Rubriigiarhiiv: Sad goodbyes / Kurvad hüvastijätus

Ei ole öeldud lihtsalt tuulde…

Hüvasti

Mul oli tegelikult plaan vahepeal kirjutada teistel teemadel aga ilmselt mõistate ka pildi järgi miks ma muudest asjadest rääkimas ei ole…

Nimelt suri eelmisel reedel minu vanaema peale rasket haigust. Jah, see on just see sama 13 ja reede, kui ma siin hüppasin, et selle päevaga minul probleeme ei ole. Tegelikult ei pea ma seda ka praegu mingiks eriliseks endeks vaid lihtsalt juhuseks ja üritan ikka leida midagi positiivset. Just nagu õpetati selles lasteraamatus nimega “Pollyanna”. Seal sai Pollyanna endale kas jõulu- või sünnipäevakingiks soovitud nuku asemel kargud. Nipp seisnes selles, et positiivne selle kingi juures on see, et Pollyannal neid karke vaja ei olnud. Nii lihtne see ongi ja just nii ma tihti mõtlengi, sest see raamatu lugu on minuga püsinud. Näiteks sai minu vanaema enne minekut näha ära üle mitmete aastate kõik lähedased. Ja see on ometigi hea.

Matuste tõttu võtsime aga nädala alguses ette sõidu Võrru ja seetõttu lükkuvad edasi ka kõik minu teised plaanid. See on see hea pool sellel, kui ise oma graafikut määrad – saad enamiku asju lihtsalt ootele panna. Nii tegingi ma matustel ka mõned pildid aga palun siinkohal seda ülemist mitte omale kopeerida. Aitäh!

Viimasel ajal aga olen ma mõelnud, et mina näiteks ei oska kunagi eriti kaastunnet avaldada või midagi korralikku öelda. Ma ju tean, et minu sõnadest on vähe kasu. Või siiski mitte? Võibolla seetõttu ei oota ma ka ise selliseid kaastundeavaldusi ja mõistan neid, kel samuti raske sellistel hetkedel sõnu leida. Aitäh kõigile, kes on sel ajal meile toeks olnud!

Jätka lugemist

Hüvasti meie Muhv!

(Muhv 2010 aasta alguses)

Eile, esimesel detsembril, oli Lump’ide majapidamises kurb päev. Süütasime küünlaid, kuulasime muusikat ja jõime veini… Seda kõike just selle pärast, et meie armas merisiga Muhv suri. Alles päev varem tundus meile, et pikk haigus, millega me võidelnud olime, hakkab lõpuks taanduma ja kallitest rohtudest on kasu, kuid nagu me hiljem kuulsime, on praegu liikvel midagi, mis viimase pooleteist nädala jooksul on röövinud elu veel paljudelt teistelt merisigadelt.
Küll aga on mul hea meel selle üle, et kui eelmine merisiga otsustas lahkuda öösel vaikselt oma puuris, suutis vahva Muhv mulle märku anda ja veeta oma viimased tunnid ja hingetõmbed minu süles sooja rätiku sisse mähitult. Ja just nii me istusimegi – mina, William ja Muhv minu süles.

Jätka lugemist

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...