Rubriigiarhiiv: Something annoying / Midagi häirivat

Kas blogimine vajab restarti?

Ah mida ma üldse räägin? Minu arust absoluutselt vajab!

Kui enne mõtlesin ma valdavalt hästi sellest, et noored inimesed on otsustanud hakata blogima ja pole nagu erilist probleemi, kui osad nendest nö “ära kukuvad” (sest said oma esimese tasuta nänni kätte), siis nüüd olen ma lihtsalt väsinud sellest jamast. Ma olen väsinud nägemast samu teemasid, mida nämmutatakse läbi ja iga kord, kui ma leian nii mõne uue blogi ja otsustan lugeda seda teksti, siis on see inimene pannud kirja umbes samad tõekspidamised, millest kirjutas kolm teist, kes just mõned hetked tagasi oma postitusi jagasid. Sest kuidas saada ideid postituste jaoks? Kirjuta sellest, mida keegi teine juba kirjutas!

on my blog

Võibolla selle pärast mulle need TAG challengid ei meeldi ka, et mul on tunne, nagu kõik inimesed kirjutaksid ühte ja sama asja. Eile avaldatud postituse tõttu aga olen ma nüüd ise samamoodi süüdi selles pisikuritöös. Mis seal ikka siis…

Aga üleüldiselt on mul ikkagi tunne, et kui blogimine oleks üks arvuti, siis on seda arvutit kasutama hakanud korraga liiga palju inimesi, kes on interneti avanedes korraga avanud liiga palju tab’e. Kohe nii palju, et arvuti on kokkujooksmise äärel. Ja siis ma istun siin ja mõtlen, et tahaks lihtsalt sellele arvutile restardi teha ja kõik need üleliigsed tab’id eemaldada, et kogu see üleliigne informatsioon, mida ma kogu aeg näen ja saan, lihtsalt uhuks minema.

Mitte, et ma oleksin nüüd nii kõva kuningas otsustamaks, kelle “tab” on väärt eemaldamist ja kelle oma mitte, aga ma kuidagi tunnen, et kui enne oli blogimine selline vahva tegevus, siis nüüd seda muudkui solgitakse ja solgitakse. Ma lihtsalt ausalt ei oskagi enam end teisti väljendada.

facepalm

Kui enne oli populaarne kirjutada sellest, et milline peab olema üks blogi selleks, et keegi seda loeks, siis nüüd on keegi (ausalt, mul pole õrna aimugi, kes seda alustas) välja mõelnud see lause lihtsalt ümber pöörata ja kirjutada sellest, milliseid blogisid tema kohe kindlasti ei loeks. Sest kritiseerimisega jõuab ilmselgelt kaugemale, kui rääkides lihtsalt sellest, mis mõne blogi juures on hea ja mis mitte.

Viimase aja temaatika on ju ikkagi see, et väita, kuidas keegi draamasid üldse ei armasta ja loeks hea meelega blogisid, kus draamasid pole. Sest ka negatiivsetest asjadest saab kenasti kirjutada. Ainult, et tegelikult klikib käsi ikka rohkem sellist draamablogi. Umbes nagu kollases meedias uudist, mis ütleb, et Cameron Diaz jäi kusagil rannas tselluliidiga vahele. Fotod olemas, mine ja vaata! Või Justin ja Selena jälle koos, musitamas kusagil jahil. Ja käsi nagu ise klikib selle blogi peale, mis sarnast uudist edastab ja selle inimese sarnast uudisevajadust rahuldab. Sest draama ju müüb.

draama

Ja nüüd ongi kellelgi olnud suurepärane võimalus seda draamat tekitada ja öelda paljudele blogijatele, miks just tema kohe kindlatsi nende blogi ei loe. Lihtsalt ei hakka isegi vaevuma ühte sõna lugema, sest see blogi on pealtnäha juba nii jura. Kuidas see käib? Vot nii… Nr 1, ma ei loe sinu blogi, kui sul on minu jaoks vale font. Nr 2, ma ei loe sinu blogi, kui sul on ükskõik milline muu taust, kui valge (või mõni muu minule sobilik kombo). Nr 3, ma ei loe sinu blogi, kui seal pole ilusaid pilte (minu jaoks). Nr 4, ma ei loe sinu blogi, kui seal pole kirjas seda, kes seda blogi täpselt kirjutab (sest mina tahan seda teada). Nr 5, ma ei loe sinu blogi, kui seal olevate piltide suurus pole arvuliselt võrdne juhi ristlõiget läbinud elektrilaengu suurusega. Vms.

Ja nii ei kirjuta mitte üks või kaks blogijat. Nii kirjutab neid terve hunnik. Milleks? Et ikka teha selgeks, kuidas sinu blogi ei ole kärbse mustagi väärt ja lendab selle inimese aknas koheselt kinni. Miks peaks ühe inimese arvamus sind nii palju kõigutama? Ma ei tea. Aga ilmselt pole sul nüüd mõtet edasi kirjutada, isegi, kui sa enne kirjutasid, et sa leidsid ravi AIDSile ja oled kohe leiutamas ravimit vähile näiteks. Unusta ära. Kuna sinu aidsiravimi blogil oli must taust ja roosa tekst, siis lüüakse su aken kohe kinni ja keegi ei saa kunagi teada, millise imega sa hakkama oled saanud.

giphy

Ma ausalt ei tea mida öelda. Ma tean, et ka ma ise olen kriitiline aga kohe nii kriitiline, et lüüa aken kinni nii, et ma pole ühte lauset ka lugenud? Seda mitte. Sest ma tunnen, et ma võlgnen sellele inimesele, kes on sinna midagi kirjutanud, vähemalt selle, et ma korrakski süveneks tema teksti. Jah, minust ei saa tema jälgijat, kui ma ei näe selle blogija juures seda sügavust, mida mina otsin. Jah, minust ei saa jälgijat, kui ma näen, et ta on alles alustanud ja päris hästi ei tea isegi, millest kirjutada võiks. Aga mitte kunagi ei teki mul seda mõtet, et tema blogi võiks koheselt kuuluda hävitamisele ja kui ta enda blogi kujundust ei muuda “massile vastavaks”, siis on ta hukule määratud. Pigem tahaks ma talle nõu anda, et ta ei oleks just nagu kõik teised. Et ta kirjutaks endiselt omi mõtteid sellesse blogisse, mille tema on loonud. Olgugi sellel must taust ja roosa tekst, kui talle see meeldib. Las ta jätkab. Las ta näitab, mida ta oskab ja millised on tema mõtted. Las ta proovib vähemalt.

Ma olen ka enne kirjutanud (nüüd tõepoolest enda arust) ühe aruka postituse sellest, kuidas oma blogile nö elu sisse puhuda. “Soovitused uutele algajatele blogijatele” sai sellel hetkel väga populaarseks ja nägin nii mõndagi peale seda sarnast artiklit kirjutamas. Mõni neist viitas minule, mõni mitte. Lugeda võite seda siit, kes lugenud ei ole. Aga ikka näed ei tituleerinud ma end peale selle “üllitise” kirjutamist kõiketeadjaks ja ei öelnud, et sinu blogi ilmselgelt pole kärbse mustagi väärt, kui ta minu kriteeriumitele ei vasta. Kas ma hakkaksin sinu blogi püsijälgijaks, on teine teema.

On veider, et just sellel hetkel kirjutas mulle väga palju noori sooviga, et ma annaksin neile blogi osas nõu. Enamikule nendest sain ma kohe vastu kirjutada ja ei tea seega kahjuks, mida nad enda blogiga edasi tegid. Aga üks tüdruk jäi mulle eriliselt meelde. Ta kirjutas mulle sisuliselt öösel, kui ma ema juures tööd tegin. Nagu ikka oli sooviks, et ma annaksin talle nõu, mida ta enda blogis muutma peab. Seega ma lubasin talle, et kui öösel töö lõpetan ja koju jõuan, siis kirjutan talle vastu…

Kell oli kolm öösel, kui ma rampväsinuna koju jõudsin. Aga lubadus on lubadus ja seega ma võtsin kätte ja panin arvuti käima, et talle tagasi kirjutada. Raiskasin selle teksti peale pea tund aega ja roomasin siis voodisse õnnelikuna, et sain kedagi aidata. Jagasin nõu ja linke ja mida kõike muud, et teda aidata. Ja teate mis? Eile läksin ma tagasi vaatama tema blogi. Ta pole mitte midagi muutnud. Ja blogi, mida ta mingi hetk Facebookis päris palju jagas, on jäänud täpselt nii soiku, et viimane postitus, mida nägin siis nõu andes mina (maikuus), on endiselt viimane postitus, mille ta teinud on!

idk

Ja nii ongi! Inimesed jagavad oma blogisid ja küsivad inimestelt nõu, mida teha ja muuta, lihtsalt selleks, et saada rohkem jälgijaid ja lihtsalt, et tõmmata endale tähelepanu. See on justkui quick fix ja lugejaid on ju vaja saada palju ja kohe ning pole üldse oluline, mis hinnaga. Sest mida rohkem jälgijaid on, seda lahedam sa oled? Seda rohkem tasuta nänni sa võid saada?

Kokkuvõttes on ikka nii, et need lugejad leiavad teid ise üles ühel hetkel. Sa blogid aastaid ja aastaid, et need jälgijad saada. Sa ei lenda kohe tippu ja siis ei sitsi seal, nagu sa loodad! Sest kui sa jagad enda blogi korra pikema aja tagant, siis sellest piisab. Sealt läheb see asi edasi. Aga ta läheb ka ainult siis, kui sinu blogil on reaalne sisu, mida lugeda!

Ei ole mõtet päevast päeva jagada oma blogi lehte, et nüüd ma kirjutasin sellest ja nüüd sellest. Või jagada samamoodi oma blogi Facebooki lehte. Kohe mitu päeva järjest. Sest tõenäosus on, et ma nägin seda linki juba varem. Tõenäosus on, et ma nägin ka sinu eelmist linki. Tõenäosus on, et ma olen üldse varem juba sinu blogis käinud. Ja kui ma siis pole seda blogi jälgima hakanud, siis ilmselt ootan ma sinust enne jälgimist midagi natukene rohkemat, kui igapäevast jagamist. Seega kõik korrad, mil sa erinevates kommentaariumites oma blogist räägid ja seda linki jagad… Need jooksevad minust (ja ma hetkel eeldan, et ma pole ainukene) lihtsalt mööda.

Ja minu jaoks ei ole asi kunagi selles, et mulle ei meeldiks sinu blogi kujundus. Või font, või taust, või mis iganes muu asi sul seal blogis on. On ainult kaks asja… Ma kas ei ole sellel blogil VEEL näinud seda sisu, mida ma ootan või sa topid seda blogi mulle nii kurku kogu aeg, et nagu füüsikas (igale jõule ilmneb vastujõud), et mul lihtsalt füüsiliselt hakkab paha, kui ma näen sinu linki uuesti ja uuesti ja uuesti igal pool. Ma näen sinu meeleheidet saada ruttu, ruttu endale juurde jälgijaid. Ja see ei tee sulle head. Ausõna!

dance now

Uus või juba-täiega-vana minikatk – Candy Crush!

Appi! Mul vist on probleem! Võibolla ei ole ka. Või ikka on? Ah ma enam ei tea… Võibolla ma kirjutan siin seda teksti ka ainult selleks, et kinnitada endale, et teisi minusarnaseid on samuti ja siis ma ei ole nii veider. Võibolla olen ikka. Aga ma ju enam ei tea…

Sest nooo… Mul on pisikene sõltuvus! Või siis on see selline uuema aja minikatk… Selle katku nimi on Candy Crush! Teate seda? Kes ei tea, siis… mm… okei… mmm… wait what??? Kuidas ei tea?

pug

Ma ausõna võin enda nakatumises süüdistada ainult ühte sõbrannat! See on kõik tema süü… Ühel ilusal suvepäeval lamasime me tema rõdul, võtsime päikest ja tema mängis arvutist midagi, mis tundus nii lahe, nii lahe, nii lahe. Istus seal levelis 45 ja see oli omaette väljakutse… Oi… Kas ma kuulsin sõna väljakutse???
Selge! Ülejäänu on ajalugu! Ja mis nüüd?… Tema ei mängi seda jama enam ammu aga vot mina mängin… Arvatavasti elu lõpuni kui nad ei lõpeta nende levelite tootmist.

Tegelikult ei ole see selline probleem, mis segab minu elu sest kõik toimetused saan ma kenasti tehtud ja reaalsele elule mängu ei eelista. Aga no natukene nagu häirib küll kui hommikul pole jõudnud süüagi aga ikka on vaja telefonis need 5 elu ära mängida. Või siis olen juba jõudnud otsaga voodisse ja magama aga ikka oleks vaja siis need 5 elu ära mängida. Tule taevas appi. Maga inimene, maga! Aga ma ei saa… Ma üritan nautida seda rahulikku hetke ja siis see mäng kisedab seal telefonis. Mängi minuga, mängi minuga, mängi minuga!

play with me

Kuidas ma kogu selle mängimise jamaga üldse alustasin? Eks ikka Facebook’is. See oli Olav Osolin, kes ühel hetkel meil tunnis ütles, et neil reklaamiinimestel, kellel veel Facebook’i kontot pole, et no need ei ole õiged reklaamiinimesed ja üleüldse on see Orkut üks surnud koht. Kaks tundi hiljem oli mul Facebook’i konto olemas ja mida ma tegin? Mängisin mänge otse loomulikult! Võibolla on see Olav Osolini süü! 😀 Unustage ära need uued sõbrad ja tuttavad ja kõik muu, mul on minu virtuaalne akvaarium!

Jah, suhteliselt ruttu oli mul olemas oma akvaarium kuhu sai kalu osta. Käisid neid söötmas ja ostsid kvaliteettoitu ning tegid erinevatele inimestele kingitusi, et nad saadaks sulle toitu ja muud head kraami. Mis eesmärgil? Ma ei tea. Aga mind kohe häiris kui kellelgi teisel (kes ilmselgelt oli seda mängu varem alustanud) olid ägedamad ja paremad kalad kui mul. Seega mul oli vaja saada endale ka selline cool ja äge akvaarium. Ega see kaua ei kestnud ja mäng tüütas ruttu ära. Selleks, et saaksin selle rahus ära kustutada ja, et ma ei mõtleks, et need kalad seal nüüd igavikuni nälgivad ja surevad, siis müüsin ma kõik tavaari koos nende samade kaladega maha ja jätsin akvaariumi lihtsalt seisma. Ja naeruväärne on see, et need olid ikkagi virtuaalsed kalad ja mina lollikene ei tahtnud, et nad piinleks kui ma enam ei lähe neid söötma. Mis mul viga on?

wtf

Muidugi on seal Facebookis olnud veel teisigi mänge nagu see Cafe something-something, kus sai enda restorani teha ja siis pidi seal käima toitu valmistamas iga natukese aja tagant. Ilmselgelt üks Farmville’i alternatiiv. Peale seda oli mingi saare mäng kus sul oli oma saareke millele ehitisi teha ja raha koguda ning Sorority life kus sa said käia ja osta enda pliksile ilusaid riideid ja siis natukene kakelda, et varastada ära sõbranna raha või mees või midagi muud sellist. Nagu mismõttes??? Mis otsast on see mäng hea? Mis on selle mõte? Vot näed ei olegi vist sellist. Aga mingi hetk mängisin natukene sedagi. Kauaks ei jäänud ühegi asja peale pidama ja sellised mängud elasid oma aja ära sarnaselt mängukalakestele.

Ja siis tuli nutitelefon. Halleluuuja! Ja koos sellega muidugi Angrybirds ja Andgrybirds Space ja Bad Piggies ja Doodle Jump ja Poo ja kõik muu selline jama mida ma vahelduva eduga olen mänginud. Tähendab, nendest ei mängi ma enam ühtegi kuigi nad minu telefonis veel endiselt ruumi võtavad. Aga ära ka ei kustuta. Ärge küsige miks, sest ma ise ka ei tea. Võibolla ma arvan, et nad teevad leveleid juurde ja siis ma pean otsast alustama.

Mõnda aega tagasi tõmbas William endale Ice Age’i mängu millest ta ruttu ära tüdines. Mina muidugi mängisin edasi sest ma tahtsin, et selles virtuaalses maailmakeses oleks kõik perekonnad täielikud ehk siis kõikidel Ice Age perekondadel oleks kaks vanemat ja kaks last. Halloo??? Nagu milleks??? Mis põhjus mängimiseks see on? Olles mänginud seda asja juba nii palju, et ma olin saanud vähemalt ülepäeva sisselogimise eest preemiaid, jäin ma toppama päeva 99 (reaalselt olin ma muidugi mänginud juba kuid) ja korraga ma enam päeva 100 preemiat (mis oli eriti suur) ei saanud sest ma unustasin sisse logida. Appi kui solvunud ma olin. Oleksin pidanud 3 eurot selle eest maksma aga ma keeldusin. Ei ole ma kunagi selliste asjade eest maksnud ja never say never aga ei hakka ma seda ka kunagi tegema! Lihtsalt, ei! Aga kui vihane ma siis selle mängu peale paar päeva olin. Mismõttes??? Ma sulle veel näitan mis nüüd saab! Tsau pakaaaa mäng!

nonono

Aga iga uue mänguga… Olgu see Bubble World või Angry Birds siis ma kohe pean ära tegema need kõik levelid ja saama igas levelis maksimum tärnid. See käib nii, et sa kõigepealt teed kõik levelid ära ja siis hakkad igavusest taga ajama kõiki tärne. Ärge küsige milleks. Ma ise ka ei tea. Ühel hetkel, kui ma olin terve Bubble World’i otsast lõpuni mänginud ja kõik tärnid saanud, juhtus midagi ja see mäng kadus mul telefonist. Mida ma tegin? Tõmbasin selle jura uuesti ja mängisin uuesti otsast lõpuni läbi. Hullumeelne! Enne ei lubanud endal edasi liikuda järgmise levelini kui eelmises oli kolm tärni olemas. Ja oi kui õnnelik ma siis olin kui ma lõpuks lõpetasin. Olin selle tobeda mängu perfektselt algusest lõpuni läbi mänginud. Helistasin Williamile ja keksisin selle teadmisega nagu oleks just medali võitnud.

jeeeei

Ja siis tuli see Candy Crush seal sõbranna rõdul. Ja tuli vist selleks, et jääda… Ja kui te nüüd küsite kaugel ma selles asjanduses siis olen, siis vot ma olen nii kaugel, et ükski minu tuttavatest pole nii kaugel. Ma olen maailmas 547! Viissada nelikümmend seitse ma ütlen!!! Aga tegelikult mängul ju lõppu pole, sest iga natukese aja tagant lisatakse neid leveleid juurde ja nii saan ma veel ja veel mängida ja ma ei jõua kunagi lõppu kus ma peaksin olema, et see mäng ükskord läbi saaks. Istun seal lõpus kuni keegi uued maailmad teeb, et ma oleks ikka esimene kes sinna edasi liigub. Kui ma jõuan lõppu ja elusid on üle, siis ma raiskan need elud selle peale, et saada paremad skoorid juba nendes levelites mida ma olen mänginud. Crazy person ausõna! Palun aidake mind!

Kas te teadsite, et kui te mängite Candy Crush’i enda telefonist siis teil on 5 elu ja kui te lähete samal ajal arvutisse, siis on teil seal ka 5 elu? No kui ei teadnud, siis nüüd teate! Teil on 10 elu! Kas te teadsite, et kui kerida enda telefoni kella edasi saab elusid juurde? Kes see viitsiks oodata kuni keegi sulle neid saadab??? Ma saan miljon requesti päevas, et saada elusid, saada elusid. Miks te neid ootate? Kerige seda kella lihtsalt natukene ja jätke mu hing rahule! 😀 Kui mängimine on lõpetatud paned kella tagasi ja nii teeb ta ise natukene seda aega tagasi mida sa just varastasid. Lihtne! + et oleks siis selge… Pole mõtet küsida inimeste käest miljonit elu päevas, sest news flash… Ta saab sulle päevas saata ainult ühe! Ülejäänud tulevad läbi siis kui 24h möödub ja seda ka ühekaupa. Mul on küll seal nimekirjas selliseid, kes küsivad elusid umbes 5 korda päevas, mis tuletab mulle umbes 10 korda päevas meelde seda asjaolu, et see mäng seal kisendab ja mängimist ootab.

Appi! Palun öelge, et ma ei ole ainukene kes seda jama mängib! 😀 Või mängib keegi midagi muud mis on nii üüber lahe? Kes jättis enda kalad surema? Või loomad nälga? 😀 Appi! Appi! Appi!

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...