Rubriigiarhiiv: Things you don’t do every day / Asjad mida iga päev ei juhtu

“Köhi kommid lagedale tädike või paneme sulle pommi alla!”

Täna on Halloween…

Kuigi ma ise ei ole just eriline Halloweeni fänn, ei pane ma muidugi inimestele pahaks, kui neile see nö püha meeldib ning nad soovivad seda tähistada. Muidugi on see tore võimalus jälle tuttavate/sõpradega kokku saada, võibolla pidutseda, võibolla lihtsalt natukene lolli mängida ja kokkuvõttes lihtsalt südamerahus kommi mugida. Halloweeniga meenub mulle aga alati esimese asjana üks lugu lapsepõlvest. Sellel hetkel oli see küll kohutav trauma aga tagantjärele mõeldes kihistan ma muidugi pihku natukene naerda ka.

Olime siis vist kusagil 5ndas 6ndas klassis (täpselt nagu ei tea ja pead ka ei anna, et kus kohas me sellel kooliredelil siis olime; see ei olegi oluline, noored olime). Sõbranna juures toimus iga aasta selline pisike oleng, kus lapsed said kostüümides kohale tulla. Mängiti mänge, söödi, joodi ja kõike muud sellist, mida lapsed ühel peol ikka teevad. Peitust mängisime ka, seda ma mäletan. Aga kaua sa ikka ühes korteris peitust mängid mitme lapsega. Ühel hetkel on kõik kohad juba läbi peidetud.

tumblr_inline_mrmbywXmF41qz4rgp

Kuna aga oli Halloween, siis tekkis meil koos sõbrannaga jube tahtmine minna trepikojast ikka kommi küsima. Keegi teine meiega kaasa tulla ei soovinud. Liiga piinlik vist, I guess. Eestis ju sellist kommet väga ei ole. No see selleks. Me olime noored, me tahtsime kommi, seega me läksime. Kaasa võtsime muidugi suure musta prügikoti, et ikka korralikult kommi ka sisse mahuks. Tagasi minnes jagame siis teistele ka lahkesti oma sõjasaaki.

Jamaks läks asi trepikojas, kui me lõpuks üksi jäime. Kumbki meist ei julgenud kellegi uksele koputada või kella lasta. Õigupoolest ei teadnud mina sedagi, mis sorti inimesed selles trepikojas elavad. Peale kümmet kiiret mõtteminutit jooksime tagasi tuppa silti meisterdama. Suurepärane idee ju? Paneme lihtsalt koti ukse taha, laseme kella, jookseme minema ning inimesed panevad koti ise kommi täis. Meie saame endiselt nänni. 😀

“Aga mida me sildile kirjutame?” mõtlesime me sõbrantsidega koos. “Trick or treat?” pakkus keegi välja. Aga siin Eestis ei saa ju kindel olla, et inglise keelt nii vabalt kasutatakse. See oli lisaks veel üle hümne aasta tagune aeg mingis lasnamäe paraadnas. Seega eestikeelne vaste sellest sobiks järsku paremini… “Komm või pomm?” kirjutasime me lõpuks paberile ja olime uhked. Sõbranna joonistas veel ilusa kommi ja ilusa pommi pildi sinna juurde ka, juhuks kui inimesed venelased on ja aru ei saa. Uhke värk. “See plaan läheb kindlasti läbi,” mõtlesime me üheskoos ja kujutasime juba ette, kuidas õhtu lõpuks meil kott kommi täis on ilma, et me oleksime kellelegi pidanud üldse otsa vaatama.

Tagasi trepikojas valisime me siis hoolega kõige ilsamat ust. Sest kõige ilusama uksega korteris on kindlasti kõige paremad kommid. 😀 Sõbranna elas ise kuuendal korrusel aga meie valituks sai üks korter seitsmendal. Laotasime enda prügikoti sinna lahtiselt maha, panime sildi peale, lasime kella ja jooksime ise kaheksandale korrusele peitu. Ootasime…

Ja siis see hetk saabus. Üks vene vanatädikene tuli uksest välja ja nägi seda musta prügikotti maas vedelemas koos ähvardusega. Pomises midagi vene keeles. Ilmselt polnud sellel tädil halli aimugi mis asi see 31’ne oktoober üldse on. Tema nägi enda ees kotti, mis ütles umbes midagi sarnast, et köhi kommid lagedale tädike või muidu paneme sulle pommi alla! Millist muud moodi peaks välja nägema üks suur must prügikott, millele on joonistatud silt, millele on omakorda joonistatud pomm? 😀 Eriti kui tädi veel paberil olevatest sõnadest ka aru ei saa…

good idea

Kohutav. Tädike lasi naabrite ustel kella ja kutsus nemadki vaatama, mis jama siin trepikojas korraldatakse ja mis ähvardused need sellised on? Meie värisesime koos kaheksandal korrusel ja lootsime, et keegi meid ei leia. Naabrid vajutasid muidugi ka lifti nuppu ja kutsusid lifti enda korrusele. Meie olime selleks ajaks muidugi kabuhirmus. Sest nii nad seal seisid ja arutasid, kas peaks järsku politsei kohale kutsuma…

piu

Busteeeed! Ütlen ausalt, ma polnud ikka tükk aega nii palju midagi kartnud, kui meie avastamist. Ka ei saanud me tagasi sõbranna poole lihtsalt ära lipsata, sest ähvardatav korter jäi ju teepeale ette. Lifti ei saanud kutsuda, et sellest korrusest mööda sõita, sest selle võtsid nad käest ning nii me siis kallistasime seal kabuhirmus teineteist. Kaalusime varianti neist mööda joosta, lift siiski kutsuda, eluks ajaks sinna trepikotta jääda või teab mida veel.

Kui keegi muidugi lootis, et tädi politsei kutsus, siis seda õnneks ei juhtunud. Peale paarikümmet minutit läksid inimesed kodudesse ära ja jätsid meie koti puutumata. Suurest õnnest jooksime me tagasi sõbranna poole ja naersime pisarad silma enda napi pääsemise üle. Aga siiamaani ma meenutan seda ja mõtlen, kui hirmunud ma seal üleval korrusel olin. Rohkem ei julgenud ma sellist nalja enam teha. 😀

Kuidas teiega on? Olete tähistanud Halloweeni? Käinud inimeste uste taga kommi küsimas? Või ähvardanud neid pommiga, kui kommi juhuslikult majapidamises ei leidu? Või ähvardanud väikseid vanainimesi, kes Halloweenist tuhkagi ei tea, niisama pommiga? Rääkige enda lugusid! 😀

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...