Rubriigiarhiiv: Something funny / Midagi naljakat

“Minu Rate.ee pärlid”… TAG?

Kui ma noorem olin, oli mul muidugi konto selles uhkes ja lahedas Rate.ee portaalis. Kellel siis ei oleks olnud? Kõik olime seal koos. Elu keerles selle ümber, kes suudab end “erilistesse” haipida, kelle pilt sai kümne ja kellel kui palju moderaatoritest tuttavaid ja sõpru on (haahaaa, mul mõni üksik näed oli ka :D)

Kuna mul on kõik pildid endiselt alles, siis mõnikord lähen ma tagasi neid vaatama ja natukene naeran omaette. Mõnikord käisime me sõbrannaga koos pildistamas ja tegime neid eriti “deep” mõttega pilte nagu teismelistele kohane. Mõnikord istusin ma õhtul tunde enda toas ja klõpsisin digikaga pilte, et leida sellest klõpsitud 200st kaadrist üks, mis minu jaoks sobida võiks. Ja millele ma saaksin siis enda jaoks ühe super-hüper-mega-ägeda tuuningu teha. Seejärel hakkas protsess otsast pihta.

Selleks, et teie saaksite ka minu üle natukene irvitada (ja kes kaasa lähevad, ka enda üle), siis näitangi siinkohal Teile ära mõned “pärlid”, mis minu koduseinte vahel valminud on. Okei, mõned ei ole ka koduseine vahel tehtud. Kindlasti seletan ma ka juurde miks selline vaimusünnitis üldse kunagi sündinud on. Seda muidugi juhul, kui ma oskan vastata küsimusele “Miks ometi???”. 🙂

Mina 1

Kunagi värvisin ma juuksed punaseks umbes kaheksandas klassis. Ma pakun kaheksandat, sest üheksandas ma juba olin teistsugune punane ja seitsmendas (enda mäletamistmööda) veel heledapäine. Jah, tegelikult on minu loomulik värv blond. Seega peavad need pildid olema tehtud mitte hiljem, kui 2003 lõpus. Olin siis 13 või just 14 saanud. Pubekas, mis pubekas ehk siis pikali toas vaiba peal ja mingi suvalise lillevaasi kõrval. Super! 😀

Mina 2

See pilt juhtus siis, kui ma avastasin, et ma saan maas lamada peegli peal. Osssaraks! Tehtud on see pilt samal ajal, kui on järgminegi. Ilmselgelt oli mul produktiivne päev kodus. 😀 Ja vanuseks julgen öelda umbes 11-12 eluaastat. PS! Maniküüri ei arvusta eks… Ma olin jummala cool piff!

Mina 3

Jah, ma ronisin selle pildi tegemiseks vanni. 😀 Kui nüüd üritan end kuidagi kaitsta, siis mul oli ka mingi ideaalne “röövlid tulid koju ja peitsin ennast vanni” luuletus või jutt või asi ka illustreerimaks seda pilti. Üleüldiselt üritasingi ma alati mõelda pildi taha mõne loo. Ja kui te nüüd küsite, mis on lugu nende piltide taga, kus ma mingi lillevaasi kõrval niisama ilutsen, siis mul pole õrna aimugi! 😀

Mina 4

See pilt sai tehtud puhtalt ühe enda kirjutatud luuletuse illustreerimiseks. 🙂

Kord võrguga liblikaid püüdsin,
kui palju neid oli? – Ei seda ma tea.
Vaatasin üht ja korraga hüüdsin:
“Tule mu juurde, ei kahetsema pea!”

Liblikas tuli, uskudes mind,
kuid hoida ma teda ei osanud.
Nii ta siis lendas – valutamas rind
ja rohkem ma teda ei kohanud.

Kord aasal keksides märkasin uut
ja tahtlikult sirutasin välja ma käe…
Ta oli nii ilus, oli midagi suurt.
Olin pime, kes ikka toimuvat ei näe.

Liblikas oli kauneim, kui miski muu varem,
ma tahtsin teda kõvasti emmata.
Siis aga mõistsin, et vabadus on parem
ja lasin tal rahus lennata!

Seejärel õppisin ma ühel hetkel ära, kuidas muuta pilti mustvalgeks või kuidas muuta mustvalgeks ühte osa sellest… Photoshopist ei teadnud ma siis veel midagi, seega pole mul õrna aimugi, millise programmiga need pildid töödeldud on. Kvaliteedi järgi ütleks, et midagi head see ilmselt polnud. Ja ma julgen väita, et seda maasikat seal ma pusisin ikka mitu toredat tundi. 😀

Mina 5

Mina 6

Et te aga ei arvaks, et ma ainult kodus pilte klõpsisin, siis nagu öeldud, sai sõbrannaga ka neid väljas käidud tegemas. Siin on minu idee sellest, kuidas töödelda udust ja suvalisel trepil istuvat mind pildil mustvalgeks. Kõva sõna olin selles töötluse värgis! 😀

Ja nagu te näete (või ei näe), siis juuksed on mul punased, seega ma häbiga tunnistan, et ilmselt olin ma siis juba 14 saanud. Kus oli minu areng? Aga vot seda ka ei tea… Otsin siiani seda vist.

Väga deep!

Mina 8

Need pildid ei jõudnud kunagi avalikustamiseni, sest mulle tundus, et ma näen neil paljas välja. Tähendab ma näengi! 😀 Aga ausõna, mul oli õlapaeltega topp täitsa seljas. Nende piltide ja ülemiste piltide vahe on ainult see, et siin puudus mul lillevaas. Ja ilmselt olin ma ka umbes 15 selleks ajaks saanud. Mida ma vahepeal õppisin? Mitte midagi! 😀

Mina 9

Ja need olid siis ühed viimased “reidikad”, mille kümnenda klassi alguses ja 16 aastasena klõpsisin. Peale seda lõpetasin ma oma koduselfide tootmise ära. 😀 Ilmselgelt läks elu selle aja peale natukene liiga kiireks, et mul oleks tundide viisi aega kodus digikaga klõpsida ja õigeid kaadreid otsida. Nüüd tundub mulle selfide tegemine lihtsalt natukene imelik. vahepeal ju võib, kui oled mõnel peol või sõbrad jäävad ka peale, kuid kusagil kodu või klubi vetsus kraanikausi ääres telefoniga pildistatud või iga päev sama näoga vaadake-mind-ma-olen-nii-ilus piltide tegemine ei ole vist minu teema. Kes teab… Järsku ma lihtsalt ei ole nii suur enda fänn?! 😀

Järgmise pildi kohta aga ei oska ma lihtsalt mitte midagi öelda. Pluus on ilmselgelt sama, mis vannipildil, seega ikka nooruke olin siis veel. Üles panin ta siia selle pärast, et ta oleks muidu ainukesena välja jäänud sellest suurest seeriast. Mul hakkas kahju! 😀 Veidrik, nagu ma olen!

Mina 8

Seega… Kui keegi nüüd soovib, siis ma teen sellest asjast TAG’i ehk siis… Armas inimene, võta kätte ja surfa kõik oma vanad kaustad läbi ning jaga teistelegi neid piinlikke ja veidraid “reidikaid”, mida sa kunagi üksi või koos sõpradega klõpsisid!

“Köhi kommid lagedale tädike või paneme sulle pommi alla!”

Täna on Halloween…

Kuigi ma ise ei ole just eriline Halloweeni fänn, ei pane ma muidugi inimestele pahaks, kui neile see nö püha meeldib ning nad soovivad seda tähistada. Muidugi on see tore võimalus jälle tuttavate/sõpradega kokku saada, võibolla pidutseda, võibolla lihtsalt natukene lolli mängida ja kokkuvõttes lihtsalt südamerahus kommi mugida. Halloweeniga meenub mulle aga alati esimese asjana üks lugu lapsepõlvest. Sellel hetkel oli see küll kohutav trauma aga tagantjärele mõeldes kihistan ma muidugi pihku natukene naerda ka.

Olime siis vist kusagil 5ndas 6ndas klassis (täpselt nagu ei tea ja pead ka ei anna, et kus kohas me sellel kooliredelil siis olime; see ei olegi oluline, noored olime). Sõbranna juures toimus iga aasta selline pisike oleng, kus lapsed said kostüümides kohale tulla. Mängiti mänge, söödi, joodi ja kõike muud sellist, mida lapsed ühel peol ikka teevad. Peitust mängisime ka, seda ma mäletan. Aga kaua sa ikka ühes korteris peitust mängid mitme lapsega. Ühel hetkel on kõik kohad juba läbi peidetud.

tumblr_inline_mrmbywXmF41qz4rgp

Kuna aga oli Halloween, siis tekkis meil koos sõbrannaga jube tahtmine minna trepikojast ikka kommi küsima. Keegi teine meiega kaasa tulla ei soovinud. Liiga piinlik vist, I guess. Eestis ju sellist kommet väga ei ole. No see selleks. Me olime noored, me tahtsime kommi, seega me läksime. Kaasa võtsime muidugi suure musta prügikoti, et ikka korralikult kommi ka sisse mahuks. Tagasi minnes jagame siis teistele ka lahkesti oma sõjasaaki.

Jamaks läks asi trepikojas, kui me lõpuks üksi jäime. Kumbki meist ei julgenud kellegi uksele koputada või kella lasta. Õigupoolest ei teadnud mina sedagi, mis sorti inimesed selles trepikojas elavad. Peale kümmet kiiret mõtteminutit jooksime tagasi tuppa silti meisterdama. Suurepärane idee ju? Paneme lihtsalt koti ukse taha, laseme kella, jookseme minema ning inimesed panevad koti ise kommi täis. Meie saame endiselt nänni. 😀

“Aga mida me sildile kirjutame?” mõtlesime me sõbrantsidega koos. “Trick or treat?” pakkus keegi välja. Aga siin Eestis ei saa ju kindel olla, et inglise keelt nii vabalt kasutatakse. See oli lisaks veel üle hümne aasta tagune aeg mingis lasnamäe paraadnas. Seega eestikeelne vaste sellest sobiks järsku paremini… “Komm või pomm?” kirjutasime me lõpuks paberile ja olime uhked. Sõbranna joonistas veel ilusa kommi ja ilusa pommi pildi sinna juurde ka, juhuks kui inimesed venelased on ja aru ei saa. Uhke värk. “See plaan läheb kindlasti läbi,” mõtlesime me üheskoos ja kujutasime juba ette, kuidas õhtu lõpuks meil kott kommi täis on ilma, et me oleksime kellelegi pidanud üldse otsa vaatama.

Tagasi trepikojas valisime me siis hoolega kõige ilsamat ust. Sest kõige ilusama uksega korteris on kindlasti kõige paremad kommid. 😀 Sõbranna elas ise kuuendal korrusel aga meie valituks sai üks korter seitsmendal. Laotasime enda prügikoti sinna lahtiselt maha, panime sildi peale, lasime kella ja jooksime ise kaheksandale korrusele peitu. Ootasime…

Ja siis see hetk saabus. Üks vene vanatädikene tuli uksest välja ja nägi seda musta prügikotti maas vedelemas koos ähvardusega. Pomises midagi vene keeles. Ilmselt polnud sellel tädil halli aimugi mis asi see 31’ne oktoober üldse on. Tema nägi enda ees kotti, mis ütles umbes midagi sarnast, et köhi kommid lagedale tädike või muidu paneme sulle pommi alla! Millist muud moodi peaks välja nägema üks suur must prügikott, millele on joonistatud silt, millele on omakorda joonistatud pomm? 😀 Eriti kui tädi veel paberil olevatest sõnadest ka aru ei saa…

good idea

Kohutav. Tädike lasi naabrite ustel kella ja kutsus nemadki vaatama, mis jama siin trepikojas korraldatakse ja mis ähvardused need sellised on? Meie värisesime koos kaheksandal korrusel ja lootsime, et keegi meid ei leia. Naabrid vajutasid muidugi ka lifti nuppu ja kutsusid lifti enda korrusele. Meie olime selleks ajaks muidugi kabuhirmus. Sest nii nad seal seisid ja arutasid, kas peaks järsku politsei kohale kutsuma…

piu

Busteeeed! Ütlen ausalt, ma polnud ikka tükk aega nii palju midagi kartnud, kui meie avastamist. Ka ei saanud me tagasi sõbranna poole lihtsalt ära lipsata, sest ähvardatav korter jäi ju teepeale ette. Lifti ei saanud kutsuda, et sellest korrusest mööda sõita, sest selle võtsid nad käest ning nii me siis kallistasime seal kabuhirmus teineteist. Kaalusime varianti neist mööda joosta, lift siiski kutsuda, eluks ajaks sinna trepikotta jääda või teab mida veel.

Kui keegi muidugi lootis, et tädi politsei kutsus, siis seda õnneks ei juhtunud. Peale paarikümmet minutit läksid inimesed kodudesse ära ja jätsid meie koti puutumata. Suurest õnnest jooksime me tagasi sõbranna poole ja naersime pisarad silma enda napi pääsemise üle. Aga siiamaani ma meenutan seda ja mõtlen, kui hirmunud ma seal üleval korrusel olin. Rohkem ei julgenud ma sellist nalja enam teha. 😀

Kuidas teiega on? Olete tähistanud Halloweeni? Käinud inimeste uste taga kommi küsimas? Või ähvardanud neid pommiga, kui kommi juhuslikult majapidamises ei leidu? Või ähvardanud väikseid vanainimesi, kes Halloweenist tuhkagi ei tea, niisama pommiga? Rääkige enda lugusid! 😀

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...