Hakkab pihta pikk komejant stiilis “kõigil peaksid olema võrdsed reeglid!” Kari naisi ajab taga võrdseid reegleid ja halab selle üle, et miks nii vähe saab näha. Nagu see muudaks midagi. Et kui kõigil oleks võrdsed reeglid, siis saaksid ka KUPi inimesed oma mehi tihemini ja kaua näha. “Mõelge vaid, kui tore see oleks” kõlab nende suust, kes soovivad sind enda halakooriga liita. Jah, jah oleks küll, aga kas ma pean nüüd sellest unistama või mida? Mida annab mulle mõtlemine, et kui tore oleks, kui ma saaksin enda meest tihemini ja varem ja kauem ja kiiremini näha? Mitte midagi ei anna. Kui ma kusagil Facebooki grupis halan võrdsetest reeglitest, siis see ei muuda mitte midagi. Mõni Kaitseväe tähtis nina ei tule uurima sinna gruppi, et kuidas naisukestel läheb ja ei löö endale ahastusest kätt suule “Issake, neil on nii raske… Teeme selle külasuse ikka pikema. Kõigile võrdsed reeglid!”.

Kui ma nüüd mõtlen sellele, et enamik neid inimesi ikka väidab, et sooviks mehega terve elu koos olla, siis milles see probleem seisneb õigupoolest? Mis see kolm kuud sinuga teeb, kui suhtlus on piiratud? Viskad pikali maha, vähkred ja taod ruskiaga vastu tsementi, karjudes sealjuures fraase nagu “kohutav ebaõiglus” ja “võrdsed reeglid kõigile”? Võrreldes eluga, mida te koos peaksite veetma ei tähenda see mitte midagi.

cry 5

Sa tahad mehega veeta järgmised 60 aastat koos, aga sa ei saa hakkama, sest sa saad teda 11 kuu jooksul ainult nädalavahetuseti näha? (+ muidugi kõik linnaload ja puhkused) Tõsiselt? Need naised, kelle mees Soome tööle on läinud, ei näe ka enda meest nii tihti, kui sina näed! Ja siis sa vingud ja halad kusagil, et see on ebaõiglus ja mis vangla see selline olema peaks? Sest elu ilma meheta mõnda aega on mõttetus kuubis? Tõsiselt? Mehed saavad iga õhtu helistada! Ja kui mõni üksik õhtu ka vahele jääb, siis no juhtub. Milleks käia end teiste seljas välja elamas ja vingumas olukorra üle, mida niikuinii muuta ei saa? Iga asi on millekski hea ja see on lihtsalt etapp, mis tuleb üle elada. See ei ole maailmalõpp!

Seega iga kord, kui keegi teeb suu lahti jälle selle koha peal, kus ta tahaks, et mees saaks varem välja ja ta ei suuda ette kujutada, et see 10 kuud ja mis iganes arv päevi veel oodata on, kuidas see üle elada, siis minu pisikene minimina peas lihtsalt tahaks natukene seda naist raputada. Iga kord, kui keegi vingub millegi sellise kallal, et mismõttes ei saa tema mees kanda seda sulgedest ja pärlitest valmistatud naise pildiga prossi enda riietel, siis ma tahaks ka seda naist natukene raputada. Ja iga kord, kui keegi seal suures grupis ulub selle üle, kuidas ta saab kolmandal korral meest nähes ainult tund aega musitada ning kargab turja neiule, kes julges välja öelda, et võtke nüüd rahuga asja, siis soovib minu pisikene minimina selle neiu pisikesele miniminale panniga pikki pead virutada.

Calm_down