Rubriigiarhiiv: School / Kool

Kuidas minust jälle üliõpilane sai…

Ma olen nüüd jälle endale pisikese puhkuse blogimisest lubanud. Tegelikult ei olnud see tingitud mingist blogikriisist nagu paljudel paistab olevat. Pigem sellest, et eelmise kuu lõpus suutsin ma meeldivalt (või mitte nii meeldivalt) ületada igakuist andmemahtu (mida pole varem kordagi juhtunud) ning selle kuu alguse olen ma puhtalt pühendanud ettevõttele ja õpingutele ülikoolis.

Jah, tunnistan siis ausalt ja avalikult, et mina Sirli, olen jälle üliõpilane.

Ilmselt olete te isegi märganud, et ma olen selline inimene, kes kaua ühe koha peal paigal ei püsi. See tähendab, et kui ma tunnen enese jaoks, et olen ühe eesmärgi saavutanud, siis leian ma tihti silmapiirile järgmise ning asun seda taga ajama. Lihtsamalt öeldes otsustan ma mõnikord peale ühe moosisaia söömist veel teise ka otsa süüa. 😀 See muidugi ei tähenda, et ma eelmiste eemärkide saavutused (kui need veel kestavad) pooleli jätan või nurka viskan. Ma lihtsalt liigun enda jaoks edasi, et end arendada ja no lihtsalt, et mitte paigal tammuda.

Ma jõudsin küll enda ask’is juba ühele küsimusele vastata, mis soovis teada, kuidas mul läksid need ülikooli sisseastumiskatsed, kus ma käisin, kuid peale sellele küsimusele vastamist on olukord natukene muutunud. Kui esialgsetel andmetel jäin ma täpselt joone alla (ehk vastu võeti 56 õpilast ning mina olin nr 57), siis natukene aega hiljem sain ma meilile teate, et kusagil on olnud see üks õpilane, kes on oma kohast loobunud ja seega olen mina sees. 🙂 Asjaolu, et ma olen see viimane ei morjenda mind ülde. Pigem tunnen ma selles osas just soovi kõigile tõestada, et oleksin selles nimekirjas pidanud olema nr 1. Mitte, et üks nimekiri üldse nii oluline oleks.

See aga tähendab, et alates sügisest (praegusest) olen ma Tallinna Ülikoolis kommunikatsiooni magistriõppes sees ja asun seda kraadi siis ettevõtte kõrvalt omandama. Eks tulevik näitab, kuidas mul see kõik õnnestub, aga arvestades asjaolu, et olen sisuliselt terve oma täiskasvanuelu veetnud samal ajal õppides ja täiskohal töötades, ei tohiks ka see takistus midagi ületamatut olla.

anigif_enhanced-buzz-19860-1392782090-12

Aga blogimisest tõesti niipalju, et hetkel on mul mustandites seismas tervelt 14 postitust. Ma ei tunne, et mul oleks blogikriis. Mõnikord tunnen ma pigem, et asjad, mille olen valmis kirjutanud, ei ole seda mitte. Nii ma siis hoiangi neid seal ilmselt seni, kuni ma tunnen, et nad on avaldamiseks valmis. Sügis aga iseenesest tõotab tulla huvitav ja täis erinevaid üritusi ja tegemisi. Avaldanud ei ole ma ka veel postitusi fototöötluse kohta ning ka teist osa sellest 50st faktist enda kohta. 🙂

Millal ei ole tüdrukud glamuursed?

pretty girls

Mina ei tea, kuidas teiega on, aga tõenäoliselt soovib peaaegu iga tüdruk olla ilus. Ta soovib olla kenasti riides, hoolitsetud, naiselik, glamuurne, kaunis ja mida iganes veel… Aga mõtleme nüüd. Täna oli koolis pikk pikk päev. Kõik kaheksa tundi.

Esimene tund – matemaatika – andis sulle aimu, et kui sa kohe tõsiselt midagi ette ei võta kukud sa mata eksami nii puhtalt läbi, et läbi ajaloo pole ühtegi sellist juhtumit veel olnud. Muidugi… Sa tead päris palju ja mäletad kusagilt detaile mis teistele meelde ei tule, aga nendest detailidest ei ole sul mitte muhvigi kasu kui sa üldist ülesannet lahendada ei oska.

Teine tund – inglise keel – ütles sulle, et sul on tegemata mingi report mingil paberil millest sul pole õrna aimugi. Ainet selleks võid saada kusagilt Maarja kirjast, aga sellest oleks kasu siis kui sa teaksid mis Maarja kirjast jutt käib. Veel saad sa teada, et kohe on inglise keeles proovieksam. See hirmutab sind.

Kolmas tund – ajalugu – on sul vaba tund kuna õpetaja võtab tundi ainult eksamitegijaid, ja jumal tänatud, sa ei tee ajalugu, siis veedad sa selle tunni raamatukogus toksides läpakasse oma kunstiajaloo eksami ja uurimustöö informatsiooni. Selle tähtajaga oled sa ropult hilinenud. Ajaloos iseenesest on sul tegemata kolm tööd. Ja nüüd on sul täpselt 11-12 tööpäeva, et need ja veel mõned ühiskonna tööd ära teha. Sa ei saa päris hästi aru kuidas saab sul nii palju asju tegemata olla… See on müstika.

Neljas tund – füüsika – tabab sind lagipähe informatsiooniga, et neljapäeval on töö mingite töölehtede peale, mis adresserivad ennast numbritega 1,2,3,4,5,6 ja 6A või midagi sellist. Lehti sul ei ole… Õpetajalt saad sa viimased kaks nendest aga sellest oleks kasu siis, kui sa füüsikast natukene aru saaksid. Kõik klassis kirjutavad teiste pealt vihikuid ümber. Sul ei ole õrna aimugi mida või miks nad kirjutavad. Kusagilt kuuled, et tegelikult korjati vihikud vahepeal ära. Sa ei tea, kus sinu vihik on.

Viies tund – muusika ajalugu – annab sulle võimaluse korrigeerida sinu teatud puudumisi, kui sul neid on. Sa saad teada, et Karl kui klassivanem on järgmisel tunnil toimuva seminari kava internetti üles pannud. Sa ei tea kus see on aga kavatsed kindlasti välja uurida. Ülejäänud tunni saad sa taaskord tegeleda kunstiajaloo uurimustööga. Jumal tänatud.

Kuuendas tunnis – bioloogias – on kontrolltöö. Terve klass spikerdab kõik maha. Õpetaja ise on haige aga kuna kõik juba enne teadsid vastuseid, siis saab sellest teie klassi kõige vaiksemini ja ilusamini tehtud töö terves kooli ajaloos üldse. Seda sellepärast, et igal inimesel klassist tuleb muretseda ainult selle pärast, et ta kõik asjad võimalikult loomulikult saaks maha kirjutada. Töö toimub klassi peale ühes reas. See paneb sind naerma.

Seitsmes ja kaheksas tund on mõlemad  kehalised. Juba terve päeva oled sa valmistunud selleks, et sul tuleb joosta Cooperi testi mida on kokku 12 minutit… Et saada nelja pead sa jooksma selle ajaga 8 ringi, et saada viite peaaegu 9 ringi. Peale seitsmendat ringi ei jaksa sa enam mitte midagi. Tekib selline tunne, et kui sa kohe seisma ei jää siis viiakse sind sealt kiirabiga minema. Enne kaheksandat ringi ütleb õpetaja, et kui sa kiiresti teed saad veel nelja. Sa jooksed selle ära. Kõik kohad valutavad. Halb on. Sa saad nelja kätte, aga veel on vaja minna sisse kehalisi katseid tegema, mis koosnevad hoota kaugusest, 30 sekundi jooksul tehtud kõhulihastest ja klotsijooksust. Sa ei jaksa minna. Lisaks oled sa nagu turtels, aeglane! Aga sa lähed ja teed need katsed ikkagi ära. Sa saad kõhulihaste eest viie ja klotsijooksu eest nelja jne. Kokku saad lõpuks kolme asja pealt ikka nelja.

Sa ei vaheta riideid, sest koolis ei ole  nii või naa dušširuume. Sa võtad lihtsalt oma kodinad ning kõnnid koolimaja uksest välja. Sa oled liiga aeglane, vihma sajab ja buss tuleb. Sa võtad kokku enda viimased jõuraasud ja jooksed põhimõtteliselt koolimaja uksest bussipeatusesse, sest sa tead, et kui sa sellest bussist maha jääd, siis hakkad sa nutma ja ootad 25 minutit vihma käes järgmist bussi. Äärepealt magad maha oma peatuse, sest sa ei jaksa mõelda enam. Aga lõpuks lähed välja ja hakkad vaikselt astuma. Iga hommik kõnnid sa sama vahemaad 3-max5 minutit. Praegu kõnnid sa koju sama maad 20 minutit. Üritad sisendada endale, et kuna vihma sajab pead sa kiiremini käima, kui sa ei taha haigeks jääda. Teed kaks kiiret sammu – jääb ära! Sa saad parem märjaks. Sa kõnnid nii aeglaselt, et kepiga vanem naisterahvas kõnnib sinust kiiremini. See ei ole enam naljakas.

Unistad mingist liikuvast masinast on nii tore. See ei peaks olema auto ja võiks olla kasvõi see jalgratas, millega turiste veetakse, aga millel on katus peal. Kui sul üks selline oleks, oleksid sa ammu kodus, sul oleks koeraga käidud, sa ei peaks tassima oma 8 kilo kaaluvaid kotte (kodus kaalusid sa need ära) ja sa saaksid kodus rahulikult olla.

“Mina ei tea, kuidas teiega on, aga tõenäoliselt soovib peaaegu iga tüdruk olla ilus. Ta soovib olla kenasti riides, hoolitsetud, naiselik, glamuurne, kaunis ja mida iganes veel…” Aga sellel hetkel on tal suva. Ja sul on suva.
Sellel hetkel oled sa märg ja loppis ja lodev ja aeglane… Sa oled räämas ja kaugeltki mitte kena või glamuurne. Sa oled vaimselt, füüsiliselt ja mis iganes religioosset moodi väsinud. Sa oled läbi põlenud.

Sa teed oma toimetused ära, roomad oma tuppa, viskas oma kotid nurka ja riided maha. Küsimusele “Kas tõesti on nii raske panna oma asjad ilusti ära?” võiksid sa praegu väga ropusti vastata. Sa kerid ruloo alla ja tunned, et maailm ei suru enam peale. Ja vot siis on hea ronida enda kolme sooja teki alla, otsustada kõnesid mitte vastu võtta ja lihtsalt magama jääda, sest see on kõige parem uni üldse.

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...