Rubriigiarhiiv: Theatre / Teater

Hop-hop-hop, kas kiiremini ei saa?

Täna oli üks pikk päev. Juba mõnda aega ei ole ma pidanud ennast hommikul kell 8 voodist välja vedama. Täna aga seda siiski tegi, et kõik toimetused tehtud saaks. Kõigepealt pesema ja riidesse, seejärel Williamile vastu, sealt poodi, siis kooli tervisekaartide ja matriklite järgi ning edasi kleidi proovi. Sealt tulin emaga koju ja seejärel viisin Siimu Mustamäele autokooli, kust edasi tormasin etenduse proovi! Kui arvestada seda, et Williamil olin ma vastas 9.30 ja etenduse proov algas 11.00 Toomklubis, siis sain ma ikka super hästi hakkama. Jõudsin igale poole õigeaegselt.

Täna oli meil kell 12 Kanutiaia Noortemajas etendus. Sellist pole taaskord ammu näinud. Proove meil ei olnud, sest kuidagi ei suudetud nende kellaaegades kokku leppida, mis tähendab, et enne etendust tulevad kõik tund aega varem kohale ja räägivad lihtsalt juttu. Seekord oli samamoodi. Pärast võtsime asjad kaenlasse ja padavai sinna Noortemajja. Nagu ikka. Kuna Triin puudus otsustati pooled tantsud ringi lihtsalt suuliselt ja eriliselt midagi läbi proovimata. Tähtis on ju, et kõik enda osa teavad ja hetkel jätaksid meelde selle, mis on neile puuduvate liikmete pärast juurde pandud, et kõik toimiks nii, nagu tavaliselt. Ja küll järgnevaid stseene lava taga kiiresti arutada saab, kui miski segaseks jääb.

Aga nagu sellel kuulsal väljasõidul, kus meie grupp esimest korda laval vastu ei pidanud ja naerma pahvatas, oli seekordki tunne samasugune. Ainult, et pisut professionaalsem. Kõik naersid siis kui olid lava taga või kui pidi seisma rahvasse seljaga. Ingmar lõkerdas taaskord pisarad silma ja vingerdas tänu sellele lava taga pikali maas. Kõik naersid. Ka mina olin pikali maas kõht kõveras. Nalja tekitas ka see, et pidin kohe lavale minema kuid minu kivist tuvi, mis peaks võimalikult reaalilähedane olema, oli puuris pikali jalad taeva poole ning mina raputasin lava taga puuri nagu segane, et kui ma lavale astun ei tunduks tuvi justkui surnud. Aga hoolimata sellest, et kardina taga kõik lõkerdasid, oli lava peal kõik professionaalne. Maret ütles, et olime tublid ja kiitis… Sellel ajal kihistasid kõik jälle naerda.

laughing

Peale etendust järgnes nädala pärast toimuva Tammsaare festivali proov. Sealt tormasin edasi isa ja vennaga poodi, siis teise poodi ja siis koju. Magasin kaks tundi ja kiirustasin solaariumisse ning sealt uuesti poodi (mis tagantjärele mõeldes tundub veider… Nagu ma ei suudaks ühe korraga osta ära kõike, mida mul vaja on) ja siis taaskord kleidiproovi. 00.40 astusin ma kodu uksest sisse, jõin oma ostetud ploomimahla lõpuni ja vahtisin lakke enne selle postituse kirjutamist. Ma ju ikka lubasin mõnest enda päevast kirjutada, aga kui ma seda nüüd kohe ära ei oleks kirjutanud, siis homme ma seda ka tegema vist ei hakkaks. Homme on jälle kiire.

Veidral kombel on alati kiire. Täna arutasime seda ka Ingmariga kui me Kanutiaiast koos nende tünnide ja korvidega Vene tänava poole tagasi sõitsime. Mingi jamps on lahti jah. Inimesed käivad ja paluvad, et sa teeksid midagi, et sa oleksid ja korraldaksid… Üks variant on see, et alati kui sa kohale ilmud ja oled ennast surnuks jooksnud, et õigeks ajaks jõuda ja teha ja olla, tuleb välja nt, et proov lükkub edasi või mingil muul põhjusel ei saa alustada õigel kellaaajal. Sinu päeva plaan on jälle nihkes. Igalt poolt saad vastu pead, et sa seejärel mujale hilined või, et sul liiga palju aega läheb kuhugile jõudmiseks. Otsustad alati, et järgmine kord tuled proovi lõppemise kallaajal lihtsalt tulema. Aga proovi sa öelda seda suurele rahvahulgale kes seal sinu pärast ainult proovi teeb. Teine variant on see, et sa otsustad hilineda kohe kuhugile, kus tavaliselt alustamisega viibitakse, et teha enne seda veel ära võimalikult palju asju. Aga nagu Murphy seadus ikka, just sellel päeval alustavad kõik täpselt minuti pealt ja sina oled jälle hiljaks jäänud. No võta näpust. Aru ei saa.

Selle peale ütles mu isa täna, et: “Kogu maailma ei saa sülle võtta!” Või ütles ta seda eile? Vahet ei ole. Sellest saaks järgmise pika jutu, kuidas noore inimese aju muidu kokku kärbub kui ta oma noorusaastaid ära ei kasuta. Kokkuvõttes mulle ju meeldib kui minu päev sisustatud on ja kui ma suudan tegeleda piisavalt paljuga, et tagasi vaadates mulle endale ei tunduks, et nooruse raisku lasin. Alati kuidagi kukub lihtsalt imelikult välja see. Loodame, et tulevikus asjad muutuvad.

Natukene närvikõdi on vahel hea!

Kas pole mitte veider see, kuidas inimene võib lühikese aja jooksul millegagi nii ära harjuda, et kui seda enam pole, siis tunduvad paljud asjad vähem tähtsad ja vaikselt igatsed seda asja tagasi. Või kuidas inimene harjub olema mingis situatsioonis nii mitmeid kordi, et hiljem ei tekita see enam sellist närvikõdi nagu see tegelikult tekitada võiks.

Meil oli koolis luulehommik… See on selline väikene kogunemine, mida gümnasistid meie koolis emakeelepäeval korraldavad. Tegelikult ajab inimesed kokku muidugi õpetaja, kuid see ei muuda hetkel olukorda. Lugesin Maarja ja Kädi blogidest neid vaimustunud ettekandeid sellest päevast. Nendest üürikestest laval veedetud hetkedest, mis panevad sinu südame kiiremini lööma ja süstivad sulle just nii palju adrenaliini, et sa sooviksid selliste asjadega tegeleda mitmeid ja mitmeid kordi veel.

Natukene kahju on tunnistada, et kui ma ise sinna üles lavale jalutasin ei tundnud ma midagi. Ei pisematki adrenaliinitulva, ootust või ärevust. Seda tõenäoliselt sellepärast, et olen juba mitu aastat harjunud laval olema. Ma tean väga hästi, et jätsin mulje nagu räägiksin neid sõnu kogu südamest, mõeldes sellel hetkel vaid sellele, kuidas enda mõte kuulajateni viia. Tegelikult ei tundnud ma midagi. Ma olin seal vaid selleks, et öelda ära oma sõnad ning teha seda taaskord veenvalt ja mõttega nagu mind koolitatud on. Sealjuures, nagu Maarjagi, vaatasin ka mina publikusse. Silmasin erinevaid inimesi, vaadates neile silma justkui oleksid minu suust välja tulnud sõnad mõeldud just neile kindlalt, kuid tegelikult ei jäänud ükski neist nägudest mulle meelde. Tegelikult ei oleks ma sellel hetkel vist arugi saanud, kui kõikide inimeste asemel oleksid istunud koerad, kassid või dinosaurused. Ma oleks ikka jätnud mulje, et varalahkunud venna tuhk ja ploomikivist tagavarsilm on ainukesed asjad, mis mulle korda lähevad.

Sellegipoolest esineb ka minu elus just neid adrenaliinihetki. Ma ei mäleta, oli see Kuressaare teatri laval, kusagil Vene draamateatris, Haapsalus või vahest mõnel muul laval, kus kogu meie trobikond üleni valgesse riietatud näitlejatest oli valmis oma etendusega alustama ning lamas keset lava pikali. Sest just nii meie etendus algab. Kogu point on selles, et kui me oleme andnud loa saali uksed lahti teha ning inimesed vaikselt sisse jalutavad, pead sina olema seal täiesti liikumatult ja hääletult.

Ja seal me siis lamame ning enne, kui uksed on lahti tehtud arutleme veel viimistluste üle. Kes kuhu läheb või astub. Arutlemine tuleb tavaliselt sellepärast, et jälle on keegi puudu ning teised jaotavad peas tema repliigid ära. Vahel ei arutle me midagi justkui oleksime me nii tasemel, et kellelgi pole vaja teada ühtegi liigutust peale selle, mis ta ise tegema peab ning isegi kui keegi avastab keset etendust, et midagi on vaja muuta, arutatakse seda ruttu lava taga viie sekundi vältel, milleks meil aega on. Professionaalsus, eks. 😀

Aga nii me siis lamame. Keegi lava tagumisest otsast laulab Katie Melua – My aphrodisiac is you‘d. Vaikselt ümisevad kõik kaasa. Keegi viskab nalja. Paljud muhelevad, et leida endale veel see viimane poos, milles sa pead püsima kuni etenduse alguseni. Ja siis avatakse uksed… Automaatselt langeb teile haudvaikus, sest te teate, et teie kohal olevad väikesed mikrofonid kannavad ka sosinad inimestele saali. Ja just nii oledki sa seal, sulged silmad, tundes seda närvikõdi, sest lõppude lõpuks kuuled sa kõiki inimesi rääkimas teiselpool saali. Nad kõik jälgivad teid ja otsivad vigu. Aga sa ei liiguta… Sinu sees aga tuhiseb see pisikene närvikõdi, mis iga korraga kahjuks natukene väiksemaks jääb. Ja kohe kui muusika algab see närvikõdi kaob ja tugeva lavavalgustuse tõttu kaob ka publik. Enam neid ei ole.  Te olete tuli. Ja sina oled säde, mis vaikselt tõuseb ning siis suureks leegiks lahvatab. Sest teie etendu algabki just tulekahjuga. Sellepärast olete te kõik üleni valges ning neoonpunane valgus muudab teid punaselt helendavaks. Ja see on lihtsalt vinge!

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...