Rubriigiarhiiv: TAGs or Challenges / TAGid või väljakutsed

My past phones – TAG!

Teate… Mul on juba neli päeva olnud uus telefon, mis pole enam aeglane nagu kilpkonn. Ma olin juba unustanud, mis tunne see on, kui sa soovid kellelegi helistada ja ta ei avagi kõnelogi 15 sekundit või ei tee muid asju poolteist tundi. Kõik, kes on korraks vajanud minu telefoni, on selle peale konkreetselt närvi läinud. Mina aga näed olin juba harjunud. 🙂

Tegelikult plaanisin ma uue telefoni muretseda kusagil aprillis või mais (kui minu vana saab peaaegu kolmeseks), kui ettevõte on samuti saanud aastaseks ja rahavoog on natukene parem. Lõpuks aga pean ma vist Candy Crushi tänama selle eest. 😛 Nimelt olen ma pidanud enda vanast telefonist tasapisi asju maha installima, et see kuidagi veel toimiks. Nende seas läks juba üle poole aasta tagasi minema ka see vahva mängukene (kui ma tegin tehase seadete taastamise ja tõmbasin terve telefoni ja mälukaardi puhtaks).

Ühel hommikul aga sai William teada, et ma tema telefonist öösel salaja Candyt mängisin, nii, et tema jaoks oli see viimane piisk karikasse. Peale selle muidugi, et ma telefoni kaks korda päevas laadisin ja pidevalt teatasin, et mul ainult 8% akut järel on. Seega ta tegi mulle kingituse uue telefoni näol, millele ma juba mõnda aega silma peale olin pannud, sest see oli ainus mida ma soovisin. Jeiiiiii! 🙂

Igatahes tuli mul sellega pähe mõte rääkida Teile, millised on minu varasemad telefonid olnud ja millise mulje need on jätnud. Ja koos sellega muidugi suurenes minu huvi ka teiste inimeste mänguasjade vastu ehk siis ma väga loodan, et keegi teeb samamoodi seda asja edasi ja räägib enda varasematest telefonidest. Minul kui tublil hoarderil on muidugi enamik vanu telefone alles, aga kui kellelgi pole, siis netist võetud pildid käivad ju küll. 😛

Tagurpidi siis:

Samsung Galaxy Note 4

kaheksa

Hetkel ma ei oska rohkem nagu öeldagi, kui… Ma armastan seda telefoni! Nagu ausalt ka. See on igatepidi täpselt selline, nagu ma tahtsin. Kandiline (ehk mitte see ümarate nurkadega) ja üldse igatepidi ilus. Praegu meil on muidugi veel see armumise faas peal ka, nii, et ilmselt räägiksin ma ka kõik selle telefoni miinused plussideks. 😀

Samsung Galaxy Note (1)

seitsmes

Enne praegust Note’i oli mul aga esimene Note Samsungilt üldse ning sellel hetkel Tallinna viimane valge versioon. Kinkisin selle endale sünnipäevaks 2012 aastal ja kokkuvõttes teenis see telefon mind ikka sigahästi. Praegugi on mul teda natukene raske kõrvale lükata, seega kasutan ma seda hetkel oma teise numbriga. Niivõrd kuivõrd. Peale selle telefoni kasutamist aga otsustasin ma vähemalt selle ära, et rohkem endale valget telefoni ei soovi. Mitte, et selle tagus oleks kuidagi mustaks läinud, vaid noh ikka juhtus nii, et korpuse äärde tulid pisikesed mõrad (sest khmkhm ma pillasin telefoni maha) ja valge pealt olid need ikka päris tugevalt näha. Liigume edasi…

Samsung Monte

kuues

Üks esimesi puutetundlike telefone Samsungil vist. Küll aga polnud siis erilisi interneti pakette, nii, et rohkem kasutasin ma telefoni ikka helistamiseks ja ah ma ei mäleta isegi milleks. Wifit sai selle telefoniga ka ainult üli harva kasutatud, sest kokkuvõttes oli ta algusest peale ikka mega aeglane ja ma ei saanud siis veel pihta sellele asjale, et oota, telefonist saab Facebookis käis? Päriselt? Aga püsis väga kenasti koos ja ei lagunenud kusagilt. Isegi kriime pole ekraanil. Selle telefoni ostsin ma endale vist samuti sünnipäevaks, aga seda enam väga ei mäleta. Mul on mingi kiiks olnud, et uue telefoni peaks saama mingil erilisel päeval. Nagu see oleks peatähtis.

Samsung U600

viies

See telefon oli mul siis, kui telefonid hakkasid juba vaikselt tagasi suuremaks minema, aga tavalised telefonid olid liiga jamad ja tagasihoidlikud. Seega slide oli hea vaheldus. See pisike mõra, mida te klaasi peal näete, ilmus sinna vaid nädal peale telefoni ostmist ja selle pärast, et ma kandsin seda enda pükste tagataskus. Oi, kuidas ma siis nutsin selle mõra pärast ja kartsin, et ma saan ilmselt kodus peksa, sest kuidas ma ometi ei oska enda asju hoida…

Samsung SGH-x480

neljas

Ja muidugi pidi mul enne seda olema üks klapiga telefon ikka ka. Tegelikult umbes sellest ajast alates olen ma kogu aeg oma telefonidega täitsa rahul olnud. Samsung inimesed, samsung! Klapiga sai ta aga muretsetud selle pärast, et see ei saaks suvakatele inimestele niisama helistada (mida tegi järgmine telefon siin nimistus). Kokkuvõttes oli selle telefoniga üks vinge aeg ja mõnikord saan ma selle laadima panna ja tagantjärele lugeda igasugu sõnumeid, mis seal kõik sees on. Oh, olid ajad!

Siemens M55

kolmas

Ja vot siis oli mul selline pisikene telefon, sest see oli nii hip ja cool. Mida väiksem telefon sul oli, seda lahedam oli. Vist kusagil kaheksandas klassis olin siis ja kokkuvõttes praegu sellele peale vaadates mõtlen küll, et mida sellega küll tehtud on. Äärest on tükk ära ja pool äärt lihtsalt nagu lainetaks. 😀 Kunagi kaotasin uusaastaööl taguse samuti ära, mis lõpuks välja ilmus aga nii teda räsitud sai. Kokkuvõttes teenis ta mind ikkagi hästi, kuid pisikesed klahvid hakkasid aja peale natukene närvidele käima.  Juba siis ei olnud pisikesed telefonid vist päris “mina”. Kõigele lisaks helistas see telefon suvast minu klassivennale, kes sai siis kuulata pealt seda, mida ma sõbrannadega jutustasin. Piiiiiiinlik!

Nokia 3310

teine

Legendaarne! Kellel seda poleks olnud? 😛 Minul näed oli… Muretsesin selle siis, kui kooli vaheaja alguses lubas Tele2 500 vms tasuta sõnumit. Terve suve messisin nagu segane ja sõpradega tegime neid tähtedest pildikesi ja muud sellist. Ilmselt messisin rohkem, kui selle tasuta sõnumite ulatuses, aga mine tea. Telefon ise aga oli mõnus ja mugav ja noh vastupidav! Esialgu see nt minu isale ei meeldinud aga ta nõustus ostma ikka, aga lõpuks nimetas ta seda pisikeseks leivapätsikeseks ja talle hakkas ka telefon meeldima. 🙂

Nokia 5110

nokia5110

Nüüd said mul kahjuks enda pildid otsa aga selline oli siis see esimene (tõsisem) telefon, mis oli absoluutselt kõigil. Sõbrannal oli selline heleroheline, millest me pidevalt seda ussimängu mängisime. Ma ei tea, kuhu minu oma kadus aga ma mäletan, et ma sain selle omal ajal emalt, kes oli endale uue ostnud ja nii ma siis kasutasin seda mingil määral mõned kuud. Mitte küll väga palju, sest ema käes oli see juba oma aja ära elanud ja nii saigi minu tõeliseks esimeseks ikkagi Nokia 3310.

Ja lõpetuseks trummipõrin… Ma pidin seda ikka väga kaua taga otsima…

Ericsson GA 628

002899_1

Vot selline pill on mul ka olnud. Ma ei võtnud seda kuskile kaasa, sest noh, kõigil oli selle aja peale juba see 5110 ja minul oli see kobakas ja ma ei julgenud seda avalikult väljagi võtta. Tegelikult ei osanud ma seda päris hästi kasutada ka. Seal oli üks rida numbrite jaoks ja rohkem sellega vist teha ei saanud kui helistada. Mäletan ainukest korda, kui sellega väljas olin, kui meie rattad ära varastasid ja mul oli vaja õus olla kättesaadav. Muidu sai meil ju ikka käidud mänguplatsil nii, et leppisime kojutuleku aja kokku ja siis me lihtsalt läksime. Ei olnud mingit telefoni taskus kogu aeg, nagu nüüd noortel on. Aga taevake, see pill oli raske ja jube. 😀

esimene

Vot nii siis… Sellised on olnud minu telefonid. Ükski neist ei ole läinud kaduma või ära varastatud ja kokkuvõttes olen ma neid päris hästi hoidnud. Ilmselgelt aga olen ma ajaga läinud Samsungi usku ja sinna ma ka jään, kui just midagi drastilist ei muutu. Lisaks meeldib mulle neid kõiki ühes karbikeses alles hoida. Nii lahe on ju tagantjärele minna uudistama, et mis kõike seal sees huvitavat leidub, et siis natukene naerda ja mõelda, et olin ikka teismeline küll vms. 😛

Millised teie telefonid on olnud? Pliis tehke TAGi, ma olen üli uudishimulik!

50 random facts about me. Part 2.

Ilma pikema jututa asun kohe asja kallale, sest ilmselgelt on sellest tulemas jälle üks pikk postitus. Kes soovib eelmist osa lugeda, saab seda teha siit.

26) Ma sisuliselt ei ole võimeline magama auto- või bussisõitudel. Ma lihtsalt ei saa. Ma pean kontrollima kuidagi olukorda, milles ma olen ja magama jäädes ma ilmselgelt seda ju ei tee. Ma võin olla rampväsinud aga ma lihtsalt ei saa magama jääda ning võin äärmisel juhul lihtsalt kusagil soiguda natukene. Muudest avalikest kohtadest pole üldse mõtet rääkida!

no sleeping public

27) Ma ei saa mängida mängu “pipes”, sest ma hakkan seda unes nägema. Kunagi mängisin seda mitu päeva jutti. Kui voodisse läksin, siis oli kõik korras. Kohe kui silmad kinni panin hakkasid erinevad torude kombinatsioonid minu silme ees jooksma ja pea nuputas, kuidas neid torusid paremini sättida. Kombinatsioonid kadusid, kui silmad lahti tegin ja tulid tagasi, kui silmad sulgesin. Mitu õhtut läks mul magamajäämiseks rohkem kui 5 tundi!!! VIIIIIS! Peale seda ei julge ma seda mängu enam mängida.

28) Ma usun, et inimestesse peaks suhtuma nii nagu soovid, et nemad suhtuksid sinusse. Mina ei tahaks, et keegi räägiks minu poolt talle usaldatud saladusi välja, nähvaks mulle ilma põhjuseta või oleks muul põhjusel õel jne. Annan selle tõttu päris palju asju inimestele andeks ja ei kanna kedagi maha, kui tal pole kindlaid teadmisi mingi asja kohta, mida mina võibolla tean. Ega ma ise ka kohe alguses ju kõike teada ei saanud ja kõik me oleme kusagilt alustanud. Küll aga olen ma kohanud nii palju inimesi, kellega kohtudes on mul tunne nagu oleksid nende teadmised neile edastatud juba emaüsas. Sest mis juhtub, kui sa juhuslikult ei tea KÕIKE või pole suutnud terve tiimi nimesid ja ameteid kahe päevaga selgeks saada? Well… Käpard oled, sest kuidas ometigi saad sa nii saamatu olla?

29) Mulle meeldib ujuda ja olla vees või eriti vee all. Mingil põhjusel, kui koolis oli esimene ujumistund, siis ei julgenud ma kellelegi näidata, et ujuda oskan. Nii ma siis ujusin esimese tunni koos nende käteujukitega ja igavlesin. Õpetaja üllatus oli suur, kui ma järgmisel tunnil teise raja valisin ja sealt peakat hüppasin. Edaspidi veetsin koolis ujumas vist enamiku tunnist vee all.

30) Filmides on minu lemmikud tegelased alati mõned paksud armsad loomad või tegelased. Nad lihtsalt on alati kõige ägedamad. Olete näinud seda Rhinot Bolt’ist või Woolat John Carterist? Then you know what I mean! 🙂

tumblr_mj0a5eRL6P1rmo3i0o4_500

31) Lasteaias olin ma nö tüdrukte grupi liider. Seda suuresti just selle pärast, et ma olin kõigist aastajagu vanem. Mind pandi aasta noorema vennaga ühte rühma, et oleksime koos ning seetõttu oli mul juba teadmisi, mida teistel lastel ei olnud ja nii vaatasid nad alati minu poole nõu saamiseks. Ma isegi ei tea, kuidas see nii välja kujunes ja tagantjärele tunnen ma end ikka väga imelikult, kui ma meenutan seda, kuidas ma küsisin teistelt, kes sooviks minu nukud kappi viia ning nägin siis kätemerd, kust ma sain väärilise inimese välja valida. Appi. 😀

32) Mulle meeldivad seebikad. Samas ei vaata ma neid kõiki vaid olen aastatega muutunud valivamaks ja otsin just neid imalaid lugusid, kus tegu on selliste noorte armastajatega. Ei teagi, kas asi on mingis samastumise teemas või milles aga noh, nii on. Samal ajal muidugi kritiseerin enda peas neid, et kuidas ikka saab nii klišee kõik olla või samad käigud igal pool. Paarikene armub, ilmselt abielluvad, kohe läheb midagi halvasti ja nad lähevad kuidagi lahku, neiukene on muidugi pulmaööl rasedaks jäänud aga otsustab mehele sellest mitte rääkida jne jne jne.

33) Minu tegelik juuksevärv on selline tuhm blond või midagi sellist aga ma värvin seda juba aastaid tumedaks. See sai alguse umbes kaheksandas klassis. Vist. Kui ma korraga juuksed eksperimenteerimise mõttes punaseks värvisin. Täiesti spontaanne mõte sõbrannaga. Kõndisime Kaubamajast läbi ja korraga peatusime juuksevärvide vahekäigus. Mõeldud tehtud. Kaks aastat tagasi mõtlesin, et ei viitsi enam värvida. Aitab ka. Värv ise oli palju välja kasvanud ja nii läksin paariks kuuks tagasi heledaks. Enne seda kritiseerisin ma ikka päris palju seda supermodelli saadet, kus modellihakatised ei saanud hakkama, kui neil juukseid värviti vms. Aga siis oli mul korraga endal tunne nagu oleksin ennast ära kaotanud või poleks enam päris mina. Kohe kui sain tumeda värvi tagasi, tundsin ennast rohkem endana.

34) Mul on selline kole komme ise mitte helistada sõpradele/sõbrannadele. Pigem tuleb minuga rääkimiseks mulle ise helistada. See muidugi ei tähenda, et ma inimestega suhelda ei tahaks ja alati kui keegi mulle helistab, siis ma räägin hea meelega juttu. Kuidagi aga on nii, et ise ma väga kõnesid tegema ei kipu. Kui noorem olin ja alles esimese telefoni sain, siis mäletan, et isa luges sõnad peale, et ei tohi palju kõnesid teha, sest see maksab palju. Siiamaani tekib mul imelik tunne kellelegi helistades. Nagu ma raiskaks räigelt raha, kui ma korraks natukene pikemalt mobiiliga räägin.

35) Ma ei tea, kas saab täpselt nii öelda, aga mul on kallis maitse. Nt kui ma kõnnin sisse Sportlandi ja seisan sinna tossude seina juurde ja valin välja millised mulle enim meeldivad, siis suure tõenäosusega suudan ma ilma hinda vaatamata välja valida just need kõige kallimad tossud. Kas seda saab maitse kalliduseks nimetada, ma ei teagi. 😀

36) Ma tean väga hästi milline on paksu inimese elu. Ei ole seda kunagi varjanud ja ei kavatse seda varjata ka. Inimesed, kes kohtusid minuga 2011-2012 aasta paiku, arvavad tihti, et olen alla võtnud. Need, kes tunnevad mind varasemast, ütlevad pigem, et olen läinud tagasi enda nägu.

37) Mulle meeldib teha liste. Eriti meeldib mulle üles kirjutada kõik tegemised, mis päeva jooksul tegemist vajavad ja siis neid ükshaaval sealt listist maha tõmmata. Nüüd, kui mul pole miski oma märkmikku üles kirjutatud, jääb see ilmselt tegemata. Ja kui keegi kardab enda telefoni kadumist, sest seal on terve tema elu sees, siis vot, mina kardan enda märkmiku kadumist. Seal On Terve Minu Elu Sees!

38) Mul on 3 tattooideed, mida ma tahaksin teha, aga ei tea, kas kunagi ka nende teostamiseni jõuan. Ei, asi pole selles, nagu ma ei teaks kuhu ma neid tahan või mida ma tahan. See pole see koht, kus paljud ütlevad, et oi ma nii väga tahaks tattood aga ma ei tea mida ja kuhu. 😀 Sest noh, ma tean küll mida ja ma tean küll kuhu, aga ma ei tea, kas ma nende teostamiseni ka kunagi jõuan.

yolo

39) Ma ei karda surma. Ainult seda, et kui peaksin õnnetusse sattuma, siis järsku pole ma piisavalt oma lähedastele kinnitanud, et neid armastan. Selleks, et ma tunneksin ennast nt lennureisile minnes rahulikumana, kirjutasin ma kolm aastat tagasi valmis kirjad kallitele inimestele. Täiustan neid iga kord, kui kuskile kaugemale reisin. Ma tean, et võibolla on see veider ja sellest ei peagi inimesed aru saama, aga ma ise tunnen iga kord, kuidas ma närveerin oluliselt vähem nt selle pärast, et lennuk alla kukub, laev põhja läheb vms.

40) Mul on keeleneet. Sain selle nädal enda 16’ndat sünnipäeva. Olen mitu korda mõelnud selle ära võtmisele aga pole seda siiani teinud. Mingil määral on see nii osa minust, et ma ei pane seda tähelegi. Tehtud aga sai ta peale seda, kui olin selle peale juba üle aasta mõelnud. Mul oli kindel põhimõte, et enne mingit sellist muutust ette ei võta, kui ma tean, et tegu pole hetke ajel tehtud otsusega. Seega ma lubasin endale, et ootan enne vähemalt aasta ja kui mõte ei kao, siis teengi.

41) Lasteaias arvasin ma, et päästan vihmausse, kui viin nad porilompi, sest nad olid ju väljas ja mulle tundus, et nad lihtsalt surevad kõnniteel. Then again... Miline laps pole seda mõelnud? 😀

42) Ma ei saa öelda, et ma usun jumalasse, aga samas usun ma, et on olemas mingi kõrgem jõud. Et igal inimesel on siin elus kindel teekond, mis on ette määratud. Justkui saatus. Kui asjad peavad minema nii, siis nad ka lähevad ning otsused ja kogemused, mis inimesed elus saavad, on selleks, et jõuda sellele kindlale rajale või käia sellel kindlal rajal, mis neile on määratud. Ise on vaja vaid indu ja pealehakkamist, et oma elu saatuse radapidi liigutada ja seda nö ise natukene nihutada. Vms. Okey… That doesn’t make sense!

43) Ma olen pro-gay ehk siis arvamusel, et ei ole vahet keda sa armastad ja kuidas armastad. See, mis on kahe inimese vahel, ei ole kellegi teise asi ning neil peaks olema õigus ennast väljendada nii nagu tahavad. Igaüks teeb oma reeglid ise. Nii lihtne see ongi!

44) Kui ma kunagi abiellun, siis ma tahaksin, et mees võtaks oma perekonna nimele juurde minu oma ja mina enda omale juurde tema oma. (PS! Jah, ma tean, et Eesti nimeseadus seda ei luba!) See ei ole mingi koht, kus ma ei taha lihtsalt mehe nime võtta või tahaks, et tema pigem võtaks minu oma, sest ei suuda enda omast lahti öelda. See on umbes see koht, kus ma tahan välja näidata, et selles suhtes on kõik võrdne ja seda ka perekonnanimedega. Ja ei ma ei kavatseks enda lapsele panna mitut eesnime, et tema nimi oleks lõpuks umbes Aveli-Meribel-Katarina ja siis veel kaks perenime otsa, vaid mulle lihtsalt meeldib see mõte nimede võrdsusest. Minu mõttest on isegi läbi käinud põikpäisusest mitte abiellumine, sest ma tean, et ma ju ei saa sellist asja, kuigi see minu jaoks väga tähtis on.

45) Mul on väga hea kujutlusvõime ja see teeb mu vahel väga emotsionaalseks. Võin vabalt nutta filmi vaadates, raamatut lugedes, pulmas, head uudist nähes jne. Natukene aega tagasi nägin öösel saadet inimesest, kelle koer oli 2 aastat kadunud ja ilmus siis teises riigi otsas välja ja leidis omaniku üles. Töinasin üksinda öösel õnnest, kui ma nägin kuidas see kutsu rõõmustas, kui omanik talle lõpuks järgi sõitis ja nad kokku said.

46) Ma olen tegelikult päris tugev suitsuvastane. Minu tuttavad ja lähedased teavad seda. Paljud suitsetajad räägivad, et suits rahustab… Mind ajab suits närvi. Midagi kellelegi halvasti ma ei ütle, sest see on iga inimese oma valik. Noorena olen ma ise suitsu muidugi proovinud. Käisime paari sõbrannaga ühel nädalapäeval õhtuhämaruses kusagil põllulapikesel koos proovimas. Mäletan siis, et tahtsin neile näidata, nagu ma pooldaksin seda, kuid tegelikult hoidsin suitsu käes ja liigutasin seda vastu tuult, et see kuluks kiiremini. Vahepeal asetasin selle suule, et tunduks nagu ma seda tõmbaks ka. Sorry people, kui te seda loete. 😀 Kohutav oli… Käsi haises pool õhtut peale seda ühte suitsu ja pidin seda umbes 7 korda pesema. Hais ei läinud ikka ära.

47) Nooremana ei astunud ma kunagi toast välja ilma meigita. Isa ütles mulle isegi mind köögis ilma meigita nähes, et ma “näen nii loppis välja”. Õigemini ta küsis, mis minuga juhtunud on, sest ma näegevat nii loppis välja. Seda tuletan ma talle siiani meelde. Nüüd käin ma 90% ajast meigita ja ei põe selle pärast.

mtjgl4s8lu45uh82-d-0-girlmakeup

48) Kunagi tuli mul esinemise eel ikka närv sisse ja suurte masside ees rääkides süda peksis sees. Peale seda, kui käisin näiteringis ja pidin olema tihti laval (olgugi need lavad väikesed või suured), ei karda ma enam üldse inimeste ette minna või kusagil midagi rääkida. Süda võibolla teeb mõned kiiremad löögid aga see on ka kõik. Seega, kes tahab sellest kartusest lahti saada ja pole veel liialt vana, liituge noorte näiteringiga!

49) Mul on pikad juuksed ja mõned kuud tagasi olid need veel vööni. Praegu siiski natukene lühemaks kärbitud (aga ainult natukene). Kodus ei suuda ma kunagi lahtiste juustega olla ja üks esimesi asju, mida teen peale kodu uksest sisse astumist, on juuste kinnipanek. Juuksed lahti magamine on minu jaoks aga juba päris jube mõte. Enne vist seoksin need telefonijuhtmega kinni, kui magaks lahtiste juustega.

50) Ma olen tõsine linnainimene ja mulle meeldib linnas elada. Mulle meeldib, kui kõik on mulle lähedal. Samas on minu suur unistus ühel hetkel elada nö äärelinnas oma majas. Sellises, kus on oma aed ja mina saan seal siis omi asju asjatada. Tahaksin selle maja juures kujundada kõike alates planeerigust kuni põrandaliistudeni välja. See aga on ka kaugeim koht, kuhu ma elama läheksin. Ennast kusagil maal ma kahjuks ei näe.

Vot nii siis… Lõpuks suutsin selle kõik kirja panna. Palju õnne, kui sa selle ka läbi lugesid. Või veel hullem, need mõlemad osad läbi lugesid. 😀

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...